Jõulud

Tore, et need jõulud nüüdseks läbi on saanud, kuid väike meenutus tuleks siiski ka kirja panna, et järgmisel aastal oleks hea vaadata, kuidas need jõulud möödusid.

Paraku ei sadanudki meil lund see aasta maha ja sellest tulenevalt ei tunud seda õiget jõulumeeleolu ka minu hinge. Jah kuusk, mille issi ja onu Rauno tõid, oli superkaunis, kuid lumi - see uhke valge lumevaip, see annab ikka jõuludele selle õige tunde.

Poja sai kohe aru, et päkapikud on toredad tegelased

23.12 käisime issi kasuema Linda sünnipäeval ja jäime ööseks Valka, seega 24 hommikul oli meil seal mõnus jõululõuna. Igaüks sai ka pisikese kingituse. Mina sain endale uued mõnusad villased sokid, südametega ja puha. Nende üle on mul ikka tõsiselt hea meel, kuna armastan kodus neid hirmsasti kanda, kuna mu jalad ei taha üldse külmetada, samas sussiga hakkab jalg higistama, seega ideaalne kink ühele külmavaresele :). Issi sai siis uue raamatu sealt, mille mina muidugi kohe läbi lugesin, sest see oli tõsiselt põnev teos ja lisaks sai ta ka ühe armani lõhna.

Pojukene sai aga omale superkihvti joonistustahvli, millega me hakkame varsti tähti ja numbreid õppima ja lisaks veel Pipi plaadi. No otse loomulikult on nüüd Pipi pidevaks kaaslaseks meil autos, sest poja muudkui tahab neid laule kuulata. 

Täditütre Liisbethiga (suurima sõpsuga)

Jõuluõhtu veetsime aga oma kodus. Külla tulid minu noorem õde Kätu oma perega ja minu kasuisa. Õhtu lõpuks aga lisandus seltskonda veel mu vanem õde Merily ja vanem vend Rene oma peredega ja minu emme. Ühesõnaga, eks palju häid lambaid mahub ikka ühte kohta ära :).

Selleks, et saada mõnda head pilti kulus ikka palju veenmist ja ka komme :)

Miskipärast aastal, kus kingitusi ei pidavat tegema juhtus ikka nii, et kuuse alune oli kinke täis. Mina sain omale uue mobiili (mitte, et mu vana mobiil täitsa töökorras poleks olnud), issikene sai omale uue kalatarvete kasti ja rohelised ketsid (justnimelt rohelised, sest meie issikene on alati selline, kes kannab erksaid värve hea meelega). Poja sai siis veel ühe laheda kalakestega mängu, päris õngega lausa, siis veel kööginurga ja veekeetja, mis mull mull teeb ja veel iseujuva kalakese. No ühesõnaga liiga palju kingitusi, sest varsti tuleb meil välja kolima hakata vist, sest me ei mahu enam oma pisikesse elamisse lihtsalt ära.

Oma suurte sõpradega - Liisbeth, vanaema ja iPad

25.12 oli meil siis minu perekonnaga jõuluõhtu pidamine, mis oli taaskord kärarikas, kuid samas väga tore, sest ka mu vanem vend Raivo oli oma perega Tallinnast tulnud.

Põhimõtteliselt olid väga toredad jõulud, kuid nagu ikka on liiga palju üritusi järjest ja sagimist palju, mis iseenesest on ikka päris väsitav :).

Ettevalmistused jõuludeks

Selle aastaga on väga palju muutunud ikka, memmepojukesest on saanud veel suurem memmepojuke, kes samas jutustab nagu vana mees juba ja oskab hinnata igasuguseid vahvaid asju.

