Suvi on möödas?

Suvi kihutas meist mööda nii kiiresti, et ei pannud peaaegu tähelegi.
Vaid loetud päevad oli elamine nii kuum, et segas magamist.
Lugedes aga kokku korrad, mil sai vaid ujumas käidud piisab vaid ühe käe sõrmedest, kokku vaid neli korda.

Maarjamõisa juures vanaisa külastamas

Juulis käisime siis Tossukesega operatsioonil, otsustati, et lisaks adenoidile tehakse ka ühte kuulmekilesse auk. Operatsioonile minek oli muidugi selline, et mina lõin muidugi araks ja issi läks ise arstidega kaasa, et poja narkoosi alla panna. Muidugi ei meeldinud Tossule see, et talle mingid andurid kõhu peale pandi ja et teda tahetakse lauale pikali panna. Nuttu oli issi sõnul ikka kõvasti ja kui Endrik opisaalist välja tuli, siis vajas ta kohe mitut suitsu ja ütles, et ükski lapsevanem ei peaks sellist asja tegema. Operatsioon kestis pool tundi (mis tundus muidugi igavikuna), ning siis kutsuti meid sisse, et arst tahtis rääkida (pigem muidugi näidata). Arst nimelt võttis miski paberi seest välja eemaldatud adenoidi! JUSTNIMELT! Ja siis otsustas seda meile näidata ja arvaski kohe, et me soovime seda moodustist näha. Igatahes ta väitis, et operatsioon oli ikka vajalik, sest muidu oleks sügisel kohe jama majas olnud. Lisaks tegi ta vasakusse kõrva veel augu ka, et kõrvas rõhku vähendada ja kuna kõrva põhjas oli jätkuvalt vedelik. Miskipärast aga otsustas ta, et paremasse kõrva auku pole tarvis teha. Narkoosist ärkamine oli muidugi nutune, põhiline ärritaja oli nimelt käe peal olev kanüül, mida Toss tahtis ära kiskuda. Lisaks soovis ta veel juua (mina muidugi lahkelt andsin lapsele juua, kuna terve hommik ei tohtinud laps süüa ega juua ja keegi mulle ei öelnud ka, et ei tohi anda juua). No mõne aja pärast oksendas poja selle muidugi kõik välja ja siis mina sain arsti õelt pahandada, et kui hoolimatu ma ikka olen. Nagu ta oleks öelnud mulle, et juua ei tohi anda!
No igatahes peale seda jäi Toss kenasti magama ja ärkas selle peale, kui ta pm üles äratati.
Siis oli aga tuju juba parem ja ka kanüül võeti ära.

Jäätist ei söönud Toss kogu aja jooksul muidugi mitte ühtegi :) ja juba samal õhtul nõudis liha süüa (mida ma muidugi ei andnud talle).

Kokkuvõttes aga hingas poja juba samal öösel läbi nina ja tundus, et olukord on parem. Järgmisel päeval aga hakkas rääkima, et tal on kõrv valus (parem). Ma kuidagi ei tahtnud seda uskuda, kuid igaks juhuks panin ikka aja. Aja perearsti juurde sain alles reedeks.
No ja kui sinna siis kohale jõudsime (peale selle ühe korra ei maininud Toss kordagi, et kõrv valus oleks) oli kõrv juba tugevas põletikus ja Tossule kirjutati koheselt antibiootikumid peale.

Tulemust need ei andnud paraku ja kahe nädala pärast tekkis iseeneslik kuulmekile augustumine.
Selle positiivne külg on see, et põletikku enam pole, negatiivne aga see, et selle paranemine võtab aega.


Kohe kohe on lasteaeda minek ja tahaks küll, et poja kõrvad oleksid korras, kuid ... paraku see nii ikka veel pole. Ja kui nüüd meenutada, siis see jant on kestnud juba veebruarist alates ja paraku pole see ikka veel läbi.


Kuid kõik muu on väga positiivne. Toss muudkui rebib kilde ja aina lobiseb. Võiks öelda, et ta on ikka täitsa minusse ehk siis oma emmesse. Loomulikult on ta veel täielik emmekas ja ma ei tohi isegi jooksma minna, siis pistab ka kisama, rääkimata veel mujale.