Uus söögilaud

Kevad on täies hoos, kuigi peagi on juba suvi, ilmad on muutunud üha soojemaks ja meie veedame üha rohkem aega väljas.

Hakkasin siin ükspäev mõtlema, et tegelikult on Tossuke päris heal ajal sündinud, et oma esimesel suvel oli ta juba poole aastane (asjalik tegelane ju), nüüd sellel suvel saab poolteist ja no kihutab ringi nagu tuul ja energiat jagub terveks päevaks ja uskuge või mitte - ka ööks! See siis tähendab jätkuvalt, et Toss ei suuda ikka oma voodis tervet ööd veeta, kui siin mõtlema hakkan, siis selliseid öid vist on tema eluea jooksul olnud tal vast maksimaalselt viis kokku :) kus ta rahulikult kogu öö oma voodis magab ja siis hommikul mind hõikab.

Ei teagi, kas see on halb harjumus (mille autor olen mina muidugi, mina ja minu laiskus täpsemalt) või siis on tegu lähedusvajadusega, on ta ju meil sünnist saati soovinud olla väga lähedal meile (isegi üksi mängida ei viitsi ju :), sest tore on kui saab kellegagi koos mängida.

Tossu on hakanud pallid huvitama, pll.. tänebdab palli siis, a- täht on kuhugi ära kadunud lihtsalt, kuid küll ta varsti selle üles leiab.

Liisbethiga kakleb Romet jätkuvalt, ei teagi miks see on, kuid sakutada saab Liisbeth küll Tossult pidevalt ja hammustada püüab ta ka teda :(. Kahe energiapalli kokkusaamisel vist energiad põrkuvad, millest tulevad pahandused :). No igatahes loodan, et see on mööduv nähtus, sest ega kui Liisbeth kaugemale läheb, siis Toss läheb ikka otsima teda, sest no Liisbeth ju viitsib taga tegeleda, lollitada temaga, taga ajada jne... ja no lollused ju härra miniReilikule meeldivad - väga!

 

Suure poisi laud ja toolid

Tossuke on hakanud nõudma söömise ajal lusikat oma kätte ja ta sööb juba väga korralikult, et miskeid lollusi söögiga ei tee, ikka püüab panna hunniku putru korraga suhu, mille tulemusena pool sellest muidugi riietele läheb, kuid kuna teada oli, et see aeg tulemas on, siis olin ennast selleks ette valmistanud, et tuleb selle mökerdamisega lihtsalt ära harjuda ning küll ta sööma hakkab korralikult. Sellest tulenevalt tuli ükspäev nagu välk selgest taevast otsus Tossukese tite söögitool ära müüa ja härrale uus oma söögilauake ja toolid osta. Mõeldud tehtud, panin tooli foorumisse üles ja samal päeval oli juba huvilisi mitu ja kolme päeva pärast tuli inimene sellele juba järgi ja nii meil enam tite söögitooli polnudki. Nädalavahetusel siis läksime uut inventari ostma koos vanaema, Merka, Vahuri ja Tossukesega.

Valisime siis välja autode laua ja toolikesed, mis juba esimesest päevast alates aktiivses kasutuses on.

Tossuke küll toolile iseseisvalt veel peale ei saa, kuna ta on veel jupike meil, kuid küll ta kasvab, kuhu ta pääseb :). Hea ja õige otsus oli see igatahes, kuna ruumi on toas nüüd palju rohkem kui varem!

 

Meie suure pere kõige pisem, vennatütar Kendra



Küll siin on ikka hea lösutada!

 

Ükspäev käisid Raivo, Reelika ja Kendra meil külas ja siis otsustas Toss lisaks Kendra pidevale sõrmekesega surkamise huvile ka ta transpordivahendi ära proovida! Issand küll, ma pidin kreepsud saama, sellest pole ju NIIIIIII palju aega möödas, kui Toss ise oli samasuguses turvahällis, kuid nüüd ta enam sinna ära ei mahu, et siis uskumatu, aeg lippab hirmsa kiirusega. Aga Kendra otsustas chillida ja magas enamuse ajast, et siis on ikka inglike küll!

