Rukkilille lasteaed

Suvi sai läbi ja peale selle, et Tossukest hoidis pool juulit Liisbethikene, tuleb nüüd lapsel lasteaeda minna. Seekord siis enam mitte Bibikonna lastehoidu vaid riiklikku Rukkilille lasteaeda. Eeliseks on see, et õepoeg Marcos läheb täpselt samasse rühma ja see on loodetavasti Tossu jaoks hea.
Kuigi eks Toss on suisa harjunud Marcosele liiga tegema ja kuna Marcose süda on väga õige koha peal, siis ega ta väga vastu hakka ka Tossule (esialgu veel mitte).

Igatahes juuli lõpus oli kolm päeva harjutamiseks, kui käisime iga päev tund aega seal mängimas.
Muidugi ütles Romet kohe esimesel päeval, et lähme ära siit, et tema tahab kodus olla - ÜKSI. Tema lasteaeda ei taha!
Kuna aga mind pole väga kerge enam murda, siis ütlesin, et paraku nii pole ja see on Tossukese töö, käia lasteaias mängimas sõpradega, magada seal ja laulda ja tantsida ja siis tuleb juba emme järgi.
Ka teisel harjutamisepäeval polnud midagi muutunud, Toss hoidis minu lähedale ja uusi asju uudistamas väga ei käinud, erandiks oli siis lasteaias olnud kopp, millega poja ainult mängida soovis. Kuna aga ka teistele meeldis see, siis jah paraku isetseda väga ei saanud nagu ta harjunud on.

Reedel 1. augustil pidime siis pojad jätma üksinda juba lõunani lasteaeda.
Muidugi polnud midagi muutunud võrreldes eelmise lasteaias käimisega, Toss jäi nuttes maha ja ega ta tahtnud sinna üldse jääda. Sülest pidi ta ära põhimõtteliselt kistama, et ta sinna üldse saaks jääda.

Nii aga kui mina silmist läinud, oli ka nutt läinud. Igatahes lõuna ajal järgi minnes polnud häda miskit ja poja jooksis nagu ikka suure rõõmuga mulle vastu.
Iga Jumala hommik ärkab Toss endiselt üles ja ütleb, ei taha lastesaeda (jah justnimelt LASTESAEDA :)), samas kui ta ärkab varem, siis kella üheksaks on tal juba suhteliselt igav kodus hakanud ja ta käsutab mind ruttu riidesse, et hakkaksime minema juba.
Kolme nädalaga on muutunud see, et viimased päevad pole poja enam minust nuttes maha jäänud vaid juba lehvitab isegi mulle ja nagu ta ise ütleb enne kui lähen: "musu ka emme" :)
Seega musi musi ja läinud ta ongi.

Sõpsud

Lasteaias

Lasteaias

Ehk on aidanud see, et hakkasin rääkima pojale magama minnes Lottest ja tema sõpradest, kes Lottemaal elavad (Toss jätkuvalt peaaegu iga päev tahab Lottemaale minna) ja sellest, kuidas nemad kõik seal lasteaias käivad ja mida nad seal teevad. Muidugi sätin ma jutu täpselt sellisesse konteksti nagu pojal endal lasteaias on, nt et Lotte ja Bruno laulavad seal põdral maja metsa sees laulu ja tantsivad kes aias järgi teiste lastega ja siis tema ütleb kohe vahele, et tema ka OKSAB :) no ikka oksab ju, minu pojuke ju!

Koos mängitakse

Tore oli kuuda, kuidas ühel päeval Toss hakkas mulle taas laulma põdral maja metsa sees laulu. Seekord olid aga ka liigutused lisandunud! Varem kevadel oskas ta seda laulu muidugi imehästi, kuid liigutusi ei osanud ja siis terve suve ta seda laulu launud polnud ja nüüd siis hakkas taas laulma ja ka õigeid liigutusi tegema.

Seega ju seal lasteaias ikka tehakse miskit ka nendel kuudel, kui kogu rühm veel kohal pole!

Koos tehakse ka lollusi

Muidu ütlesid kasvatajad, et õppetöö algab alles oktoobris, kui kõik lapsed on lasteaiaga arjunud!

