Jõulud 2015

Minu "päkats"

Nagu ikka igal aastal ei suuda ma teha seda, mida tavaliselt jõulude ajal luban - järgmisel aastal sõidame jõuludeks sõpradega kuhugi minema ja ei ole selle hulluse sees. No taaskord läks teisiti, reisilt tagasi tulles hakkab ikka pihta teema - kus veedame jõulud, kelle juures oleme ja kuidas oleks võimalik saada kogu pere selleks ajaks kokku?!

Mõtlikud

Mina ei saa aru, mis teema mul sellega on, kuid millegipärast on ikka nii, et soovin alati, et kõik õed-vennad oleks oma peredega koos ja et oleks mõnus olla, et ei peaks miskite kingituste pärast muretsema ja et kõik naudiksid lihtsalt head seltskonda.



Kolmandaks advendiks tõi issi meile ka kuuse, mille tarvis olin muidugi juba hulganisti uusi ehteid varunud pojaga. Ja saime siis nüüd seda kahekesi kaunistada. Imeline kuuseke, mille oleksime võinud tuua juba nädala jagu varem, et saaksime seda ilu kauem nautida!

Tossukesele muidugi pakuvad jõulud huvi, kuigi ega ta sellest asjast veel hästi aru ei saa. Igal pool vaatavad jõuluvanad ju vastu (poodides nad magavad või seisavad vaateakendel, igal pool on päkapikud ja isegi Eedeni keskuse katuselt piilub jõuluvana välja).
Tee siis selgeks, et jõuluvana elab Lapimaal ja tuleb alles jõululaupäeval kingitust tooma, eeldusel, et oled ikka hea laps.
Suure pere puhul on ikka see, et kogu pere kokku ei saagi ja nii läks kahjuks ka sellel aastal nii, kuid nagu ikka ei saa sellistel asjadel ennast kurvaks teha lasta.

Panen päkatsid tuttu

Kuna väljas sadas jõululaupäeval lund, siis pidasime õhtul väljas lumesõda ja nautisime seda vähest lumeraasu, mida meile sellel talvel kingiti. Noorem õde Kätlin oli ka oma perega külas ja kui lumesõda peetud saabusid ka Merka perega ja emme.

Kuidagi oli muidugi kuuse alla tekkinud hunnik kingitusi, kokkulepetest pole keegi suurem asi kinnipidaja, ning nende lahtipakkimine võttis hulganisti aega.
Nagu ikka oli lastel LIIGA palju kingitusi ja tuleb taas rääkida jõuluvanaga, et selline rumalus tuleb lõpetada, ühest asjast on lastel palju rohkem rõõmu, kui tervest hunnikust! Siiski suured tänud kõikidele jõuluvanadele, kes poodides, vaateakendel, aianurkades jne piiluvad!

Tagant järele mõeldes on nii, et mulle ei meeldi vist ainult see jõulude juures, kui keegi ei pea kinni kinkide kokkulepetest, sest kõik muu on ju imeline - kaunistused, kuusk ja rõõm/uskumatus lapse näol, kui hommikul on päkapikk talle sussi sisse sibula toonud :).

Meie oma päkapikk

Ühel hommikul juhtus meil just nii, et Tossule oli päkapikk toonud kingituseks sibula! Eks siis tuli ikka seletada, et näed eile olid sõnakuulmatu ja ei kuulanud üldse emmet-issit ja päkapikk nägi seda ja tõigi sulle sibula. Muidugi väike Tossuke jutustas seda uhkusega kõigile, ainult  selle jättis mainimata, et käskis selle sibula mul ise minema visata, kuna tema seda ei söö.

Aga näha seda ootust, ärevust, kui poja esimese asjana hommikul oma sussi kontrollima läks on ikka ülim nauding. See on see, miks tegelikult on jõulud imelised. Pisikesed asjad teevad elu imeliseks ja saada palju kingitusi ei ole see, mida keegi tegelikult ootaks, vaid olulised on südamest tulnud asjad ja hetked, mida saad veeta oma kallitega ja näha oma poega kasvamas on imeline.

Kauneid pühi kõigile!

Detsember 2015

Oi oi oi kui uskumatult laisk võin ma ikka olla. Eks ühelt poolt ole siin süü ka sellel, et on olnud meeletult kiired ajad tööl ja kui veel liita siia trenn ja kvaliteetaeg perega, siis ongi tulemus see, et pole olnud jaksu juba pikka aega sissekannet teha.
Kuna aga mäluga mul probleeme pole, siis tagant järgi kirjutada on ju ka mõistlik ja võimalik :).

Talv on nagu ikka, pime - kõle - sompus ja külm, sellel aastal aga otsustas meie issi, et sõidame detsembris taas korraks sooja Egiptusesse  Hurghadasse. No muidugi on tööl minul see aeg just kõige kiirem aeg üldse, kuid kuna mõte oli juba idanema pandud, siis tuli ka see ära teostada.
Minu suurim hirm oli nagu ikka, et kuna detsember on Egiptuses hooaja lõpp juba, siis ilmselt saame seal toas kükitada see nädal ja endale hulganisti lisakilosid kerele süüa. No õnneks läks teistpidi,
sooja oli 28 - 30 C ja tuul oli enamus aega mõõdukas. Aastatega on ära kadunud see soov vedeleda päev otsa rannas ja praadida ennast, seega oli rutiin sama mis ka eelnevatel kordadel. Hommikusöögi järel tuleb kindlasti endale rannas mõnus koht välja otsida ja siis peesitama asuda.  Rannas veetsime enamasti paar-kolm tundi, mina muidugi eriline kala pole (ootan ju ikka 25-28 C "vannivett" merelt), kuid Tossu jaoks on ideaalne istudagi vees ja mängida. Vette minemise hirmust ülesaamiseks muidugi kulus kõva kolm päeva - tõeline jänes see meie Tossuke!
Kuna Tossul on ikka tarvis päeval oma uni ära magada, siis tuleb oma plaanid jätkuvalt tema järgi seada. Ja nii siis oligi, peale lõunasööki mindi tuppa magama ja kui mina oma 15-30 minutit ära magasin (iluund on ikka tarvis teha), siis läksin mina treeningsaali, peale mida oli kas siis aeg jalutamiseks, poodlemiseks või siis taas toitumiseks.

