Lastehoid

Tundub, et mina olen küll ikka hull rongaema. Kuna Birgit ei saa enam Rometit hoida, siis tuli kiirelt tegutseda, et saaksin jätkuvalt koolis käia ja seetõttu tuli leida ruttu Rometile uus koht, kus olla. Lapsehoidja variandi seekord välistasime, kuna stabiilsus on tegelikult ikkagi väga oluline, nii meie kui ka lapse jaoks, seega otsustasime lastehoiu kasuks. Minu suureks üllatuseks on Tartus vabu hoiukohti ikkagi väga palju, põhimõtteliselt igasse hoidu kuhu helistasin oli vaba koht olemas, et hakka kasvõi homsest käima. Siiski tegin mõned visiidid ka erinevatesse hoidudesse, kokku siis kolme, mille tulemusena sai välja valitud Bibikonna lastehoid. 

Ruumid on seal hästi avarad ja ilusad, kuid hoidjatest tundus esiti ainult üks supertore! 

Esimesed päevad oli tegelikult suhteliselt lihtsad, laps justkui ei teadnud kuhu ta viiakse ja ei osanud midagi oodata. Kuid mida päevad edasi, seda rohkem Romet protestis hoiu peale, loomulikult on lausa kohutav vaadata seda, kuidas lapsel juba kodus pisarad silma tulevad, samas millised on valikuvariandid? Alla anda ja olla veel pojaga aastake kodus? Otsida uus hoidja, kes siis taas vaid mõned kuus lapsega on? Seega lahendus on ikka üks ja sama, et tuleb olla kindlameelne. Nüüd kolm nädalat hiljem pole paraku ikka midagi muutunud, poja ei soovi lastehoidu minna ja läheb alati sinna nutuga, samas kui talle järgi minna on ta rõõmus ja kasvatajad ütlevad, et laps suhtleb ja naerab juba ja sööb ka kenasti (alguses ta väga hästi ei söönud). Kodus on märgata seda, et poja tahab pidevalt ise süüa ja sööb veel paremini kui varem, seega progress on märgatav. Samas on märgatav ka see, et laps lausa klammerdub minu külge, emme ei tohi isegi trenni enam minna, kuhu varem poja saatis mind lehvitades ja suu naerul. 

Kõige kohutavam hetk oli see, kui Romet soovis enda jutu järgi vanaema juurde ööseks jääda ja siis vähem kui poole tunni pärast tuli kõne, et laps lihtsalt ei jäta nuuksumist järgi ja siis ei tulnud teha muud, kui taas autosse ja lapsele järgi sõita. Seega hirm veebruari puhkuse pärast aina kasvab, sest sinna Romet kaasa ei tule ja ei taha lausa mõeldagi, mis see aeg ilma emme-issita teeb poja psüühikale. 

Kuna jõuludest kuni uue aastani on hoid kinni, siis kaalun võimalust käia veel mõnda hoidu vaatamas, kuna tundub, et nad ei tegele lastega piisavalt seal hoius (just käelise tegevuse arendamise suhtes, samuti ei suvatse üle ühe korra lauluõpetaja kohale ilmuda). Selline asi on muidugi minu jaoks arusaamatu.Samas kas selline keskkonna taaskordne vahetus on ikka õige lapse seisukohast? 

Valikud valikud, need on ikka lapsevanemana elu raskeimad, sest asi pole ju sinus endas vaid hoopis sinu kõige kallimas/kallimates.