Kuna siin lasteaias on ka suur õueala, siis kindlasti on see samuti positiivne Tossu jaoks, sest eelmine mänguplats oli väga pisike.

Igatahes ma loodan, et asi läheb aina paremaks, sest alguses muidugi Marcos ja Romet kaklesid lasteaias, kuid praegu ütlevad kasvatajad, et nad on ikka suured sõbrad ja kui kumbki neist varem ära viiakse lasteaiast, siis teine hakkab ka kohe koju tahtma.
Seega esialgne arvamus, et ehk see et nad koos samas rühmas käivad polegi nii hea, on ilmselt siiski vale, sest koos on nii öelda julgem ja turvalisem!

Suvi on möödas?

Suvi kihutas meist mööda nii kiiresti, et ei pannud peaaegu tähelegi.
Vaid loetud päevad oli elamine nii kuum, et segas magamist.
Lugedes aga kokku korrad, mil sai vaid ujumas käidud piisab vaid ühe käe sõrmedest, kokku vaid neli korda.

Maarjamõisa juures vanaisa külastamas

Juulis käisime siis Tossukesega operatsioonil, otsustati, et lisaks adenoidile tehakse ka ühte kuulmekilesse auk. Operatsioonile minek oli muidugi selline, et mina lõin muidugi araks ja issi läks ise arstidega kaasa, et poja narkoosi alla panna. Muidugi ei meeldinud Tossule see, et talle mingid andurid kõhu peale pandi ja et teda tahetakse lauale pikali panna. Nuttu oli issi sõnul ikka kõvasti ja kui Endrik opisaalist välja tuli, siis vajas ta kohe mitut suitsu ja ütles, et ükski lapsevanem ei peaks sellist asja tegema. Operatsioon kestis pool tundi (mis tundus muidugi igavikuna), ning siis kutsuti meid sisse, et arst tahtis rääkida (pigem muidugi näidata). Arst nimelt võttis miski paberi seest välja eemaldatud adenoidi! JUSTNIMELT! Ja siis otsustas seda meile näidata ja arvaski kohe, et me soovime seda moodustist näha. Igatahes ta väitis, et operatsioon oli ikka vajalik, sest muidu oleks sügisel kohe jama majas olnud. Lisaks tegi ta vasakusse kõrva veel augu ka, et kõrvas rõhku vähendada ja kuna kõrva põhjas oli jätkuvalt vedelik. Miskipärast aga otsustas ta, et paremasse kõrva auku pole tarvis teha. Narkoosist ärkamine oli muidugi nutune, põhiline ärritaja oli nimelt käe peal olev kanüül, mida Toss tahtis ära kiskuda. Lisaks soovis ta veel juua (mina muidugi lahkelt andsin lapsele juua, kuna terve hommik ei tohtinud laps süüa ega juua ja keegi mulle ei öelnud ka, et ei tohi anda juua). No mõne aja pärast oksendas poja selle muidugi kõik välja ja siis mina sain arsti õelt pahandada, et kui hoolimatu ma ikka olen. Nagu ta oleks öelnud mulle, et juua ei tohi anda!
No igatahes peale seda jäi Toss kenasti magama ja ärkas selle peale, kui ta pm üles äratati.
Siis oli aga tuju juba parem ja ka kanüül võeti ära.

Jäätist ei söönud Toss kogu aja jooksul muidugi mitte ühtegi :) ja juba samal õhtul nõudis liha süüa (mida ma muidugi ei andnud talle).

Kokkuvõttes aga hingas poja juba samal öösel läbi nina ja tundus, et olukord on parem. Järgmisel päeval aga hakkas rääkima, et tal on kõrv valus (parem). Ma kuidagi ei tahtnud seda uskuda, kuid igaks juhuks panin ikka aja. Aja perearsti juurde sain alles reedeks.
No ja kui sinna siis kohale jõudsime (peale selle ühe korra ei maininud Toss kordagi, et kõrv valus oleks) oli kõrv juba tugevas põletikus ja Tossule kirjutati koheselt antibiootikumid peale.

Tulemust need ei andnud paraku ja kahe nädala pärast tekkis iseeneslik kuulmekile augustumine.
Selle positiivne külg on see, et põletikku enam pole, negatiivne aga see, et selle paranemine võtab aega.