Kuigi on juba detsembri keskpaik on lund nähtud vaid kirmena ja see tegelikult kurvastab mind, sest Romet ootab väga lund. Nii kui esimene lumi maha tuli, sõitsime vanaema juurde kelgu järgi, et proovime siis need kelgurõõmud ka ära. See aasta tundub, et Tossule meeldib kelgutamine juba rohkem, sest peale seda esimest korda on pidevalt kelk kelk (kelp kelp). Ja nii kui lumi maha on sadanud, kasvõi minimaalselt oleme ka kelku kribima läinud, sest no kribimiseks seda saabki vaid nimetada, kuna lund pole sentimeetritki veel maas olnud :). 

Kelp kelp... :)

See aasta hakkasid käima meil ka päkapikud, keda Romet ikka väga ootab. Loomulikult oleks ideaalne, kui päkapikk vaid kommi sussi sisse tooks, kuid kuna see päkapikk on vana suli, siis ta toob ikka ka igasuguseid muid asju (mudelautosid, erinevaid jogurtijooke, palle jne). 

Lisaks tõid issi ja onu Rauno meile metsast kuuse. No küll see kuusk on ikka okkaline ja torgib, kuid see ei pannud Rometit sellest eemale hoidma, kui ehtimise aeg käes on. Palli palli.. tegemist ju ikkagi pallidega, mis tuleb kuuse külge riputada, seega loomulikult oli pojukene esimesena platsis :). Ja iga hommikul kui laps üles tõuseb, süütab ta ka elektriküünlad kuusel, samuti peab põlema inglike aknal :).

Sellist "kaunist" ja loomulikku naeratust teeb nüüd Romet poldistamisel

Jõuluvana on ta kohanud juba mitmel korral. Esiti põrkas ta ühe sellisega kokku Eedeni keskuses, kus oli tegemist vaid jõuluvana kujuga, mida siis Romet jõuluvana majakese uksevahelt piilus ja kui uks kinni oli, siis piilus aknast edasi - silmad suured peas ja suu lahti.

Järgmisel korral nägi ta Jõuluvana lasteaia jõulupeol, kus tuli ka pakike vastu võtta. Muidugi ei julgenud härra argpüksike paki järgi ise minna vaid emme pidi kaasa minema. Pai ta teha jõuluvanale ka ei julgenud :). 

Kuna lasteaias oli Jõuluvanal kaasas ka Jõulumemm, siis linnas sõites nägi Romet taas Jõulumemme :). Aa Jõuluvana ei oska Romet öelda, või siis ei taha, seega kutsub ta teda VaVaks :). 

Samas muid sõnu oskab pojukene ikka väga hästi järgi öelda, ütlen ühe sõna ees ja Romet ütleb kohe järgi. 

Eile käisime teatris vaatamas Lotte jõulupidu, kus oli ka Jõuluvana kohal. Teatrisse sõites muidugi Romet suisa ehmus, kui me Merca töö juurde hoopis jõudsime ja hakkas kohe pärima, Marcos, Mart, tädi, Lotte :) Et kui varem ütles ta vaid analoogseid sõnu, siis eile ütles ta kenasti kohe Macos ja Mart. Imeline mehike ikka on see meie poja.

Lastehoid

Tundub, et mina olen küll ikka hull rongaema. Kuna Birgit ei saa enam Rometit hoida, siis tuli kiirelt tegutseda, et saaksin jätkuvalt koolis käia ja seetõttu tuli leida ruttu Rometile uus koht, kus olla. Lapsehoidja variandi seekord välistasime, kuna stabiilsus on tegelikult ikkagi väga oluline, nii meie kui ka lapse jaoks, seega otsustasime lastehoiu kasuks. Minu suureks üllatuseks on Tartus vabu hoiukohti ikkagi väga palju, põhimõtteliselt igasse hoidu kuhu helistasin oli vaba koht olemas, et hakka kasvõi homsest käima. Siiski tegin mõned visiidid ka erinevatesse hoidudesse, kokku siis kolme, mille tulemusena sai välja valitud Bibikonna lastehoid. 

Ruumid on seal hästi avarad ja ilusad, kuid hoidjatest tundus esiti ainult üks supertore! 