Ikka pole Egiptuses muutunud see, et igal pool püütakse sind tüssata. Taksoga sõitmine kuulub jätkuvalt julgustükkide kilda. Nimelt ühel õhtul otsustasime minna suurde keskusesse, mis on uue lennujaama kõrval. No mis seal ikka 20 minutit sõita ja kohal. Lepid hinnas kokku - 10dollarit ja istud taksosse, jõuad isegi kenasti kohale ja siis taksojuht hakkab ajama, teate ma ei teadnud, kui palju siia maad on. Tuleb juurde maksta samapalju, seega ühe otsa hind 20 dollarit. No kuule mees unusta ära ja astume autost välja. Juht jookseb veel järgi, käsi pikas - dziisas sa hull hirmutad mu lapse ära sellise käitumisega! No ma kohe mitte ei oodanud tagasisõitu, taas tuleb ju hulludega võitlema asuda. Aga tagasi tuli minna. Hinnad tagasi on muidugi topelt ja veel rohkem. Oh issand kuidas need hullud end külge kleebivad ja taga ajavad, seega soovitus kõigile - kasutage neid marsasid, mis keskustest kaubanduskeskustesse sõidavad (bussijuhid ei ahista!).

Kõige selle tsirkuse juures ajas muidugi hulluks see, et me ei saanud ka poodidest mitte muhvigi :) seega täiesti hullumeelne tripp.

Kohalikul "turul" (autotee kõrval maja alumistele korrustele sisse seatud letid) oli aga hulganisti erinevaid puuvilju. Suu hakkab ju vett jooksma, kui detsembris näed maasikaid letil - no tuleb ju osta. Meie Tossuga pugisime seega maasikatest korralikult kõhud punni, kuid meie issi loomulikult kardab nendest igasuguseid kõhuhaigusi saada, seega värske värk jäi kõik meile :).

"pisike" jõuluvana, mis tormiga oli ka uppi kukkunud

Hotell oli meil imeline ja kuna jõulud olid lähenemas, siis oli igal pool erinevaid kaunistusi: jõuluvanad, põhjapõdrad, päkapikud, kaunistatud kuused, ehted jne... minule - jõulude vihkajale - meeldis see isegi väga! Tuba oli keskpärane, kuid vaade rõdult jahisadamale oli super, aed hooldatud ja lilli iga nurga peal. Lastele pidi muidugi olema kõvasti atraktsioone, pildid olid ju nii imelised, tegelikkus aga oli see, et lastekeskus oli vana ja must ja olime seal täpselt minut aega ja siis kupatasin Tossu sealt välja. Mina ei saa aru, kuidas lapsevanemad sinna üldse oma lapsi viisid - jube. Vaade kohvikust oli aga samuti imeline - otse jahisadamale ja merele.

Õhtuti aga oli lastedisko, millest Tossuke iga õhtul kohusetundlikult osa võttis - pealtvaatajana muidugi! Jänes ei julgenud MITTE kordagi tantsima minna, kuigi teadis laulu ja tantsu juba kolmandal korral peast. Lastepeo lõpus anti ka "jäätisekokteili" (siirupi-jäätise segu) ja no seda ju tasus Tossu meelest oodata :). Aga ka suurtele olid erinevad üritused, kuid kuna seekord polnud poja kellegi hoolde jätta, siis ei saanud ka me erinevatel etteastetel käia (Mr Hiltoni valimine, boa show, araabia tantsud jne).

Ilus puhkus lõppes viimasel päeval, mil torm saabus Egiptusesse. Öösel sadas vihma ja puhus nii vinge tuul, et rannas olid enamikud varjualused ümber. Hommikuks aga paistis taas päike, kuid tuul oli nii suur, et sain vaid kookonis päikest nautida - kõik tuleb ju ära kasutada, mida pakutakse :).

Koju saabuda on ju alati tore, eriti kui kaasas on lisakilosid, suisa 2!!!! Seega selline puhkus on ilmselgelt vajalik nendele, kes oskavad süüa mõõdukalt või kes vajavad neid lisakilosid. Minu jõupingutused trenni näol ei kandnud seega vilja ja järgmisel korral tuleb nautida rohkem päikest ja vähem panna rõhku hommiku-lõuna- ja õhtusöögile :). Kui aga toit maitseb, nagu mulle, siis korra-paar aastas võib ehk endale neid lisakilosid lubada.

Rukkilille lasteaed

Suvi sai läbi ja peale selle, et Tossukest hoidis pool juulit Liisbethikene, tuleb nüüd lapsel lasteaeda minna. Seekord siis enam mitte Bibikonna lastehoidu vaid riiklikku Rukkilille lasteaeda. Eeliseks on see, et õepoeg Marcos läheb täpselt samasse rühma ja see on loodetavasti Tossu jaoks hea.
Kuigi eks Toss on suisa harjunud Marcosele liiga tegema ja kuna Marcose süda on väga õige koha peal, siis ega ta väga vastu hakka ka Tossule (esialgu veel mitte).

Igatahes juuli lõpus oli kolm päeva harjutamiseks, kui käisime iga päev tund aega seal mängimas.
Muidugi ütles Romet kohe esimesel päeval, et lähme ära siit, et tema tahab kodus olla - ÜKSI. Tema lasteaeda ei taha!
Kuna aga mind pole väga kerge enam murda, siis ütlesin, et paraku nii pole ja see on Tossukese töö, käia lasteaias mängimas sõpradega, magada seal ja laulda ja tantsida ja siis tuleb juba emme järgi.
Ka teisel harjutamisepäeval polnud midagi muutunud, Toss hoidis minu lähedale ja uusi asju uudistamas väga ei käinud, erandiks oli siis lasteaias olnud kopp, millega poja ainult mängida soovis. Kuna aga ka teistele meeldis see, siis jah paraku isetseda väga ei saanud nagu ta harjunud on.

Reedel 1. augustil pidime siis pojad jätma üksinda juba lõunani lasteaeda.
Muidugi polnud midagi muutunud võrreldes eelmise lasteaias käimisega, Toss jäi nuttes maha ja ega ta tahtnud sinna üldse jääda. Sülest pidi ta ära põhimõtteliselt kistama, et ta sinna üldse saaks jääda.