Kohe kohe on lasteaeda minek ja tahaks küll, et poja kõrvad oleksid korras, kuid ... paraku see nii ikka veel pole. Ja kui nüüd meenutada, siis see jant on kestnud juba veebruarist alates ja paraku pole see ikka veel läbi.


Kuid kõik muu on väga positiivne. Toss muudkui rebib kilde ja aina lobiseb. Võiks öelda, et ta on ikka täitsa minusse ehk siis oma emmesse. Loomulikult on ta veel täielik emmekas ja ma ei tohi isegi jooksma minna, siis pistab ka kisama, rääkimata veel mujale.

Lottemaa

Miskipärast ei taha koeratüdruk Lotte pojal üldse ununeda. Lotte, kes tuli Tossu ellu umbes ta kuuendal elukuul on siiani tema suur suur lemmik.

Kuna sellel aastal avati ka Lottemaa Pärnu lähedal, siis issi otsustas, et ta viib oma pere Pärnusse ja siis lähme vaatame selle Lottemaa ka üle. 

Pärnu oli ikka paradiis, sooja oli 30 kraadi, merevesi oli 25 kraadi ehk täielik supp!

Täiesti imeline koht, kus lastega aega veeta. Kuna aga operatsioonist oli möödas vaid alla kahe nädala, siis otsustasime, et pojat ikka päris keskpäevase päikese kätte ei vii (oht verejooksudeks).

Siiski oli rannas super olla ja puhkus imeline.

Laupäeval läksime siis Lottemaale, mille ava

onu Klaus

mine oli samal päeval. Meie üllatuseks polnudki rahvas järjekorras ja parkla oli põhimõtteliselt tühi. 

Selleks, et Lottega kohtuda tuli kas kõndida või sõita rongiga. Kuna Romet

i jaoks oli see esimene rongisõit, siis nautis ta seda täiel rinnal. 

Rongisõit viis läbi metsa, kuni jõudis "raudteejaamani" kus meid tervitas kärbes Jaak. Kuna Romet on üsna arglik võõraste juures, siis ta muidugi ei julgenud midagi öelda talle. 

Lottemaale on hästi palju armsaid ehitisi ehitatud, kuid enamik neist olid tühjad. Samas oli etendus Lottemaal väga väga vahva ja ka onu Klausi jutuvestmine oli väga super. Mati tegi staadionil kõvasti sporti ja kutsus ka lapsi endaga liituma. Ehk on Romet pisut liiga pisike veel sellise vahva koha jaoks, kuid üldiselt tundus ka mulle, et veidikene igav oli seal, kuna nt Lottet ja Brunot oli vaid üks, samas kui see ala on tohutult suur ja lai, et vähemalt suvekuudel võiks olla põhitegelasi mitu kohal, sest just neile tulevad ju kõik pisikesed külla!

Puhkus aga oli imeline ja ka poja jaoks oli see väga vahva üritus ja kuna kohe kohe on lasteaeda minek, siis on mida meenutada.

Nohu - köha - kõrvad

Pojukene on siis nüüd juba novembrist alates lastehoius käinud.

Ei saa just öelda, et see algus meeldiv oli. Põhimõtteliselt neli kuud iga hommikul poja nuttis, kui ta sinna maha jätsin. Siis aga ühel päeval enam ei nutnud ja siis teisel päeval ja ka kolmandal mitte. Mina juba rõõmustasin muidugi, kuid kuna poja on tihti nohus-köhas, siis on ta palju ka hoiust eemal olnud. Veebruarist alates pole pojal nohu ära kadunud, voolavat nohu küll pole, kuid kuuled kuidas lapsel sees kõriseb. Aprillis lõi nohu kõrva, sai siis kolm nädalat hoiust eemal oldud ja arste pidi käidud. Kuna kõrvapõhjas aga on vedelik, siis tundub, et midagi on ikkagi rohkem jamasti. 

Käisime nädalavahetusel ka silma- kõrvakliinikus Kuperjanovi tänaval ja seal öeldi, et kui paari-kolme päevaga pole nohu alla andnud, siis tuleb hakata hormooni kasutama (mida tavaliselt enne 12-t eluaastat välja ei kirjutata)! No muidugi ei läinud nohu ära ja reedesel arstilkäigul (pojuke käis vanaemaga arstil, kuna minul oli juba kella kaheksast kool) saatis perearst poja spetsialisti juurde, et tehtaks vajalik pilt, millelt loodetavasti saab välja lugeda põhjuse, miks nohu ära ei kao.