Esimesed päevad oli tegelikult suhteliselt lihtsad, laps justkui ei teadnud kuhu ta viiakse ja ei osanud midagi oodata. Kuid mida päevad edasi, seda rohkem Romet protestis hoiu peale, loomulikult on lausa kohutav vaadata seda, kuidas lapsel juba kodus pisarad silma tulevad, samas millised on valikuvariandid? Alla anda ja olla veel pojaga aastake kodus? Otsida uus hoidja, kes siis taas vaid mõned kuus lapsega on? Seega lahendus on ikka üks ja sama, et tuleb olla kindlameelne. Nüüd kolm nädalat hiljem pole paraku ikka midagi muutunud, poja ei soovi lastehoidu minna ja läheb alati sinna nutuga, samas kui talle järgi minna on ta rõõmus ja kasvatajad ütlevad, et laps suhtleb ja naerab juba ja sööb ka kenasti (alguses ta väga hästi ei söönud). Kodus on märgata seda, et poja tahab pidevalt ise süüa ja sööb veel paremini kui varem, seega progress on märgatav. Samas on märgatav ka see, et laps lausa klammerdub minu külge, emme ei tohi isegi trenni enam minna, kuhu varem poja saatis mind lehvitades ja suu naerul. 

Kõige kohutavam hetk oli see, kui Romet soovis enda jutu järgi vanaema juurde ööseks jääda ja siis vähem kui poole tunni pärast tuli kõne, et laps lihtsalt ei jäta nuuksumist järgi ja siis ei tulnud teha muud, kui taas autosse ja lapsele järgi sõita. Seega hirm veebruari puhkuse pärast aina kasvab, sest sinna Romet kaasa ei tule ja ei taha lausa mõeldagi, mis see aeg ilma emme-issita teeb poja psüühikale. 

Kuna jõuludest kuni uue aastani on hoid kinni, siis kaalun võimalust käia veel mõnda hoidu vaatamas, kuna tundub, et nad ei tegele lastega piisavalt seal hoius (just käelise tegevuse arendamise suhtes, samuti ei suvatse üle ühe korra lauluõpetaja kohale ilmuda). Selline asi on muidugi minu jaoks arusaamatu.Samas kas selline keskkonna taaskordne vahetus on ikka õige lapse seisukohast? 

Valikud valikud, need on ikka lapsevanemana elu raskeimad, sest asi pole ju sinus endas vaid hoopis sinu kõige kallimas/kallimates. 

Ta-tatt

Ikka on tore, kui vanaema oma lapselapsega kvaliteetaega veedab. Täna oli taas üks sellistest päevadest, kus issi tegi maal tööd ja minul oli tarvis lasteasjade laadale minna.
Tagasi tulles oli see meie armas vanaemake pojukesele taas üht uut kommi Rometile tutvustanud - ta-tatt ehk tôlkes tic-tac. Ja muidugi oskab ta seda ideaalselt nôuda :). Edaspidi saadame vanaema ja Tossukese koos poodi, vaatame siis kuis talle see kisamine meeldib.

Vandersell

Ja nüüd teele...

Oehh nüüd on küll ikka kõvasti aega möödunud viimasest postitusest ja tegelikult on pojukene arenenud ikka kõvasti. Kõige olulisem on ehk see, et Tossukesest on saanud tubli jutumees, et siis uusi sõnu tuleb iga päev mitmete kaupa juurde, ütlen korra ette ja juba podiseb järgi. Muidugi pole veel kõik sõnad täiesti korrektsed, kuid samas täiesti arusaadavalt suudab ta ennast väljendada küll.

