Taaskord võõrutus või siiski ehk ainult leppimine uue olukorraga?

Oehh võib küll öelda, et olen küll noor ja ilus ja kõike muud ka, kuid samas olen üks igavene udu ka.

"Moosisõber"

Purk moosi päevas ...

.... on minu jaoks...

Tihti juhtub nii, et keegi on mulle helistanud ja näen seda ja mõtlen, et nii kohe helistan tagasi ja sinna see tagasihelistamine siis jääb. Ükspäev juhtus näiteks selline asi, et viisin Tossukese Birka (vennanaise, kes Rometit hoiab kui mina koolis olen) juurde ja pakkisin nagu tavaliselt talle ka seljakoti kaasa (no varuriided, juhul kui peaks mõni "õnnetus" juhtuma (pissimisega nt), siis küpsised ja sokid jne... ja siis sellel hommikul otsustasin, et panen igaks juhuks ka luti sinna, sest ehk jääb ta pikemaks Birka juurde ja siis on tarvis magama jääda). Nii aga plaanid muutusid ja saime Birka ja Rometiga hoopis Kaubamajas kokku ja no siis me seal veidi jalutasime ja läksime veel välja mänguplatsile ka veidikeseks ja siis ruttu ruttu koju, Birka veel ütles, et kott on tal autos, kuid mina (vana udu) ütlesin, et ah vahet pole, et ega neid asju vaja lähe, et me ehk õhtul sõidame läbi (olin ju unustanud, et panin luti ka kotti, sest tavaliselt seda ei pane kaasa). Sõitsime siis koju ja tuli aeg Tossul magama jääda ja siis hakkas mulle koitma, et ohoo lutt jäi küll nüüd kotti, mis on kenasti Birka autos :). See on meil ka ainus lutt, mis Tossule sobib, teine on pehme ja seda ta kasutab vaid viskamiseks, ehk siis voodist alla või siis voodi taha, seega ei hakanud seda talle pakkumagi. Igatahes Tossuke küsis, ISL (tõlge - lutt), siis ütlesin kenasti, et tead nüüd on nii, et Birka (keda toss kutsub ABBA´ks) juurde jäi lutt, et võta oma sildikesed ja jää tuttu (Toss on nimelt TOHUTU sildi fänn, et siis särkide silte armastas ta juba beebina näppida ja see haigus on tegelikult ikka veel päevakorras, erilised lemmikud on kahel tekil olevad sildid, mida ta magama jäädes mudib ja muidugi kui öösel ärkab, siis on esimene asi AKA AKA (tõlge silt, silt)). No igatahes ega ma uskunud, et ta tuttu ilma lutita jääb, sest no kuidagi ongi nii, et lutt on tal alati olnud pm magama jäämiseks, muul ajal on see ikka selline ajaviitekas rohkem, et hea närida (või siis nt kui ta on üliväsinud hommikul olnud ja toriseb). Aga laulis ta päris pikalt oma voodis mõmmi laulu ja siis ühte uut laulu, mida issi talle õpetas (ti tii di di di, ti di di di......mana mana) ja kuskil poole tunni pärast tüüp magaski, ei ühtegi nuttu ega midagi. 

...käkitegu !

Peale seda magamajäämist otsustasin, et ei no milleks talle enam see lutt, kui suudab kenasti ilma magama jääda, siis enam ei annagi. Ja nii oligi, õhtul ta isegi ei küsinud oma luti järgi ja üldse on selle nädala jooksul ta küsinud lutti kuskil neli-viis korda kuskil, põhiliselt hommikuti kui ta tahab uuesti justkui magama jääda, kuid ei oska veel. Esimesed kaks päeva olid muidugi sellised, kus ta ei osanud lõunati ka teise unetsüklisse minna, kuid nüüd magab ta kenasti kaks tundi järjest, mis minu jaoks on super, sest kui magas kolm tundi päeval, siis ei tahtnud Toss, vana sulike, õhtul üldse tuttu jääda ja uinus tavaliselt pool üksteist, pm laulis minu magama :).

Aga nüüdseks on nii, et öösiti magab Toss palju paremini, mingit luti otsimist öösel mul pole (tavaliselt see kukkus tal suust ära ja kui siis öösel vahel oli tarvis tal seda üles leida, siis oli minul tükk tegemist, et see kottpimedas üles leida). Lisaks mis oli minu jaoks veelgi olulisem on see, et kuna Tossul on suus juba 16 hammast, siis luti imemine võib hambumusele halvasti mõjuda ja seega on vaid suur rõõm, et see minu pideval unustamisel oli niivõrd positiivne tagajärg.

Aga mina ei tea kohe mida öelda-mõelda, muidu on Tossuke ikkagi suht viriseja tüüpi (emmesse-ississe täpselt), kuid nende võõrutuste osas on ta küll ikka väga mõistlik mees olnud. On ta saanud ju rinnast võõrutuse, oma voodisse magama jäämise võõrutuse, mähkmevõõrutuse ja nüüd ka luti võõrutuse ja tegelikult on need kõik olnud ikkagi jube kerged, et küllap kunagi tuleb ikka mingi tagasilöök, ei taha mõeldagi mis see on :).

Siiski kiidan siinkohal meie imearmast pojukest, kes on juba saanud 1,8 aastaseks ja on siiski niiii imearmas ja kallis.

Panen ka väikese pildiseeria sellest, kuidas Tossukene naudib emme-issi tehtud õunamoosi ja nagu piltide alt võib lugeda, siis on purgi moosi söömine Tossu jaoks käkitegu ja nagu tõsiselt, poole liitrise moosipurgi võib ta ühe korraga tühjaks süüa! Ilmselgelt on tegemist issi pojaga - suur magusasõber!