Nii aga kui mina silmist läinud, oli ka nutt läinud. Igatahes lõuna ajal järgi minnes polnud häda miskit ja poja jooksis nagu ikka suure rõõmuga mulle vastu.
Iga Jumala hommik ärkab Toss endiselt üles ja ütleb, ei taha lastesaeda (jah justnimelt LASTESAEDA :)), samas kui ta ärkab varem, siis kella üheksaks on tal juba suhteliselt igav kodus hakanud ja ta käsutab mind ruttu riidesse, et hakkaksime minema juba.
Kolme nädalaga on muutunud see, et viimased päevad pole poja enam minust nuttes maha jäänud vaid juba lehvitab isegi mulle ja nagu ta ise ütleb enne kui lähen: "musu ka emme" :)
Seega musi musi ja läinud ta ongi.

Sõpsud

Lasteaias

Lasteaias

Ehk on aidanud see, et hakkasin rääkima pojale magama minnes Lottest ja tema sõpradest, kes Lottemaal elavad (Toss jätkuvalt peaaegu iga päev tahab Lottemaale minna) ja sellest, kuidas nemad kõik seal lasteaias käivad ja mida nad seal teevad. Muidugi sätin ma jutu täpselt sellisesse konteksti nagu pojal endal lasteaias on, nt et Lotte ja Bruno laulavad seal põdral maja metsa sees laulu ja tantsivad kes aias järgi teiste lastega ja siis tema ütleb kohe vahele, et tema ka OKSAB :) no ikka oksab ju, minu pojuke ju!

Koos mängitakse

Tore oli kuuda, kuidas ühel päeval Toss hakkas mulle taas laulma põdral maja metsa sees laulu. Seekord olid aga ka liigutused lisandunud! Varem kevadel oskas ta seda laulu muidugi imehästi, kuid liigutusi ei osanud ja siis terve suve ta seda laulu launud polnud ja nüüd siis hakkas taas laulma ja ka õigeid liigutusi tegema.

Seega ju seal lasteaias ikka tehakse miskit ka nendel kuudel, kui kogu rühm veel kohal pole!

Koos tehakse ka lollusi

Muidu ütlesid kasvatajad, et õppetöö algab alles oktoobris, kui kõik lapsed on lasteaiaga arjunud!

Kuna siin lasteaias on ka suur õueala, siis kindlasti on see samuti positiivne Tossu jaoks, sest eelmine mänguplats oli väga pisike.

Igatahes ma loodan, et asi läheb aina paremaks, sest alguses muidugi Marcos ja Romet kaklesid lasteaias, kuid praegu ütlevad kasvatajad, et nad on ikka suured sõbrad ja kui kumbki neist varem ära viiakse lasteaiast, siis teine hakkab ka kohe koju tahtma.
Seega esialgne arvamus, et ehk see et nad koos samas rühmas käivad polegi nii hea, on ilmselt siiski vale, sest koos on nii öelda julgem ja turvalisem!

Suvi on möödas?

Suvi kihutas meist mööda nii kiiresti, et ei pannud peaaegu tähelegi.
Vaid loetud päevad oli elamine nii kuum, et segas magamist.
Lugedes aga kokku korrad, mil sai vaid ujumas käidud piisab vaid ühe käe sõrmedest, kokku vaid neli korda.

Maarjamõisa juures vanaisa külastamas

Juulis käisime siis Tossukesega operatsioonil, otsustati, et lisaks adenoidile tehakse ka ühte kuulmekilesse auk. Operatsioonile minek oli muidugi selline, et mina lõin muidugi araks ja issi läks ise arstidega kaasa, et poja narkoosi alla panna. Muidugi ei meeldinud Tossule see, et talle mingid andurid kõhu peale pandi ja et teda tahetakse lauale pikali panna. Nuttu oli issi sõnul ikka kõvasti ja kui Endrik opisaalist välja tuli, siis vajas ta kohe mitut suitsu ja ütles, et ükski lapsevanem ei peaks sellist asja tegema. Operatsioon kestis pool tundi (mis tundus muidugi igavikuna), ning siis kutsuti meid sisse, et arst tahtis rääkida (pigem muidugi näidata). Arst nimelt võttis miski paberi seest välja eemaldatud adenoidi! JUSTNIMELT! Ja siis otsustas seda meile näidata ja arvaski kohe, et me soovime seda moodustist näha. Igatahes ta väitis, et operatsioon oli ikka vajalik, sest muidu oleks sügisel kohe jama majas olnud. Lisaks tegi ta vasakusse kõrva veel augu ka, et kõrvas rõhku vähendada ja kuna kõrva põhjas oli jätkuvalt vedelik. Miskipärast aga otsustas ta, et paremasse kõrva auku pole tarvis teha. Narkoosist ärkamine oli muidugi nutune, põhiline ärritaja oli nimelt käe peal olev kanüül, mida Toss tahtis ära kiskuda. Lisaks soovis ta veel juua (mina muidugi lahkelt andsin lapsele juua, kuna terve hommik ei tohtinud laps süüa ega juua ja keegi mulle ei öelnud ka, et ei tohi anda juua). No mõne aja pärast oksendas poja selle muidugi kõik välja ja siis mina sain arsti õelt pahandada, et kui hoolimatu ma ikka olen. Nagu ta oleks öelnud mulle, et juua ei tohi anda!
No igatahes peale seda jäi Toss kenasti magama ja ärkas selle peale, kui ta pm üles äratati.
Siis oli aga tuju juba parem ja ka kanüül võeti ära.

Jäätist ei söönud Toss kogu aja jooksul muidugi mitte ühtegi :) ja juba samal õhtul nõudis liha süüa (mida ma muidugi ei andnud talle).

Kokkuvõttes aga hingas poja juba samal öösel läbi nina ja tundus, et olukord on parem. Järgmisel päeval aga hakkas rääkima, et tal on kõrv valus (parem). Ma kuidagi ei tahtnud seda uskuda, kuid igaks juhuks panin ikka aja. Aja perearsti juurde sain alles reedeks.
No ja kui sinna siis kohale jõudsime (peale selle ühe korra ei maininud Toss kordagi, et kõrv valus oleks) oli kõrv juba tugevas põletikus ja Tossule kirjutati koheselt antibiootikumid peale.

Tulemust need ei andnud paraku ja kahe nädala pärast tekkis iseeneslik kuulmekile augustumine.
Selle positiivne külg on see, et põletikku enam pole, negatiivne aga see, et selle paranemine võtab aega.