Oktoobri lõpus käisime koos pojukese, vanaema, tädi Kätu ja tema poja Marcosega Egiptuses, Hurghadas. Sõitsime Tallinnasse bussiga, kuna tundus tarbetu jätta auto nädalaks lennujaama. Bussis oli muidugi jube põnev, kuna seal on ju iga istme seljatoes telekad ja no kuna see oli ka puutetundlik, siis Toss oli kohe eriti huvitatud. Mingi sada korda pani ta endale mõmmi ja aabitsa multikat ja sada korda siis käppis selle miski 5 sekundi pärast ära ka. Jube tüütu. Paigal ta ei püsinud, ainult niheles. Vedas, et kõrval istus meil mõistlik mees, kellel omal ka aastaid tagasi selline aktiivne pojuke oli (praeguseks juba suur ja mõistlik mees ja tubli spordipoiss, mis annab lootust, et meie sprinterist saab ka ikka korralik spordipoiss). Igatahes Tossukest ma kodus magama ei pannud, et nkn kustub bussis ära, kuid kuna seal oli ju ütlemata põnev, siis magamiseks ei jäänud tal lihtsalt aega ja see 2,5 h ta lihtsalt niheles mul süles. Lennujaama jõudes ootas meid meeldiv üllatus, lend lükkub 2 tundi edasi, seega saame lennujaamas suisa 4,5 h passida.

Pool viis hommikul, mil hotelli jõudsime

Õnneks võttis veidi ka check in aega ja kui üles jõudsime, siis oli aega lennukini veel 3,5 h. Jumal tänatud, et lennujaam on ehitanud endale korraliku Lotte mängumaa, õnneks ma teadsin seda, sest lehes kirjutas sellest ja näitasin Tossule ka seda pilti juba varem ja kui ta siis reaalis seda nägi, siis oli pidu ikka kuni lennukini :). Ühesõnaga Tossuke jäi magama just vahetult enne pardale registreerimist ja magas õhkutõusu maha. Siiski enne maandumist ärkas ta üles (siis oli kell juba pool 3 öösel), kuid nii tema kui ka Marcos olid ikka supertublid. Mitte ühtegi nuttu ega virisemist, lihtsalt noormehed uudistasid maailma.
Lennujaamas saime bussis oodata veel kahte eksinud reisijat üle tunni, seega jõudsime hotelli alles pool viis hommikul. Toss ei lasknud ka sellest ennast häirida ja sättis ennast mugavasti sisse kohe.

Järgmisel hommikul äratas meid särav päike ja ei jõudnud kohe oodata hetke, mil saaks ujuma.

Esimese päeva hommik: uju uju...

Esialgu aga tuli sööma minna. Kuna meid paigutati öösel neljandale korrusele ja unustati mainida, et lift viib vaid esimesele korrusele, kust tuleb edasi liikumiseks vankrid koos põnnidega sülle võtta, siis otsustasime, et peame vahetama toad ära. Enne seda aga kebisime sööma, kus Pirtspreili Kätlinil polnud kohe mitte midagi süüa, hea, et sai on loodud :). Meil teistel, kelle jaoks on omlett ja pannkook aga täiesti tavaline ja pigem hea hommikusöögi märgiks, oli aga pidu laialt ja süüa kõvasti, eriti positiivne on ju see, et ei pea ise vaaritama. Seda mittevaaritamist nautisin mina ikka väga, sest igapäevane söögitegemine pole kohe üldse lõbus ja mul on ikka väga hea meel, et mul selline hea mees on, kes õhtuti ikka 90% ise perele süüa teeb.

Härrad jooke nautimas (mis olid nii magusad nagu suhkruvesi meega)

Hommikud olid pisut jahedad ja tuulised, seega tuli lastele dressipluus või pikkade varrukatega särk selga panna, kuid kella kümneks oli juba väga soe ja alates kella 11´st oli tegemkist ikka kõrbega, mida meie nautisime muidugi eriti.