Sport on FUN & IN

Stardis

Meie esimene spordipäev algas üpris kehva ilmaga: kuumusest pole enam midagi järgi ja vihma tibutas kui toast väljusime. Samas kui jõudsime laululava spordiparki, kus TILLUjooks toimus oli ilm juba selginenud ja mõne aja pärast piilus päikegi pilve tagant. Rahvast, kes sporti naudivad, oli ikka väga palju, tõotas tulla tore päev.
Jooksudistantsi pikkuseks oli 400m, mida tegelikult on ikka jube palju võttes arvesse, et see jooks on kuni kolmeaastastele. Esialgu toimus maskottide abil võimlemine, kuid kuna tegemist on miniinimesega, siis muidugi tuli Tossukest kukil hoida, et ta neid maskotte seal üldse näeks. Seega sain 15 minutit Tossukest kätel kanda, sest nii kui härra maha panin hakkas ta sülle tagasi nõudma :). Lõpuks oli ta juba nii osav, et kui tahtsin lihtsalt süles hoida, ronis ise mööda mind kukile!

Finish juba paistab, kuid veel on tavis liikuda

 Igatahes peale stardipauku oli Toss nõus jooksma kuskil 50 meetrit esialgu :), siis hakkas sülle lunimine. Otsustasin siis, et võtan tal kätest kinni ja siis tõstan teda hüpetega edasi, see sobiski miski 100 meetrit, siis avastas ta teepiirdena koonuse, mida oli tarvis katsuda ja liigutada. Tõstsin härra sellest eemale ja loomulikult oli vää vää vää korra kohal ja hakkas jälle sülle lunimine. Veidi tassisin teda siis süles ja miski sada meetrit enne finishit panin ta taas maha aga no siis olid seal juba reklaamid /teate küll need, mida pannakse piirdena starti ja finishisse. Toss uuris ka need üle, no mulle tundus küll, et olime juba viimaseks jäänud, kuna Tossul on justkui laulus ... meil on aega veel...

Tossuke: "huvitav kaua ma veel pean jooksma?"

No kui me siis lõpuks kohale jõudsime, kimasin Tossul lihtsalt eest ja ta ajas mind taga lihtsalt, olid minu reielihased ikka väga läbi (kuna poolkükkis ma muudkui seda Tossu tõstsin seal) ja no tunne oli nagu oleksin just pool tundi jooksnud. Aga medali sai siis härra kaela (sellest ta muidugi ei hoolinud) ja järgmine noormees andis talle jäätise (selle käskis kohe muidugi avada ja limpsis kaks korda ja siis soovitas mul süüa, surudes oma käega selle mulle suhu).
Aga siis jäi meile veel teele paar maskotti, keda Toss kaugelt põrnitses suu lahti ja nii kui nad lähemale tulid ja Rometit kõnetasid pistis noormees jooksma! Mida jänkut ma ütlen ikka!

Emme tsempion!

No küll on ikka huvitavad maskotid!

Aga batuutidele nii pisikest ei lubatud ja kuna seal batuutide juures oli õige mitu olematute närvidega ema, kes oma lapsi konkreetselt tuusteldasid (nt kuna üks noormees ei võtnud batuudi esisele matile astudes kohe jalanõusid jalast) ja karjusid nende peale, siis ma otsustasin, et Romet sellist asja nägema ei pea ja mõistlik on lahkuda.

Aga võibki öelda, et Toss oli tubli (eriti arvestades tema tavalist kärsitust) ja eks ta ole sügisjooksuks juba suurem ja ehk siis on ka püsivust rohkem (lootma ju peab).

Emadepäev

Sellel aastal oli emadepäev hoopis teistsugune, kuna Tossuke on juba väga asjalik ja nupukas ja oskab öelda emme :) (ja seda palju palju, vahel kohe nii palju, et kui seisan kõrval ja ta taas emme emme ütleb, siis tekib tahtmine ta silmaarstile viia, sest no kuidas sa ei näe, et ma su kõrval seisan ja ikka emme emme hõigud). Hääle tugevus on kindlasti minult päritud, kuna hõigata ja seletada oskab ta väga valjuhäälselt - ruupur noh!
Aga emadepäeval siis tegi Tossuke mulle kingituse ja põõnasime poole kümneni! Issi oli juba mõelnud, et oleme ilmselt öösel kodust ära hiilinud, kuna no Toss ju ikka nii kaua ei maga. Kui siis pool kümme ärkasime sammus issi magamistuppa söögiga :) ohh söök voodis, need ajad on küll kaugesse unustusse vajunud (algusaegadesse, kui issi köögis hommikuti süüa tegi ja minul magada laskis ja siis mind sööma kutsus või suisa söögi voodisse tõi - oi aegu väga häid ja ammuseid).
Aga see ime siis ootas mind taas emadepäeval, et issi võttis oma pojukese kaasa ja tõid mulle söögi voodisse koos värskete maasikatega, mille issi koos nartsissikoormaga turult juba hommikul vara toonud oli!
Romet valmistas koos Mummiga mulle ka ilusa emadepäevakaardi, et elaks see Mummi vaid
lähemal, siis oskaks ilmselt Toss juba joonistada, voolida, maalida, kleepida jne jne...