Kui mainisin ise, et ehk on adenoidi jama, siis perearst ei tõtanud seda kinnitama, kuna polevat veel piisavalt sümptomeid (mitte, et ma juba siis rääkisin arstile, kui poja veel alla aasta vanune oli, et poja magab suu lahti ja norskab nagu vana mees). 

No igatahes pildilt selgus, et ongi adenoid ees ja suisa üüratu, pea 8 cm pikkune! Hingamiseks pojal vaid pisike avaus. Seega ütles perearst, et tarvis minna spetsialisti juurde jutule ja tema otsustab mida teha. Helistasin siis kliinikumi ja ossa suisa septembrisse saab visiidiaja, no "otse loomulikult" on see väga normaalne värk. Siis helistasin Tamme erakliinikusse, kus sama spetsialist (Tartus vaid kaks arsti on nii pädevad, kes laste nina-kõrvahädasid opereerivad) tööl on. Haigekassa aega pakuti augustiks, no mida värki ausalt eks. Siis küsisin, kuna tasulisse saaks tulla ja voalaa, juba kahe nädala pärast! 

Helistasin siis kliinikumi, et enne pandud aega tühistada (panin ikka hirmuga ju septembrisse ka aja ära, et see edasi ei lükkuks) ja selgus, et ka neil saab tasulises konsultatsioonis käia ja nende juures on sama spetsialisti juurde aega juba samaks kolmapäevaks!

Romma mõmmit vaatamas

Seadsime siis kolmapäeval sammud pojaga arsti poole ja pikka juttu polnud, tarvis on operatsiooni. No selle 7 minutilise konsultatsiooni eest maksta 30€ oli muidugi liiast aga vähemasti sai selgus majja. Ja siis läksime koos arstiga aega panema ja esimene vaba aeg oli MÄRTSIS 2015!!! Küsisin AASTA PÄRAST VÕI ??? Ja vastuseks tuli, et no haigekassa ei eralda rahasid piisavalt, no küll on ikka vahva riik ma ütlen. Iga kuu maksan oma palgast neile raha ära, kuid oma hädasti operatsiooni vajavale lapsele ei võimaldata operatsiooni enne aasta möödumist! Vägisi tuleb tahtmine elukohta vahetada ma ütlen! 

Igatahes kui dr. Ristioja seda kuulis hakkas ka tema vabandama, kuigi saan ju aru, et tema süüdi

Siis kui nohu majas, siis aia asemel chillib poja hea meelega Prisma mängutoas

selles pole. Tasuline operatsioon maksaks aga 400€ (ausalt öeldes ei julgenud ma küsidagi, kuna saaks siis operatsioonile, sest ilmselt oleksin seal kogemata tseeni korraldanud selle peale). Lisas ka sealsamas, et lapsele oleks operatsiooni ikka väga vaja, et suvel ei ole asi ilmselt hull, kuid sügisel kindlasti hakkavad kõrvapõletikud korduma ja head see aastane ooteaeg ei too.

Ja sops!

Aga kui läksin visiidi eest tasuma tuli Dr. Ristioja mulle järgi ja kutsus kõrvale ning pakkus võimalust Tamme erakliinikusse tulemiseks. Ütlesin talle kohe, et mul on sinna ka tema juurde aeg pandud, kuna kahtlustasin sama situatsiooni. Aga doktor andis oma isikliku numbri, et temaga teisipäeval kontakteeruksin ja et läheksin Tamme erakliinikusse teisipäeval nelja-viie paiku.

Teisipäeval sammusin siis Tammesse sisse ja arsti juures selgus, et neil oli just ära öeldud üks operatsiooni aeg, mis on juba 15. juulil 2014 aastal. Jah operatsioon läheb siiski pea 100€ maksma, kuid see saab tehtud ajal, mil olukord pole veel kõige hullem ja lapsel on säilinud kuulmine, mis aasta pärast toimuks, seda ei tea keegi.