Igal õhtul käis Tossuke ka "spas"

Esimesel päeval olime hotelli basseinide ääres, kuna aga basseinide põhjad olid plaaditud libedate plaatidega, ning Romet kaks korda ikka korralikult kukkus seal, siis otsustasime, et otsime mere üles, kus me ülejäänud päevad ka veetsime. Tegelikult oleks õigem öelda hommikud, sest tavapäraseks sai, et peale hommikusööki jalutasime mere äärde. Lõunasöök algas kella ühest, seega olimegi kuskil poole 11´st kuni üheni vee ääres. Seejärel läksime meie Tossuga magama ja teised siis chillisid basseini ääres. Õhtupoolikud veetsime kas jalutades või siis shopates. Muidugi kes vähegi Egiptuses käinud teab, mida see jalutamine endast kujutab. Põhimõtteliselt tuleb neid poemüüjaid endast kaikaga eemale peletada, sest igaüks tahab ju, et nende poekesse sisse astutakse. Miskipärast on seal ikka need parfüümipoed jube popid, kuigi meie ühtegi neist sisse ei astunud, sest kellelegi meist need lõhnad ei meeldi. Ja muidugi, kõik hinnad on VERY GOOD PRICE!! Ja kui kauplema hakata, siis kui mitte pool, siis miski veerandi jagu sai ikka odavamalt ostetud, samas oli ka neid, kes üldse alla ei andnud hinnas ja eks seetõttu jäi ka asi ostmata (tihti muidugi jäi hinge kriipima ka, et ei ostnud ikka).

Kalad

Siiski oli reis imeline, söök oli super (teenindajad olid seal ka väga lahedad), ilm oli mega ja reisiseltskond oli ka väga hea. Ühesõnaga kõik need kuud, kui Eestis on selline kõle ja vastik ilm õues võiks mina seal palmi all elama, ainus asi on see, et kogu pere peaks kaasa tulema, ema ja kõik õed-vennad ja nende pered :).

Tagasilend tõsteti aga ettepoole ja suisa 20 h, et siis saabusime Eesti päev varem lausa, seega oli see meile kõigile väga ebameeldivaks üllatuseks. Lapsed olid muidugi supertublid, kell üks hakkasime bussiga lennujaama poole sõitma, kus siis ka tuli 2,5 tundi oodata. Samas kuna seal olid kõik poed peaaegu lahti, siis läks see aeg suisa lennates, et kui ma lõpuks kella märkasin, siis algaski kohe pardale minek, seega kimasime kohe õige värava juurde. Lennukis jäi Tossuke ka kohe magama, kus taas õhkutõusu maha magas, kell seitse ärkas ta muidugi üles, kuid kuna 2,5 h oli veel lennata, siis taaskord ei püsinud ta üldse paigal ja tahtis pidevalt ringi liikuda ja nagu ikka ei meeldi Tossule kinnihoidmine, kui tuli hetk mil oli tarvis turvarihmad peale panna, seega tuli sõber "komm" appi ja elasime selle maandumise ka kenasti üle.
Issi tuli meile lennujaama vastu, seega saime kenasti ka koju.

Seega on Tossuke väga tubli vandersell, kes küll õppis uusi nippe Marcoselt (jauramine ja peaga löömine), kuid ise õpetas Marcosele löömise selgeks (käega ja ehk ka jalaga, sest ka selles on Tossuke proff).

Õnneks nüüdseks, kaks nädalat hiljem on Tossuke selle kohutava hääle unustanud peaaegu, vaid ükskord olen kuulnud selle nädala jooksul seda ja siis ka ainult hetkeks.

Tossuke uurimustööl... (prügikastid)

ja mis siin võiks olla ... liivaga täidetud suitsu kustutamise tünn

Nagu näha, oli ka Tossuke toiduga rahul

Jäätist sõid poisid ikka palju palju...

chill..

mänguhoos...

Peale apelsinimahla joomist (puhas keemia, mida lapsed nautisid)

Siis kui Kätu Marcost hirmutas :)

Tagasiteel...lennujaamas

Tagasiteel ... lennujaamas

Sügis...

Tossuke

Kes on öelnud, et sügis on kole ja kõle?

