Tossukese ajaweb: Vandersell

Ja nüüd teele...

Oehh nüüd on küll ikka kõvasti aega möödunud viimasest postitusest ja tegelikult on pojukene arenenud ikka kõvasti. Kõige olulisem on ehk see, et Tossukesest on saanud tubli jutumees, et siis uusi sõnu tuleb iga päev mitmete kaupa juurde, ütlen korra ette ja juba podiseb järgi. Muidugi pole veel kõik sõnad täiesti korrektsed, kuid samas täiesti arusaadavalt suudab ta ennast väljendada küll.

Oktoobri lõpus käisime koos pojukese, vanaema, tädi Kätu ja tema poja Marcosega Egiptuses, Hurghadas. Sõitsime Tallinnasse bussiga, kuna tundus tarbetu jätta auto nädalaks lennujaama. Bussis oli muidugi jube põnev, kuna seal on ju iga istme seljatoes telekad ja no kuna see oli ka puutetundlik, siis Toss oli kohe eriti huvitatud. Mingi sada korda pani ta endale mõmmi ja aabitsa multikat ja sada korda siis käppis selle miski 5 sekundi pärast ära ka. Jube tüütu. Paigal ta ei püsinud, ainult niheles. Vedas, et kõrval istus meil mõistlik mees, kellel omal ka aastaid tagasi selline aktiivne pojuke oli (praeguseks juba suur ja mõistlik mees ja tubli spordipoiss, mis annab lootust, et meie sprinterist saab ka ikka korralik spordipoiss). Igatahes Tossukest ma kodus magama ei pannud, et nkn kustub bussis ära, kuid kuna seal oli ju ütlemata põnev, siis magamiseks ei jäänud tal lihtsalt aega ja see 2,5 h ta lihtsalt niheles mul süles. Lennujaama jõudes ootas meid meeldiv üllatus, lend lükkub 2 tundi edasi, seega saame lennujaamas suisa 4,5 h passida.

Pool viis hommikul, mil hotelli jõudsime

Õnneks võttis veidi ka check in aega ja kui üles jõudsime, siis oli aega lennukini veel 3,5 h. Jumal tänatud, et lennujaam on ehitanud endale korraliku Lotte mängumaa, õnneks ma teadsin seda, sest lehes kirjutas sellest ja näitasin Tossule ka seda pilti juba varem ja kui ta siis reaalis seda nägi, siis oli pidu ikka kuni lennukini :). Ühesõnaga Tossuke jäi magama just vahetult enne pardale registreerimist ja magas õhkutõusu maha. Siiski enne maandumist ärkas ta üles (siis oli kell juba pool 3 öösel), kuid nii tema kui ka Marcos olid ikka supertublid. Mitte ühtegi nuttu ega virisemist, lihtsalt noormehed uudistasid maailma.
Lennujaamas saime bussis oodata veel kahte eksinud reisijat üle tunni, seega jõudsime hotelli alles pool viis hommikul. Toss ei lasknud ka sellest ennast häirida ja sättis ennast mugavasti sisse kohe.

Järgmisel hommikul äratas meid särav päike ja ei jõudnud kohe oodata hetke, mil saaks ujuma.


Esimese päeva hommik: uju uju...

Esialgu aga tuli sööma minna. Kuna meid paigutati öösel neljandale korrusele ja unustati mainida, et lift viib vaid esimesele korrusele, kust tuleb edasi liikumiseks vankrid koos põnnidega sülle võtta, siis otsustasime, et peame vahetama toad ära. Enne seda aga kebisime sööma, kus Pirtspreili Kätlinil polnud kohe mitte midagi süüa, hea, et sai on loodud :). Meil teistel, kelle jaoks on omlett ja pannkook aga täiesti tavaline ja pigem hea hommikusöögi märgiks, oli aga pidu laialt ja süüa kõvasti, eriti positiivne on ju see, et ei pea ise vaaritama. Seda mittevaaritamist nautisin mina ikka väga, sest igapäevane söögitegemine pole kohe üldse lõbus ja mul on ikka väga hea meel, et mul selline hea mees on, kes õhtuti ikka 90% ise perele süüa teeb.