Seega Eesti riik on ikka ütlemata vahva riik, kusjuures ma ei ütlegi, et minu poja peaks eelistama teistele lastele, kuid siiski lapsed on meie tulevik ja kui ka neid ei suudeta õigeaegselt ravida, siis mida me ootame tulevikult? Kas kuulmishäirete tekitamine riigi enda süü läbi on normaalne?! 

Pidevalt kuuleme, kuidas Eesti riik toetab seda ja teist riiki sadade tuhandete eurodega ja samas ei eraldata haigekassale rahasid, et abistada meie endi kodanikke! Ulmeline riik ma ütlen!

Maamees maamessil!

See oli veel pisike traktor!

Oeh kuidas meil on ikka pojukesega vedanud, ikka jube äge tüüp on, keda iga päevaga huvitavad aina rohkem traktorid! No MITTE ühtegi päeva ei möödu, kui ta ei nõua/soovi/luni mõne traktori nägemist.
Jackpot on tavaliselt siis, kui ülemine naabrimees saabub tutika john deeri traktoriga koju, tavaliselt pargib ta õue peale kohe oma uhke sõiduki, kuid kahjuks juhtub seda LIIGA harva :). Seega tuleb ikka korralikult pidevalt ringi sõita, et mõnda traktorit näeks.
Hea on see, et Merca töö juures lõhutakse vana kaubamaja ja seal on neid traktoreid ikka hulgim. Ükspäev saatis Merca Rometile isegi video, kuidas traktorid tal õuel töötavad, no ütleme nii, et oma telefoni ei saanud ma ikka tükk aega omale tagasi.

Kuna issi on julgem kui emme, siis läks just issi pojaga loomi vaatama!

Aga tore on see, et Tartus toimub selline imeline üritus nagu Maamess, nii ka sellel aastal. Kui eelmisel aastal oli poja küll pisike, kuid vaatas ikka suurte silmadega traktoreid, siis see aasta oli ikka puhas lõbu seal käia. Muidugi oli nii, et meie väikesel "jänkul" läks ikka õige pikalt aega enne kui ta julges mõne traktori rooli ka ronida. Alustasime muidugi väikestest traktoritest ja lõpetasime ikka megasuurte traktoritega.

Onu Hardi (issi sõber) ütleb, et kui tahad traktoriga tööd ka põllul teha, siis tuleb osta New Holland :) Muidugi uurisin ka, mis kõige pisem maksab ja selle hind oli kuskil 30 000€ :) Seega peab rikas olema, kuigi tundub, et rikkaid on meil palju, kuna 2013 aastal müüsid nad pea 150 traktorit ja 50 kombaini !

Kuna issil on meil maamessil hulgim sõpru, siis tuli poja ära kahe mudeltraktoriga (üks suurem kui teine) ja lisaks sai ta veel sealt ka jalgpalli või lapalki nagu Rometile omale meeldib öelda. Ehk siis kui ta soovib, siis ütleb, et lähme palli mängima a kui juba ärevus sees, siis kohe lähme lapalki mängima. No ütleme nii, et ega ma väga vaevu parandama ka kõiki ta sõnu, sest no kuna pojukene lobiseb ikka hullumööda, siis mõni armas sõna peab ikka sisse jääma ta põnnipõlve.

Motomess

Romma: "issi, seda on vaja!"

Kuna kaks meest on majas meil, siis tundub, et tuleb külastada igasuguseid erinevaid messe.
Eelmisel nädalavahetusel sai käidud motomessil, kus siis igasuguseid tsikleid ja mootorattaid ja ATV´ sid oli. No muidugi meeldis Tossule seal väga, mina seevastu igavlesin ja lonkisin meeste järel ja no kuna Tossukene on ju "härra", siis lasi ta pool aega ennast süles mul tassida.
Küll ta võib ikka laisk olla ma ütlen!

Tore on see, et poja oskab teha "häid" valikuid juba, seega valis ta välja omale ka sobiliku sõiduriista.

issi poja!