Printsess

Eks see mina ise olin ilmselt ja tegelikult tuhanded teised eestlased, kes peavad iga päev võitlema külmade tuulte ja vihmadega, KUID mitte sellel aastal, mitte veel, sest jätkuvalt on meil superilusad ilmad. Jah on ka kehvemaid ilmu juba olnud, kuid üldiselt võib lugeda seda sügist siiski väga ilusaks. Lehed on juba mõnusasti kollaseks (ning mõned isegi punaseks) värvunud ja paratamatult hiilib talv üha lähemale, kuid enne kui maad veel ilus lumevaip katma hakkab otsustasime minna õue pildistama, sest kuna veel, kui mitte sügisel oleks kaval mõte võtta ette üks väike jalutuskäik.

Härra piki alleed omas tempos sammumas

Järvekaldal, kuhu oli Tossul tarvis muidugi kive loopida

Hobusega

Far far away...

Tossuke, oo "Õngad" tõlge - õunad

Tagaajamine

Härra pingviin oma Liipega

Birten oma lapsega :)

Kes on pildil?

Sugulased!

Peitusemäng

Vend ja õde!

Perekond

Birten ja Romet

Rõõm on see, kui sul on vanem vend/õde

E & Romet - L.O.V.E.

Kekseldes koju

Tegemist oli tegelikult väga laheda õhtuga, kuhu jagus hulgaliselt naeru, kuid samas ka nuttu (kui Romet ei saanud piidavalt kive vette loopida või kui Birka Birteni käru julges kaugemale lükata, et see pildile ei jääks. Siiski on lapsi ikkagi jube raske pildistada, sest nad ei seisa ju paigal, et saaks teha ilusa pildi.

Taaskord võõrutus või siiski ehk ainult leppimine uue olukorraga?

Oehh võib küll öelda, et olen küll noor ja ilus ja kõike muud ka, kuid samas olen üks igavene udu ka.

"Moosisõber"

Purk moosi päevas ...

.... on minu jaoks...

Tihti juhtub nii, et keegi on mulle helistanud ja näen seda ja mõtlen, et nii kohe helistan tagasi ja sinna see tagasihelistamine siis jääb. Ükspäev juhtus näiteks selline asi, et viisin Tossukese Birka (vennanaise, kes Rometit hoiab kui mina koolis olen) juurde ja pakkisin nagu tavaliselt talle ka seljakoti kaasa (no varuriided, juhul kui peaks mõni "õnnetus" juhtuma (pissimisega nt), siis küpsised ja sokid jne... ja siis sellel hommikul otsustasin, et panen igaks juhuks ka luti sinna, sest ehk jääb ta pikemaks Birka juurde ja siis on tarvis magama jääda). Nii aga plaanid muutusid ja saime Birka ja Rometiga hoopis Kaubamajas kokku ja no siis me seal veidi jalutasime ja läksime veel välja mänguplatsile ka veidikeseks ja siis ruttu ruttu koju, Birka veel ütles, et kott on tal autos, kuid mina (vana udu) ütlesin, et ah vahet pole, et ega neid asju vaja lähe, et me ehk õhtul sõidame läbi (olin ju unustanud, et panin luti ka kotti, sest tavaliselt seda ei pane kaasa). Sõitsime siis koju ja tuli aeg Tossul magama jääda ja siis hakkas mulle koitma, et ohoo lutt jäi küll nüüd kotti, mis on kenasti Birka autos :). See on meil ka ainus lutt, mis Tossule sobib, teine on pehme ja seda ta kasutab vaid viskamiseks, ehk siis voodist alla või siis voodi taha, seega ei hakanud seda talle pakkumagi. Igatahes Tossuke küsis, ISL (tõlge - lutt), siis ütlesin kenasti, et tead nüüd on nii, et Birka (keda toss kutsub ABBA´ks) juurde jäi lutt, et võta oma sildikesed ja jää tuttu (Toss on nimelt TOHUTU sildi fänn, et siis särkide silte armastas ta juba beebina näppida ja see haigus on tegelikult ikka veel päevakorras, erilised lemmikud on kahel tekil olevad sildid, mida ta magama jäädes mudib ja muidugi kui öösel ärkab, siis on esimene asi AKA AKA (tõlge silt, silt)). No igatahes ega ma uskunud, et ta tuttu ilma lutita jääb, sest no kuidagi ongi nii, et lutt on tal alati olnud pm magama jäämiseks, muul ajal on see ikka selline ajaviitekas rohkem, et hea närida (või siis nt kui ta on üliväsinud hommikul olnud ja toriseb). Aga laulis ta päris pikalt oma voodis mõmmi laulu ja siis ühte uut laulu, mida issi talle õpetas (ti tii di di di, ti di di di......mana mana) ja kuskil poole tunni pärast tüüp magaski, ei ühtegi nuttu ega midagi. 