Härrad jooke nautimas (mis olid nii magusad nagu suhkruvesi meega)

Hommikud olid pisut jahedad ja tuulised, seega tuli lastele dressipluus või pikkade varrukatega särk selga panna, kuid kella kümneks oli juba väga soe ja alates kella 11´st oli tegemkist ikka kõrbega, mida meie nautisime muidugi eriti.

Igal õhtul käis Tossuke ka "spas"

Esimesel päeval olime hotelli basseinide ääres, kuna aga basseinide põhjad olid plaaditud libedate plaatidega, ning Romet kaks korda ikka korralikult kukkus seal, siis otsustasime, et otsime mere üles, kus me ülejäänud päevad ka veetsime. Tegelikult oleks õigem öelda hommikud, sest tavapäraseks sai, et peale hommikusööki jalutasime mere äärde. Lõunasöök algas kella ühest, seega olimegi kuskil poole 11´st kuni üheni vee ääres. Seejärel läksime meie Tossuga magama ja teised siis chillisid basseini ääres. Õhtupoolikud veetsime kas jalutades või siis shopates. Muidugi kes vähegi Egiptuses käinud teab, mida see jalutamine endast kujutab. Põhimõtteliselt tuleb neid poemüüjaid endast kaikaga eemale peletada, sest igaüks tahab ju, et nende poekesse sisse astutakse. Miskipärast on seal ikka need parfüümipoed jube popid, kuigi meie ühtegi neist sisse ei astunud, sest kellelegi meist need lõhnad ei meeldi. Ja muidugi, kõik hinnad on VERY GOOD PRICE!! Ja kui kauplema hakata, siis kui mitte pool, siis miski veerandi jagu sai ikka odavamalt ostetud, samas oli ka neid, kes üldse alla ei andnud hinnas ja eks seetõttu jäi ka asi ostmata (tihti muidugi jäi hinge kriipima ka, et ei ostnud ikka).


Kalad

Siiski oli reis imeline, söök oli super (teenindajad olid seal ka väga lahedad), ilm oli mega ja reisiseltskond oli ka väga hea. Ühesõnaga kõik need kuud, kui Eestis on selline kõle ja vastik ilm õues võiks mina seal palmi all elama, ainus asi on see, et kogu pere peaks kaasa tulema, ema ja kõik õed-vennad ja nende pered :).

Tagasilend tõsteti aga ettepoole ja suisa 20 h, et siis saabusime Eesti päev varem lausa, seega oli see meile kõigile väga ebameeldivaks üllatuseks. Lapsed olid muidugi supertublid, kell üks hakkasime bussiga lennujaama poole sõitma, kus siis ka tuli 2,5 tundi oodata. Samas kuna seal olid kõik poed peaaegu lahti, siis läks see aeg suisa lennates, et kui ma lõpuks kella märkasin, siis algaski kohe pardale minek, seega kimasime kohe õige värava juurde. Lennukis jäi Tossuke ka kohe magama, kus taas õhkutõusu maha magas, kell seitse ärkas ta muidugi üles, kuid kuna 2,5 h oli veel lennata, siis taaskord ei püsinud ta üldse paigal ja tahtis pidevalt ringi liikuda ja nagu ikka ei meeldi Tossule kinnihoidmine, kui tuli hetk mil oli tarvis turvarihmad peale panna, seega tuli sõber "komm" appi ja elasime selle maandumise ka kenasti üle.
Issi tuli meile lennujaama vastu, seega saime kenasti ka koju.

Seega on Tossuke väga tubli vandersell, kes küll õppis uusi nippe Marcoselt (jauramine ja peaga löömine), kuid ise õpetas Marcosele löömise selgeks (käega ja ehk ka jalaga, sest ka selles on Tossuke proff).

Õnneks nüüdseks, kaks nädalat hiljem on Tossuke selle kohutava hääle unustanud peaaegu, vaid ükskord olen kuulnud selle nädala jooksul seda ja siis ka ainult hetkeks.