Kohe kohe on lasteaeda minek ja tahaks küll, et poja kõrvad oleksid korras, kuid ... paraku see nii ikka veel pole. Ja kui nüüd meenutada, siis see jant on kestnud juba veebruarist alates ja paraku pole see ikka veel läbi.


Kuid kõik muu on väga positiivne. Toss muudkui rebib kilde ja aina lobiseb. Võiks öelda, et ta on ikka täitsa minusse ehk siis oma emmesse. Loomulikult on ta veel täielik emmekas ja ma ei tohi isegi jooksma minna, siis pistab ka kisama, rääkimata veel mujale.

Lottemaa

Miskipärast ei taha koeratüdruk Lotte pojal üldse ununeda. Lotte, kes tuli Tossu ellu umbes ta kuuendal elukuul on siiani tema suur suur lemmik.

Kuna sellel aastal avati ka Lottemaa Pärnu lähedal, siis issi otsustas, et ta viib oma pere Pärnusse ja siis lähme vaatame selle Lottemaa ka üle. 

Pärnu oli ikka paradiis, sooja oli 30 kraadi, merevesi oli 25 kraadi ehk täielik supp!

Täiesti imeline koht, kus lastega aega veeta. Kuna aga operatsioonist oli möödas vaid alla kahe nädala, siis otsustasime, et pojat ikka päris keskpäevase päikese kätte ei vii (oht verejooksudeks).

Siiski oli rannas super olla ja puhkus imeline.

Laupäeval läksime siis Lottemaale, mille ava

onu Klaus

mine oli samal päeval. Meie üllatuseks polnudki rahvas järjekorras ja parkla oli põhimõtteliselt tühi. 

Selleks, et Lottega kohtuda tuli kas kõndida või sõita rongiga. Kuna Romet

i jaoks oli see esimene rongisõit, siis nautis ta seda täiel rinnal. 

Rongisõit viis läbi metsa, kuni jõudis "raudteejaamani" kus meid tervitas kärbes Jaak. Kuna Romet on üsna arglik võõraste juures, siis ta muidugi ei julgenud midagi öelda talle. 

Lottemaale on hästi palju armsaid ehitisi ehitatud, kuid enamik neist olid tühjad. Samas oli etendus Lottemaal väga väga vahva ja ka onu Klausi jutuvestmine oli väga super. Mati tegi staadionil kõvasti sporti ja kutsus ka lapsi endaga liituma. Ehk on Romet pisut liiga pisike veel sellise vahva koha jaoks, kuid üldiselt tundus ka mulle, et veidikene igav oli seal, kuna nt Lottet ja Brunot oli vaid üks, samas kui see ala on tohutult suur ja lai, et vähemalt suvekuudel võiks olla põhitegelasi mitu kohal, sest just neile tulevad ju kõik pisikesed külla!

Puhkus aga oli imeline ja ka poja jaoks oli see väga vahva üritus ja kuna kohe kohe on lasteaeda minek, siis on mida meenutada.

Nohu - köha - kõrvad

Pojukene on siis nüüd juba novembrist alates lastehoius käinud.

Ei saa just öelda, et see algus meeldiv oli. Põhimõtteliselt neli kuud iga hommikul poja nuttis, kui ta sinna maha jätsin. Siis aga ühel päeval enam ei nutnud ja siis teisel päeval ja ka kolmandal mitte. Mina juba rõõmustasin muidugi, kuid kuna poja on tihti nohus-köhas, siis on ta palju ka hoiust eemal olnud. Veebruarist alates pole pojal nohu ära kadunud, voolavat nohu küll pole, kuid kuuled kuidas lapsel sees kõriseb. Aprillis lõi nohu kõrva, sai siis kolm nädalat hoiust eemal oldud ja arste pidi käidud. Kuna kõrvapõhjas aga on vedelik, siis tundub, et midagi on ikkagi rohkem jamasti. 

Käisime nädalavahetusel ka silma- kõrvakliinikus Kuperjanovi tänaval ja seal öeldi, et kui paari-kolme päevaga pole nohu alla andnud, siis tuleb hakata hormooni kasutama (mida tavaliselt enne 12-t eluaastat välja ei kirjutata)! No muidugi ei läinud nohu ära ja reedesel arstilkäigul (pojuke käis vanaemaga arstil, kuna minul oli juba kella kaheksast kool) saatis perearst poja spetsialisti juurde, et tehtaks vajalik pilt, millelt loodetavasti saab välja lugeda põhjuse, miks nohu ära ei kao.

Kui mainisin ise, et ehk on adenoidi jama, siis perearst ei tõtanud seda kinnitama, kuna polevat veel piisavalt sümptomeid (mitte, et ma juba siis rääkisin arstile, kui poja veel alla aasta vanune oli, et poja magab suu lahti ja norskab nagu vana mees). 

No igatahes pildilt selgus, et ongi adenoid ees ja suisa üüratu, pea 8 cm pikkune! Hingamiseks pojal vaid pisike avaus. Seega ütles perearst, et tarvis minna spetsialisti juurde jutule ja tema otsustab mida teha. Helistasin siis kliinikumi ja ossa suisa septembrisse saab visiidiaja, no "otse loomulikult" on see väga normaalne värk. Siis helistasin Tamme erakliinikusse, kus sama spetsialist (Tartus vaid kaks arsti on nii pädevad, kes laste nina-kõrvahädasid opereerivad) tööl on. Haigekassa aega pakuti augustiks, no mida värki ausalt eks. Siis küsisin, kuna tasulisse saaks tulla ja voalaa, juba kahe nädala pärast! 

Helistasin siis kliinikumi, et enne pandud aega tühistada (panin ikka hirmuga ju septembrisse ka aja ära, et see edasi ei lükkuks) ja selgus, et ka neil saab tasulises konsultatsioonis käia ja nende juures on sama spetsialisti juurde aega juba samaks kolmapäevaks!

Romma mõmmit vaatamas

Seadsime siis kolmapäeval sammud pojaga arsti poole ja pikka juttu polnud, tarvis on operatsiooni. No selle 7 minutilise konsultatsiooni eest maksta 30€ oli muidugi liiast aga vähemasti sai selgus majja. Ja siis läksime koos arstiga aega panema ja esimene vaba aeg oli MÄRTSIS 2015!!! Küsisin AASTA PÄRAST VÕI ??? Ja vastuseks tuli, et no haigekassa ei eralda rahasid piisavalt, no küll on ikka vahva riik ma ütlen. Iga kuu maksan oma palgast neile raha ära, kuid oma hädasti operatsiooni vajavale lapsele ei võimaldata operatsiooni enne aasta möödumist! Vägisi tuleb tahtmine elukohta vahetada ma ütlen! 