...käkitegu !

Peale seda magamajäämist otsustasin, et ei no milleks talle enam see lutt, kui suudab kenasti ilma magama jääda, siis enam ei annagi. Ja nii oligi, õhtul ta isegi ei küsinud oma luti järgi ja üldse on selle nädala jooksul ta küsinud lutti kuskil neli-viis korda kuskil, põhiliselt hommikuti kui ta tahab uuesti justkui magama jääda, kuid ei oska veel. Esimesed kaks päeva olid muidugi sellised, kus ta ei osanud lõunati ka teise unetsüklisse minna, kuid nüüd magab ta kenasti kaks tundi järjest, mis minu jaoks on super, sest kui magas kolm tundi päeval, siis ei tahtnud Toss, vana sulike, õhtul üldse tuttu jääda ja uinus tavaliselt pool üksteist, pm laulis minu magama :).

Aga nüüdseks on nii, et öösiti magab Toss palju paremini, mingit luti otsimist öösel mul pole (tavaliselt see kukkus tal suust ära ja kui siis öösel vahel oli tarvis tal seda üles leida, siis oli minul tükk tegemist, et see kottpimedas üles leida). Lisaks mis oli minu jaoks veelgi olulisem on see, et kuna Tossul on suus juba 16 hammast, siis luti imemine võib hambumusele halvasti mõjuda ja seega on vaid suur rõõm, et see minu pideval unustamisel oli niivõrd positiivne tagajärg.

Aga mina ei tea kohe mida öelda-mõelda, muidu on Tossuke ikkagi suht viriseja tüüpi (emmesse-ississe täpselt), kuid nende võõrutuste osas on ta küll ikka väga mõistlik mees olnud. On ta saanud ju rinnast võõrutuse, oma voodisse magama jäämise võõrutuse, mähkmevõõrutuse ja nüüd ka luti võõrutuse ja tegelikult on need kõik olnud ikkagi jube kerged, et küllap kunagi tuleb ikka mingi tagasilöök, ei taha mõeldagi mis see on :).

Siiski kiidan siinkohal meie imearmast pojukest, kes on juba saanud 1,8 aastaseks ja on siiski niiii imearmas ja kallis.

Panen ka väikese pildiseeria sellest, kuidas Tossukene naudib emme-issi tehtud õunamoosi ja nagu piltide alt võib lugeda, siis on purgi moosi söömine Tossu jaoks käkitegu ja nagu tõsiselt, poole liitrise moosipurgi võib ta ühe korraga tühjaks süüa! Ilmselgelt on tegemist issi pojaga - suur magusasõber!

Alla alla ...

Kuidas saada üks noormees õueminemiseks sobilikesse riietesse. Tuleb öelda võlusõna - alla.