Vedas, sain KAKS palli! (Romma on meil väike pallihull)

Kevad

Oi oi oi kui ilusaks on ilmad vahepeal läinud. Lund õnneks pole ja seega pole ka tohutult palju sulamismaterjali. See kirme, mis see talv maha sadas sulas õnneks suht ruttu ära ja praegu loodan vaid, et enam ei saja midagi :) loota ju ikka võib.
Mõni päev tagasi olime Mercadega koos mu venna Rene juures, kus ka meie armas Birtenikene on. No taas juhtus nii, et Romet otsustas vahetult enne Birteni sünnipäeva (saab 3) Birtut hammustada. Kas siis sünnipäevakingiks või... Ja siis Merka ütles Rometile, kui sa veel ühe korra Birtenit hammustad, siis ma lähen toon väljast vitsa!
Romet ütleb siis vastu, ei tooo!
No õnneks hammustas Romet Birtut käest, et siis mitte näost (Birka naeris, et ära sa näost hammusta, et rikud veel sünnapildid ära).
Aga paar päeva hiljem hommikul Toss ärkas juba pisut viis läbi ja siis ütlesin, kui sa kohe tuttu ei jää, siis toon vitsa. Ja mida siis härra selle peale teadvustas: "ei too, Meca too ise vitsa!". Mine metsa, kuidas tal see asi oli meelde jäänud. Muidugi ei suutnud ma naeru tagasi hoida ja itsitasin seal omaette. Aga no Tossu võtsin kaissu ja õnneks sai ta veel tunnikese magatud.

Juhtumisi olen ma nüüd tööloom, et siis äkitsi peale Enksu sünnat tuli pakkumine tööle naasta ja nii ma siis hakkasingi tubliks tööinimeseks. See aga tähendab Tossu jaoks seda, et miskeid puhkepäevi nädala sees pole. Täna oli teine päev, kus Toss ei nuta hoidu sisse minnes ja isegi hoidja Kristiina ütles: "Romet kus su pisarad on?!" :) nii naljakas oli see ikka, kuigi no eks see oli kindlasti miski juhus, kuid kui selliseid päevi mõnigi nädalas on, siis on see positiivne.

Ma ei saa sellest aru, miks lapsed arvavad, et emad-isad jätavad nad hoidu. Kuidas saaks jätta nii ägedat kutti hoidu, ei saa ju. Mul on igav ilma temata lausa, sest no kes siis pahandust teeb :) ja kildu viskab. Ükspäev andsin talle jogurtishake pudeli ja ütlesin, ära sa maha küll aja seda, et ole ettevaatlik. No ja nii kui selja keerasin oli kogu kupatus maas ja mis veel kõige kinom, Rometi peas ka :) ehk siis mitte häda polnud selles, et see shake maha kukkus vaid Tossu mure oli see, et see peas tal oli :). Ta on ju üldse väike friigike, kes enda sõrmede otsas nt sööki ei taha näha, et kui hapukoor on sõrme peal, siis peab selle kohe ära võtma!


Aa ja kiiks on pojukesel ka: vedada väikese veoauto peal oma sokke ja trussikuid! Kogu kraam on siis autole laotud ja siis kihutatakse mööda elamist ringi! Samuti veab ta hoidu igasugust manti, nt autodega särgid tuleb ikka tihti kaasa võtta või siis ämblikmehega tossud või siis autodega trussikud. Täitsa kohe kandelaarja iseloom :) (nagu mul õde oli, kogu manti tassis kaasa või siis nagu ma ise, rott, kes millestki ei raatsi loobuda).

Ilusate ilmadega meeldib Tossul väga väljas olla, halvematega muidugi mitte. No ütle veel, et pole meie poja :) armastab päikest ja sooja, kuid vihkab sellist kehva kevad/sügisilma.

Öösiti pissib muidugi Tossuke veel mähkmesse, nädalas võib olla paar ööd, kui seda ei juhtu, kuid kuna tegemist on ikkagi kaani tüüpi härraga, kes on endale kõhukese trummiks söönud/joonud, siis ei möödu ükski õhtu, kus pool liitrit vedelikku endale härra sisse ei kallaks ja katsu sa mitte anda talle, siis on kohe jonn järel. Seega pean veel mõtlema, kuidas sellest öömähkmest lahti saada. Fakt on see, et täis pissida ma iga öösel tal küll ennast ei lase, lisaks ebamugavusele paneb see elamise ka vastikult haisema, seega jääb ära :) tundub, et Tossuke kannab veel kümneselt ka öömähet ;)