Igatahes kui dr. Ristioja seda kuulis hakkas ka tema vabandama, kuigi saan ju aru, et tema süüdi

Siis kui nohu majas, siis aia asemel chillib poja hea meelega Prisma mängutoas

selles pole. Tasuline operatsioon maksaks aga 400€ (ausalt öeldes ei julgenud ma küsidagi, kuna saaks siis operatsioonile, sest ilmselt oleksin seal kogemata tseeni korraldanud selle peale). Lisas ka sealsamas, et lapsele oleks operatsiooni ikka väga vaja, et suvel ei ole asi ilmselt hull, kuid sügisel kindlasti hakkavad kõrvapõletikud korduma ja head see aastane ooteaeg ei too.

Ja sops!

Aga kui läksin visiidi eest tasuma tuli Dr. Ristioja mulle järgi ja kutsus kõrvale ning pakkus võimalust Tamme erakliinikusse tulemiseks. Ütlesin talle kohe, et mul on sinna ka tema juurde aeg pandud, kuna kahtlustasin sama situatsiooni. Aga doktor andis oma isikliku numbri, et temaga teisipäeval kontakteeruksin ja et läheksin Tamme erakliinikusse teisipäeval nelja-viie paiku.

Teisipäeval sammusin siis Tammesse sisse ja arsti juures selgus, et neil oli just ära öeldud üks operatsiooni aeg, mis on juba 15. juulil 2014 aastal. Jah operatsioon läheb siiski pea 100€ maksma, kuid see saab tehtud ajal, mil olukord pole veel kõige hullem ja lapsel on säilinud kuulmine, mis aasta pärast toimuks, seda ei tea keegi.

Seega Eesti riik on ikka ütlemata vahva riik, kusjuures ma ei ütlegi, et minu poja peaks eelistama teistele lastele, kuid siiski lapsed on meie tulevik ja kui ka neid ei suudeta õigeaegselt ravida, siis mida me ootame tulevikult? Kas kuulmishäirete tekitamine riigi enda süü läbi on normaalne?! 

Pidevalt kuuleme, kuidas Eesti riik toetab seda ja teist riiki sadade tuhandete eurodega ja samas ei eraldata haigekassale rahasid, et abistada meie endi kodanikke! Ulmeline riik ma ütlen!

Maamees maamessil!

See oli veel pisike traktor!

Oeh kuidas meil on ikka pojukesega vedanud, ikka jube äge tüüp on, keda iga päevaga huvitavad aina rohkem traktorid! No MITTE ühtegi päeva ei möödu, kui ta ei nõua/soovi/luni mõne traktori nägemist.
Jackpot on tavaliselt siis, kui ülemine naabrimees saabub tutika john deeri traktoriga koju, tavaliselt pargib ta õue peale kohe oma uhke sõiduki, kuid kahjuks juhtub seda LIIGA harva :). Seega tuleb ikka korralikult pidevalt ringi sõita, et mõnda traktorit näeks.
Hea on see, et Merca töö juures lõhutakse vana kaubamaja ja seal on neid traktoreid ikka hulgim. Ükspäev saatis Merca Rometile isegi video, kuidas traktorid tal õuel töötavad, no ütleme nii, et oma telefoni ei saanud ma ikka tükk aega omale tagasi.

Kuna issi on julgem kui emme, siis läks just issi pojaga loomi vaatama!

Aga tore on see, et Tartus toimub selline imeline üritus nagu Maamess, nii ka sellel aastal. Kui eelmisel aastal oli poja küll pisike, kuid vaatas ikka suurte silmadega traktoreid, siis see aasta oli ikka puhas lõbu seal käia. Muidugi oli nii, et meie väikesel "jänkul" läks ikka õige pikalt aega enne kui ta julges mõne traktori rooli ka ronida. Alustasime muidugi väikestest traktoritest ja lõpetasime ikka megasuurte traktoritega.

Onu Hardi (issi sõber) ütleb, et kui tahad traktoriga tööd ka põllul teha, siis tuleb osta New Holland :) Muidugi uurisin ka, mis kõige pisem maksab ja selle hind oli kuskil 30 000€ :) Seega peab rikas olema, kuigi tundub, et rikkaid on meil palju, kuna 2013 aastal müüsid nad pea 150 traktorit ja 50 kombaini !

Kuna issil on meil maamessil hulgim sõpru, siis tuli poja ära kahe mudeltraktoriga (üks suurem kui teine) ja lisaks sai ta veel sealt ka jalgpalli või lapalki nagu Rometile omale meeldib öelda. Ehk siis kui ta soovib, siis ütleb, et lähme palli mängima a kui juba ärevus sees, siis kohe lähme lapalki mängima. No ütleme nii, et ega ma väga vaevu parandama ka kõiki ta sõnu, sest no kuna pojukene lobiseb ikka hullumööda, siis mõni armas sõna peab ikka sisse jääma ta põnnipõlve.

Motomess

Romma: "issi, seda on vaja!"

Kuna kaks meest on majas meil, siis tundub, et tuleb külastada igasuguseid erinevaid messe.
Eelmisel nädalavahetusel sai käidud motomessil, kus siis igasuguseid tsikleid ja mootorattaid ja ATV´ sid oli. No muidugi meeldis Tossule seal väga, mina seevastu igavlesin ja lonkisin meeste järel ja no kuna Tossukene on ju "härra", siis lasi ta pool aega ennast süles mul tassida.
Küll ta võib ikka laisk olla ma ütlen!

Tore on see, et poja oskab teha "häid" valikuid juba, seega valis ta välja omale ka sobiliku sõiduriista.

issi poja!