Varusid täiendamas vanaisa juures (kastanimunad tuleb ju alla visata)

See siis tähendab meie peres seda, et tuleb minna õue ja kive korjama hakata, et siis Tossukene saaks need kenasti kanalisatsioonikaevust alla visata :).
Selline uus ja huvitav hobi on siis meie pojukesel.
Kui Romet on vennanaise juures, kui ma koolis olen, siis lähevad nad koos ka kanalisatsioonikaevude juurde, et sealt alla loopida nii kive, kastaneid kui ka tammetõrusid. Selle kena hobi on ta ka mu vennatütrele, Birtenile, andnud, seega nüüd on need kaks kratti iga hetk valmis kanalisatsioonikaevuni jooksma, et sealt aga midagi alla visata.
Mina ei tea mis see on, kas vee sulpsatus mis tekib, kui ta midagi alla viskab, kuid igatahes on see selline võluasi, et kui Toss ei viitsi riidesse panna ja jookseb mööda elamist ringi (samas kui mina juba olen valmis uksest välja astuma, riided seljas, saapad jalas), siis sõna alla aitab alati :). Imelikud hobid meie lapsel ma ütlen.

Kratid bussipeatuses, kus kanalisatsioonikaevust saab kive alla loopida

Mänguasjad on meie peres üpris mõtetud. Hakkasin ükspäev mõtlema, et milliseid mänguasju siis Tossukene kasutab. Põhimõtteliselt vaid paari-kolme, nt hüppavat jänest (mis tädi Merca talle munadepühaks kinkis, siis ta muidugi kartis seda), siis haukuv koer, pallid ja siis see arendav mäng, kuhu saab igast erineva kujuga klotse sisse toppida. Ja see on enam-vähem kõik. Kõik ülejäänud mänguasjad võiksid olemata olla. Küll aga meeldivad talle nii puzzled kui ka raamatud. Raamatuid võib vaadata ikka väga väga palju ja mitte ainult neid paksude lehtedega raamatuid vaid ka täiesti tavaliste õhukeste lehtedega.



Viimasel ajal on hakanud talle meeldima ka joonistamine. Kui vahepeal ma talle seda tutvustasin, siis teda väga ei huvitanud, palju põnevam oli pliiats nt ära närida. Nüüd aga jookseb ise paberi ja pliiatsite järgi. Loodetavasti on talle antud veidikenegi joonistamise oskust, sest minule ja Endrikule seda antud küll ei ole :).

Hakkasime ka üks kord nädalas laulmas käima. See mõte tulenes sellest, et kui ma talle olen laule laulnud, siis ta jube täpselt on järgi ümisenud, et siis mõtlesin, et lähme ja vaatame, mis neis tundides täpsemalt tehakse. Toss peab ennast neis tundides väga viisakalt üldiselt üleval, kuid mul on tunne, et mida tund edasi, seda "bossimaks" ta läheb. Eelmisel tunnil nõudis pidevalt palle, mida lauluõpetajal on TERVE kastitäis. No selleks aga, et mitte mõtet eemale juhtida neid muidugi niisama mängimiseks ei anta vaid ainult siis, kui on õige aeg, nt kui kõlab muusika ja tuleb rütmi samal ajal kõrisevate pallidega jäljendada.
Enamasti on seal poisid, kuid lauluõpetaja tütar Sofi on küll igavene ingel. Lokkis juuksed ja pruunid silmad ning kui ta veel otsa vaatab, siis küll on tunne, et tule nüüd minu lapseks :). Igatahes iga kord on ka erinevaid laule ja sellised tavalised laulud nagu karumõmmi unelaul, pole veel kavas olnud, seega eks ole aeg ka minul uusi laule õppida.
PS! Iseenesest ikka loodan, et kui Rometist inseneri ei tule (kes lennukeid projekteerib), siis võiks tast ikka Sal-Salleri moodi mees tulla, kel lauluanne olemas on :). Suurim hirm on jätkuvalt see, et Tossukene tahab koristajaks saada tulevikus, sest no kuidas saab ühele lapsele koristamine nii meeldida. Viimasel korral õepere juures käies hakkas lauda lapi ja vahendiga puhastama ja päriselt ka, see laud läikis pärast täiesti ning ühtegi sõrmejälge ka polnud enam sellel klaaslaual.