Lobamokk

Oi oi kuidas Romet on igasuguseid sõnu hakanud rääkima. Muidugi eks ma näen endal selles ka suurt "süüd" mina olen ju hull lobamokk ja kuna ma pojakesega aina vatran, siis jaa selline minumoodi naeratav ja lobisev noormees on meil kasvanud :). Samas muidugi oskab härra niimoodi mossitada, et paneb käed rinnale risti ja lihtsalt TORISEB! Mine metsa kui naljakas see ikka on.

Härra teab täpselt, kus onu Marek ja tädi Kairit elavad - Hernes !

Ja kui küsida, mis härra nimi on, siis ütleb Lomet :) (R- tähte ikka ei tule veel) ja kui küsida mis perekonnanimi on, siis kord ütleb Onno kord ütleb Reilik. 

Vat selline miksitud perenimede värk ajab pisikese vahel ikka sassi, samas teab ta täpselt emme ja issi nimesid ja ka perekonnanimesid. Väike mõte oli ka telefoninumber talle selgeks teha, kuid kuna ta pole viitsinud eriti numbreid selgeks teha (õigemini on nende järjekorra jälle unustanud, sest pool aastat tagasi oskas ta üheksani loendada), siis praegu telefoninumbri selgekstegemine on vist raske :).

Ajaga on pojukene hakanud Mercaga vähem kaklema, siiski Birten Liisiga ikka kakleb ja mis kõige hullem - hammustab täiest jõust.
Pärast järjekordset selleteemalist artikli lugemist otsustasin, et enam ma last selle peale nurka ei vii (see pole kordagi toiminud, et ta ei hammusta sellepärast vähem) vaid istub ilusti oma aja ära ja siis järgmiseks korraks unustab ära taas. Aga mõnes mõttes on see isegi mõjunud, samuti ei luba ma teda Liisbethil ja Mercal provotseerida (a-la stiilis: mina lähen täna vanni, ma ei anna sulle kommi jne....). Mõned unustavad ära, et ta on veel kaks ;) et tuleb läbirääkimisi hoopis pidada stiilis, lepime kokku, et kui sa ei hammusta enam, siis saad õhtu lõpus üllatuse jne...

Härra kuri-muri

Lasteaeda läheb poja ikka nutuga. Mõne päeva pärast sõidame Enksuga ära Aafrikasse ja oma aarde usaldame minu venna Mareki ja tema naise Kairiti hoolde. Kuna mõlemad on tihedad külalised meil, siis harjumist kui sellist on ilmselt vähe vaja (kuigi hommikuti, kui Kairit ja Marek meil on olnud ei julge Toss minna teise tuppa nende juurde).

Arvata võib, et esimesed päevad on seda emme-issi järgi küsimist rohkem, kuid aja möödudes jääb seda vähemaks. No igatahes loodan, et pojukene suudab öösiti magada (kuigi nagu Marek ütles, et kui me tagasi tuleme, siis Romet mitte ainult ei maga 21-9 oma voodis vaid magab lõunat ka kolm tundi (ta on seda vaid loetud korrad teinud, ütleme nii, et mitte rohkem kui kümme korda oma elu jooksul). Saame näha. Pöidlad küll pihku, kuid .... isiklikult tundes oma poega naersin ma iga kord selle peale, kui Marek seda ütles ja kohe kõvasti :).