Vedas, sain KAKS palli! (Romma on meil väike pallihull)

Kevad

Oi oi oi kui ilusaks on ilmad vahepeal läinud. Lund õnneks pole ja seega pole ka tohutult palju sulamismaterjali. See kirme, mis see talv maha sadas sulas õnneks suht ruttu ära ja praegu loodan vaid, et enam ei saja midagi :) loota ju ikka võib.
Mõni päev tagasi olime Mercadega koos mu venna Rene juures, kus ka meie armas Birtenikene on. No taas juhtus nii, et Romet otsustas vahetult enne Birteni sünnipäeva (saab 3) Birtut hammustada. Kas siis sünnipäevakingiks või... Ja siis Merka ütles Rometile, kui sa veel ühe korra Birtenit hammustad, siis ma lähen toon väljast vitsa!
Romet ütleb siis vastu, ei tooo!
No õnneks hammustas Romet Birtut käest, et siis mitte näost (Birka naeris, et ära sa näost hammusta, et rikud veel sünnapildid ära).
Aga paar päeva hiljem hommikul Toss ärkas juba pisut viis läbi ja siis ütlesin, kui sa kohe tuttu ei jää, siis toon vitsa. Ja mida siis härra selle peale teadvustas: "ei too, Meca too ise vitsa!". Mine metsa, kuidas tal see asi oli meelde jäänud. Muidugi ei suutnud ma naeru tagasi hoida ja itsitasin seal omaette. Aga no Tossu võtsin kaissu ja õnneks sai ta veel tunnikese magatud.

Juhtumisi olen ma nüüd tööloom, et siis äkitsi peale Enksu sünnat tuli pakkumine tööle naasta ja nii ma siis hakkasingi tubliks tööinimeseks. See aga tähendab Tossu jaoks seda, et miskeid puhkepäevi nädala sees pole. Täna oli teine päev, kus Toss ei nuta hoidu sisse minnes ja isegi hoidja Kristiina ütles: "Romet kus su pisarad on?!" :) nii naljakas oli see ikka, kuigi no eks see oli kindlasti miski juhus, kuid kui selliseid päevi mõnigi nädalas on, siis on see positiivne.

Ma ei saa sellest aru, miks lapsed arvavad, et emad-isad jätavad nad hoidu. Kuidas saaks jätta nii ägedat kutti hoidu, ei saa ju. Mul on igav ilma temata lausa, sest no kes siis pahandust teeb :) ja kildu viskab. Ükspäev andsin talle jogurtishake pudeli ja ütlesin, ära sa maha küll aja seda, et ole ettevaatlik. No ja nii kui selja keerasin oli kogu kupatus maas ja mis veel kõige kinom, Rometi peas ka :) ehk siis mitte häda polnud selles, et see shake maha kukkus vaid Tossu mure oli see, et see peas tal oli :). Ta on ju üldse väike friigike, kes enda sõrmede otsas nt sööki ei taha näha, et kui hapukoor on sõrme peal, siis peab selle kohe ära võtma!


Aa ja kiiks on pojukesel ka: vedada väikese veoauto peal oma sokke ja trussikuid! Kogu kraam on siis autole laotud ja siis kihutatakse mööda elamist ringi! Samuti veab ta hoidu igasugust manti, nt autodega särgid tuleb ikka tihti kaasa võtta või siis ämblikmehega tossud või siis autodega trussikud. Täitsa kohe kandelaarja iseloom :) (nagu mul õde oli, kogu manti tassis kaasa või siis nagu ma ise, rott, kes millestki ei raatsi loobuda).

Ilusate ilmadega meeldib Tossul väga väljas olla, halvematega muidugi mitte. No ütle veel, et pole meie poja :) armastab päikest ja sooja, kuid vihkab sellist kehva kevad/sügisilma.

Öösiti pissib muidugi Tossuke veel mähkmesse, nädalas võib olla paar ööd, kui seda ei juhtu, kuid kuna tegemist on ikkagi kaani tüüpi härraga, kes on endale kõhukese trummiks söönud/joonud, siis ei möödu ükski õhtu, kus pool liitrit vedelikku endale härra sisse ei kallaks ja katsu sa mitte anda talle, siis on kohe jonn järel. Seega pean veel mõtlema, kuidas sellest öömähkmest lahti saada. Fakt on see, et täis pissida ma iga öösel tal küll ennast ei lase, lisaks ebamugavusele paneb see elamise ka vastikult haisema, seega jääb ära :) tundub, et Tossuke kannab veel kümneselt ka öömähet ;)

Sõbrapäev

Meie

Enksu sünna on sõbrapäeval ja kuna minu perel on ikka komme külla pressida sellistel päevadel, siis nii ka sellel aastal. Eks nad muidugi tahtsid kõik näha ka, kui pruunid me oleme.
Kahjuks aga pidin mina küll pettumust kõigile valmistama, kuna Aafrikas olles polnud meil aega rannas peesitada ja kui päikse käes olime, siis oli vähemalt 20-ne kaitsekreem peal, sest esimestel päevadel pool meie seltskonnast põletasid ennast nii ä
ra, et nahka tuli ikka enamikel.

Diskopepu Marcos oma somaallannast emmega

Õed? Või siiski ema-tütar?

Enksu sünnat pidasime siis kodus ja külla tulid minu õed-vennad. Taaskord tõdesime, et elamine on ikka päris pisike ja meie suure pere tarvis on see koht ikka liiga pisike.
Siiski pidu kestis kolmeni ja nagu eelmisel aastal sai ka see aasta ikka nalja ka, kuid seekordseks peaesinejaks oli minu armas vanem õeke - Merily :) Eks ta ise muidugi teab, kui head nalja ta tegi, rääkimist jagub ikka pikaks ajaks :).

Onu Rauno mehemürakatega

Peo staar Merily Vahkaga

Peale Aafrikat

Päiksepaiste, mäed, päike, ookean - AAFRIKA!

On mida mäletada ja on mida igatseda, kuid kuna seal olles igatsesin ka enda pojukest, siis ilma temata sinna tagasi minna ei tahaks :). 

Ah eks ma üks paras kanaema tegelikult ikka olen, et kui Rometiga püüdsime skype kõnet teha seal olles, siis hakkas pojukene nuuksuma ja mina teiselpool. Seega sai viga tehtud, sest kui kolmandaks päevaks oli poja juba enam-vähem magama hakanud, siis peale seda kõnet oli taas hullumaja. 

Ehk siis öösiti poja ei maganud vaid nuuksus ja oli üleval ja kutsus mind ja issit, päeval samuti küsis meie järgi, kuid kuna ta oli enamus aega lastehoius, siis kindlasti vähem.

Põhimõtteliselt oli minul õigus, et Rometi jaoks on see eemal olek päris raske (kuna ta ikka paras käekott mul on), ning kui ise ei tundnud seda igatsust nii palju (kuna tegemist ja käimist oli ju tohutult palju), siis poja küll igatses. Onu Marek ja tädi Kairit muidugi tegid elu pojal põnevaks ja käisid külas hästi palju teistel, et pojal sellist emmetuska peale ei tuleks.