Imeline emadepäev, kus jõudsime käia Rannus Kalmeri emal ja isal külas ja õhtul jõudsime minu ema juurde ka veel, kuhu oli ka suurem seltskond kokku tulnud (enamik lapsi emmel).

Tossuke onu Kristjaniga, kes Londonist külla tuli ja meiega koos Rannus käis
 

Enksu koos pojukese ja Kalmeri vanematega

Selliseid päevi võiks aastas olla rohkem!

Lilled on ikka toredad! Kõige parem emme.

Siis kui 9. mail oli 27 kraadi sooja/kuuma (vilus)...



Viimasel ajal olen muutunud õige agaraks nagu näha :) no olgem ausad vaba aega on ka tekkinud, mis on tekitanud selle, et õhtuti/öösiti koolitööde tegemise asemel on mul aega blogi kirjutada, pole paha või mis! Igatahes nüüd on saabunud meile suvi, lõpuks. Eelmisel aastal möödusid kevad ja suvi minust kui postist, kuid see aasta on pojukene suurem ja seetõttu on minu jaoks ka kevad tulnud!

Selle nädala pingelangus tuli peale kolmapäevast ränka eksamit, mis oli juba teine sellel nädalal, ning kuna neljapäev oli mul täitsa vaba päev ja taevas siras taas päike otsustasime empsiga, et lähme ja oleme veidi Ihastes väljas. Mõeldud tehtud.

 

Selle nädala pingelangus tuli peale kolmapäevast ränka eksamit, mis oli juba teine sellel nädalal, ning kuna neljapäev oli mul täitsa vaba päev ja taevas siras taas päike otsustasime empsiga, et lähme ja oleme veidi Ihastes väljas. Mõeldud tehtud.



Vanaema: "Tossuke tule vaata kes siin on!"

Jõudsime siis kenasti kohale ja mina tassisin asju autost välja kui vaatan, et emps ja Tossuke kükitavad veidi eemal ja otsivad midagi muru seest. Jalutan täiesti rahumeeli kohale, sest arvasin, et no ju on lepatriinu taas platsis, sest Romet ju muudkui suskis oma sõrmega midagi. Ja kui ma siis neile täiesti lähedale jõudsin tutvustas vanaema just Tossule HIIGELSUURT mardikat (teate küll sellist suurt ja jubedat musta mardikat, pikkade koibadega) selle peale tegin ma aaahhhh ja panin tagurpidi käigu sisse! Toss ei lasknud sellest end muidugi häirida ja jätkas tutvumist. Vanaema tahtis veel seda jubedust talle käe peale panna, no järgmiseks oleks Toss ilmselt degusteerima asunud (sest jätkuvalt lähevad kõik asjad talle maitsmiseks suhu). Igatahes käsutasin mõlemad mardikast eemale ja põgenesin ise ka, kiigates selja taha püüdis Toss just oma tennisega mardikast kleepsu teha (ehk siis peale astuda). Seda ma ei lubanud ja pahandamise peale põgenes Toss vanaema juurde (on ikka vanaema pojuke ma ütlen, täielik vanaemakas on ta jätkuvalt).

Kohe uurin järgi, mis see on!

Tossuke: "Ohoooo, mis see veel on?"

 



Tossuke:"no kes või mis sa ometi oled?"




 

 

Kuna kraadiklaas vilus näitas aina suuremaid numbreid, siis otsustasime Tossukese jalgadele ja kätele ka pisut päikest näidata, lootuses et härrake ikka rohkelt D-vitamiini omastab (mis kiirendab ka lõge kinnikasvamist). Võib öelda, et Tossule meeldib hirmsasti õues olla, juba mitmendat päeva on teda raske tuppa saada. Eks seal toas ole ju samas igav ka, palju huvitavam on mööda aeda ringi konnata ja igasuguseid uusi asju uudistada. Tassis mu pojuke suurt ämbrit, kuhu vanaema muudkui igast umbrohukesi sisse pani, katsus rehaga riisuda, tõi omale harja välja, et õu puhtaks pühkida, mängis liivakastis jne jne... SUVI - just see on see, mida me hirmsasti igatsenud oleme! Jätkuks seda vaid kauaks kauaks!!!





Selline ämber ja minu valduses!!!!

Küll ikka on maitsev joogike!



Tossuke:"Huvitav kas seal põhjas on krõbinad sama maitsvad?"