Laenatud kullatükiga (Enksu õetütre Isabella Aleksandraga) pulmas

Kui me muidugi tagasi jõudsime, siis Marek oli pojale rääkinud, et üllatus tuleb. Ja kui me siis uksest sisse astusime, siis Toss muudkui seletab üllatus tule ja käis akna peal kiikamas ja otsimas seda üllatust. Üllatust ei ole (õlakehitus)! No ja siis kui Marek püüdis seletada, et üllatuseks olidki emme-issi, siis muidugi Toss nõudis ehedat üllatust :) andsime talle siis üllatusmuna, millega härra rahul oli. Tunni pärast aga jõudis pojale kohale, et nüüd on vanemad tagasi ja hakkas siis ümber meid jooksma ja musutama ja kallistama. Vot see oli õige värk ikka, mitte 

see esmakohtumine, kus poja otsis üllatust.

Aa tädi Merka oli õpetanud Rometile selgeks ka, et 1, 2, 3, 4, 5 - emme tuleb jne .. ehk siis poja oskas öelda üks kaks kolm emmeee :)

Seega märtsi lõpus Dubaisse pojata lendamine pole väga mõeldav, kuna peale meie tagasitulekut kulus ikka tubli nädal, et Romet meid nii palju usaldaks, et kohe oma voodisse magama läheks (nädal peale tagasitulemist oli ta nõus ainult minu peal magades tuttu jääma, kust ma ta siis ära tõstsin ja pea iga öö ronis ta ikka meie voodisse, kuna lihtsalt ilmselt kartis, et me lähme taas ära). Kui mina olen sellega harjunud, et ta togib öösiti, siis issi muidugi pole ja seetõttu oli tema uneke küll häiritud mõnda aega.

Siiski puhkus oli puhkus ja patareisid laadis päike ikka, kuigi jah paraku tuleb tõdeda, et ookeanisse ujuma ei tahtnud minna, kuna vesi oli minu jaoks ikka liiga külm ja kui varbaid vette kastma hakkasin, siis anti hai häire ja kõik tormasid veest välja. Ei jäänud ka mina siis enda varbaid leotama, mine tea paneb veel pärast hai mu pärlitest varbad pihta! 

Lobamokk

Oi oi kuidas Romet on igasuguseid sõnu hakanud rääkima. Muidugi eks ma näen endal selles ka suurt "süüd" mina olen ju hull lobamokk ja kuna ma pojakesega aina vatran, siis jaa selline minumoodi naeratav ja lobisev noormees on meil kasvanud :). Samas muidugi oskab härra niimoodi mossitada, et paneb käed rinnale risti ja lihtsalt TORISEB! Mine metsa kui naljakas see ikka on.

Härra teab täpselt, kus onu Marek ja tädi Kairit elavad - Hernes !

Ja kui küsida, mis härra nimi on, siis ütleb Lomet :) (R- tähte ikka ei tule veel) ja kui küsida mis perekonnanimi on, siis kord ütleb Onno kord ütleb Reilik. 

Vat selline miksitud perenimede värk ajab pisikese vahel ikka sassi, samas teab ta täpselt emme ja issi nimesid ja ka perekonnanimesid. Väike mõte oli ka telefoninumber talle selgeks teha, kuid kuna ta pole viitsinud eriti numbreid selgeks teha (õigemini on nende järjekorra jälle unustanud, sest pool aastat tagasi oskas ta üheksani loendada), siis praegu telefoninumbri selgekstegemine on vist raske :).

Ajaga on pojukene hakanud Mercaga vähem kaklema, siiski Birten Liisiga ikka kakleb ja mis kõige hullem - hammustab täiest jõust.
Pärast järjekordset selleteemalist artikli lugemist otsustasin, et enam ma last selle peale nurka ei vii (see pole kordagi toiminud, et ta ei hammusta sellepärast vähem) vaid istub ilusti oma aja ära ja siis järgmiseks korraks unustab ära taas. Aga mõnes mõttes on see isegi mõjunud, samuti ei luba ma teda Liisbethil ja Mercal provotseerida (a-la stiilis: mina lähen täna vanni, ma ei anna sulle kommi jne....). Mõned unustavad ära, et ta on veel kaks ;) et tuleb läbirääkimisi hoopis pidada stiilis, lepime kokku, et kui sa ei hammusta enam, siis saad õhtu lõpus üllatuse jne...

Härra kuri-muri

Lasteaeda läheb poja ikka nutuga. Mõne päeva pärast sõidame Enksuga ära Aafrikasse ja oma aarde usaldame minu venna Mareki ja tema naise Kairiti hoolde. Kuna mõlemad on tihedad külalised meil, siis harjumist kui sellist on ilmselt vähe vaja (kuigi hommikuti, kui Kairit ja Marek meil on olnud ei julge Toss minna teise tuppa nende juurde).

Arvata võib, et esimesed päevad on seda emme-issi järgi küsimist rohkem, kuid aja möödudes jääb seda vähemaks. No igatahes loodan, et pojukene suudab öösiti magada (kuigi nagu Marek ütles, et kui me tagasi tuleme, siis Romet mitte ainult ei maga 21-9 oma voodis vaid magab lõunat ka kolm tundi (ta on seda vaid loetud korrad teinud, ütleme nii, et mitte rohkem kui kümme korda oma elu jooksul). Saame näha. Pöidlad küll pihku, kuid .... isiklikult tundes oma poega naersin ma iga kord selle peale, kui Marek seda ütles ja kohe kõvasti :).

Härra Romet "2"

Issi ja onu Mareki kätetöö

Meie kahene

Kui ma väidan, et see kaks aastat pole linnutiivul möödunud, siis ma muidugi valetaksin kõvasti.

Kuidagi märkamatult on meie pojukene saanud kahe aastaseks. Issakene, alles ma veeresin ringi nagu pall (enda arvates olin muidugi oma 17- lisakiloga ikka üpris saledake :)) aga no eks teised nägid paremini, et pall mis pall.