 

Siis kui kevadel saabus suvi ...

Teel olles läheb kõht ikka tühjaks

Issand kui heaks on ilm läinud, lihtsalt super! Teada on, et seda kaunist ilma pole kauaks, kuid seni kuni seda veel on tuleb seda nautida ja just seda meie armas Tossuke teebki! Tuppa saada on teda täiesti võimatu, ainult õues hulgubki. Paari päevaga on Tossukese näokene juba mõnusa pruuni jume saanud, seega on lootust, et ta on emmesse-ississe, kes mõlemad on tumedama tooniga ja tõmbavad päikest kenasti ligi.


Nii, kellele ma selle palli nüüd küll viskan!

Nädalavahetusel peale seda kui emme koolist tuli läksime Vahuri ja tädi Merca maale. Oi kui vahva oli Tossul seal ringi konnata. Ega last näegi kui ta õues on, tal on ju vaja uusi asju uudistada - ja uudishimu meie noormehel ikka jätkuvalt jagub - kuhjaga.
Paljud on juhtinud tähelepanu sellele, et Tossuke saab kõigest aru, kui temaga rääkida. Ma ei teagi kas see on siis nii imelik või, no igatahes täna käis meil Endriku ema külas, kes on Soomes lasteaiakasvataja, ja ka tema ütles, et Romet saab kõigest nii hästi aru, et tavaliselt nad nii pisikesena ei saa veel kõigest aru. No mina ka ei tea, kuna meie oleme sellega nii harjunud vist :).



Väikse sugulase, Marcosega

Aga maal meeldis Rometile hirmsasti, no kellele ei meeldiks eksole, päike paistab, grillimine täies hoos ja loomulikult kõik omad inimesed ümber, kellega koos on alati vahva.

Nii emme, aeg on jalgpalli mängida - ole valmis!

Hommikud

 

Kivistunud (telekast tuleb ju Lote)

Maiustuse aeg

Hommikud on ikka hommikud, vahel algavad nad varem, vahel hiljem. Loomulikult eelistan mina, et nad hakkaksid hiljem, kuid tihti arvab Tossuke, et pool kaheksa on ka tore üles tõusta. Oi kuidas mulle meeldivad päevad, kui Tossuke teeb silmad lahti enne üheksat, puhas õndsus ma ütlen, vahel on selleks hetkeks kondid juba kangeks jäänud (ei taha küll arvata, et tegemist on vanuselise iseärasusega, seega süüdistan liiga pehmet madratsit). Aga peale ärkamist on mul kvaliteetaeg oma pojukesega, vaja on ju natukene kaisutada ka teineteist ja siis on Tossul tarvis oma voodi küljes ronida (kui varem oskas ta ainult üles ronida ja siis oli kisa lahti, kuna alla tulla ei osanud, siis nüüd õpetasin teda alla ka tulema iseseisvalt). Siis on aeg hommikusteks toimetusteks vetsus, kaaslaseks ipad või raamat. Peale seda on söök ja siis on magustoit. Viimasel ajal on magustoiduks Lote maisikrõpsud ja otse loomulikult nõuab Toss siis ka Lote telelavastust, ote ote ote, nii siis ütleb Toss Lote kohta :).

 

Ükspäev arutasime issiga, et huvitav kui vana oli Romet, kui issi talle poest kingiks selle telelavastuse tõi, mis on meie peres täielik hitt. Igatahes oli ta imepisike, ma ise arvasin, et mitte üle poole aastane, kui meie pojukesest Lotesõltlane sai. Samas see ju polegi paha, sest lemmikuid peab ikka olema ja kui see on hetkel koertüdruk Lote, siis las ta olla, küll saame neid roboteid ja monstereid näha veel küll ja küll :).

 

 

Väike Tartlane

Ei teagi kas kirjutasin juba, et käisime oma lusikal Tartu linnavalitsuses järel. Et siis kui õige aeg sellele järgi minna oli, kui linnapea lusikad isiklikult kätte andis, siis meie päevaplaan oli selline, et kell seitse või kaheksa magama õhtul juba (Tossuke siis) ja kuna see vastuvõtt algaski kell 19, siis meie sinna vastuvõtule nutva lapsega ei läinud (siis olid päevakorral ka gaasivalud ja nuttu oli palju palju).

Igatahes nüüd kui juba üle aasta möödas oli, otsustasin minna proovima, kas saame ikka oma lusikakese kätte. Ja väga hea, et nii otsustasin, sest lusikas on ikka väga ilus. Ikkagi Tartlane mu väike noormees. Ja hea mälestus siiski.