Aastaga pole Rometi lemmikkangelaste eelistuses midagi muutunud. Taas on päevakorral Lotte, kuid kuna Lotte kostüümi pole kuskilt laenutada, siis tundus, et see jääb seekord taas ära, sest Tallinnast küll saab Lottet esinema tellida, kuid selle hind on ikka ulmeline.

kaks lemmikut ühes: Lotte ja Liipe

Ühtäkki aga tõttas appi vennanaine Kairit, kelle töökaaslane oli ise endale õmmelnud Lotte kostüümi. Selline pime õnn tabas meid siis äkitsi. Peo otsustasime pidada Friida mängumaal, kus on hästi palju pisikesi mänguasju ja selliseid mõnusaid ja vanaaegseid asju (suured metallist sõiduautod kuhu saab sisse istuda, kassaaparaat, poe tarvikud jne jne...). Samuti oli seal liumägi ja kööginurk, no igatahes lastel igav küll ei hakanud. 

Lotte kostüümi tõmbas endale selga Romma suurim sõber Liipe :), keda muidugi Romet ära ei tundnud selle kostüümi all (meik oli ka ikka korralik tehtud Kairitil).

Kõige kinom vist oli see, et kuna tahtsin, et issi ja pojukene oleksid ühte moodi, siis ostsin Rometile Hilfigeri särgi, mida ma muidugi enne lapsele selga ei proovinud kui sünnipäeval. Muidugi minu kõige suuremaks üllatuseks oli see, et Tossu kõhuke oli nii suureks kasvanud, et särgil kippusid nööbid lahti vupsama :).

Härra Romet - "2"

Sünnipäevatordi tegid see aasta taas issi ja onu Marek (jätkuvalt kõige lemmikum onu Rommale). Kui esiti oli plaan teha pisike tort, siis kokkuvõttes tuli välja tohutult suur robot-tort. Sellel aastal pressisid mehed oma arvamuse mulle peale ja väitsid, et torti me ei immutanud eelmisel aastal. Mina teadsin muidugi, et seda tegime ja väitsin vastupidist, peale jäid aga mehed, kes torti ei immutanud :)

Nii väikestel kui suurtel oli tegemist

Kokkuvõttes võib aga öelda, et oli tore, kuid väsitav päevake. Nii tore oli kõiki sõpru/sugulasi näha ja nendega oma poja teist sünnipäeva tähistada.

Romet: "Kas teeme võidu Vahka?"

Lotte fänn

A oma sünnipäeval oli pojuke ka lasteaias, et sõi seal koos teiste lastega kooki :) ehk siis jätkuvalt on pojukene meil lasteaialaps. Läheb aga muidugi hommikuti suurima sõbraga - jonniga !

Marcos: "Appi, kes sina veel oled!" :)

"Rahulikud" ööd

Oeh no mina ka ei tea, mis nüüd jälle lahti on. Rometil on üks öö täiesti rahulik ja teisel ööl võib suisa voodis jalgu trampida - jah just jalgu trampida (ise on selili maas ja peksab jalgu vastu madratsit). Kusjuures seda teeb ta ise veel unes olles!

Hakkasin mõtlema ja seoseid looma, et kas võib olla nii, et kui laps sööb liiga palju kommi, nagu tavaliselt tädi Merily juures käies juhtub, siis ta ei maga rahulikult. 

Igatahes hakkan tänasest seda testima, seega täna pojukene kommi ei saa :).

Sõbra "Sipsikuga" Sipik nagu Romet teda kutsub. NB! nii kaisutab ta ka oma mõmmit, mis tal ka kuskil seal voodis on.

Muidugi eks need rahutumad ööd hakkasid ka lastehoius käimisega pihta. Ikka veel läheb pojukene sinna nutuga, kuigi kui järgi lähen, siis enam pole nuttu nagu varem oli. Vaid poja jookseb kohe oma jalanõude juurde ja ruttu ruttu koju ära :). No mina ka ei tea, kas see lasteaed on siis tõesti nii jube? 

Igatahes meie pojukesele on see ikka veel ebameeldivaks kohaks, eks näis kaua nii jätkub.

Mingist hetkest, ikka hoidu minemisest alates, tekkis ka see, et pojakene tahab minu kaisus magama jääda ja nüüd on vana sulikene hakanud öösiti ka niikaua tralli tegema, kuni ma ta enda kaissu võtan.
Issi siin ähvardas juba teise tuppa ära kolida, sest ta ei saa üldse enam magada. No mina küll ei tea, minu uni on palju mõnusam, kui see pisike noormees mul kaisus on :) ilmselt just sellepärast, et siis ei pea ma pidevalt teda ta voodis paitama, lohutama, sülle võtma jne...


Päev päevalt jõuab lähemale ka meie reis Aafrikasse, mille ajaks me poja koju jätame.
Issi on meil muidugi maru rahulik selles osas, kuid mina muidugi juba põen ette kõike seda. Sest peale lasteaeda minekut on Romet ikka eriline emmekas, seega ma tõesti loodan, et Marekil ja Kairitil ei lähe elu väga hulluks sellel ajal, nimelt just nemad hakkavad meie aaret hoidma meie äraolekul.

Laused

Oma pesas

oeh Tossuke on sajaga oma emmesse, tòsine lobamokk! Põhimõtteliselt ütleb ta kõik sõnad järgi mida talle ette öelda. Esimene kolmesõnaline lause oli: emme poodi kommi ja teiseks oli mine poodi kommi :) jube mure lapsel ma ütlen. Tänane uus lause oli: emme tules koju, mina olin siis kooliasju ajamas ja issi oli pojukesega kodus.
Aa täna öösel oli taas selline öö, kus Romet hakkas sonima öösel ja siis täna öised laused olid:

"Issi juua, kala" ja "emme kommi" !
Kusjuures tavaliselt on meil kodus nii, et kommi annab just issi, mitte aga mina. Sest muidu hakkab Tossukene liiga palju mult kommi nõudma ja ehk ma ei suuda vastu talle panna :)

Poja on hakanud nüüd oma voodisse ronima ja ka sealt välja ronima, ise ikka alati vaatab, et kas keegi ikka näeb tema saavutust :). Siin pildil ongi ta läinud oma voodisse "puhkama" nagu ta ise ütleb. Muidugi on väga tähtis, et voodis oleks kaks patja, mõmmi, sipsik ja tavaliselt ka mõni auto. Sipsikut ja mõmmit ei saa öösel isegi ära napsata sealt, et pojal oleks rohkem ruumi magada, kuna härral on kohe luuk siis lahti ja nõuab tagasi neid.