Lobamokk!

 

Lalulalu-lii-laaalulaalulaa - ja katsu siis aru saada, et mis see Tossuke tahab :). Nii naljakas on see, kuidas viimaste nädalatega on Tossukene hakanud hullult lobisema. Nüüd räägib Tossuke ka juba telefonis kenasti vastu. Kui tädi Merca helistab, siis panen kõlari peale, et ise ka kuulda. Siis rabab Toss kohe telefoni oma kätte ja paneb minema või siis hakkab kohe lobisema oma juttu. Tihti on jutus ka pahanduse noot sees, et siis kõik saavad pahandada, kui aga Tossul selline tuju on. Lobiseda võib ta aga maru pikalt, et siis põhimõtteliselt võiks teine osapool oma tegemisi jätkata ja isegi mitte vastu lobiseda, Romet aga jätkaks oma lobisemist :). Ja kui mina, va kurikael, tahan telefoni omale võtta, siis saan mina pahandada ja loomulikult on kisa siis taevani.

 

Sõnadest oskab Tossuke: emm (emme), iss (issi), autu, pääk-pääk (prääk-prääk),äitähh, allo (telefon) ja rohkem ei meenugi. Teab ja oskab öelda ilmselt palju sõnu aga me ei saa neist aru :). 

 

Tossukene hämmastab mind iga päev ikka, muudkui imestan ja imestan, et kuidas ta saab enamasti kõigest aru mida talle ütlen. Juba saab teda ka väikese jooksupoisina kasutada :). Tõime taga koos posti ära ja juhtumisi oli seal issile väike pakk. Palusin siis teda, et vii issile ära ja juba ta jooksiski issi juurde :). Ohtlik on aga talle anda mõni söök kätte, et vii näiteks issile see tükike vorsti või kamapallid. Ohtlik, kuna issini see tavaliselt ei jõua :), kuna pojukene pistab selle poolel teel nahka. Või kui poja jõuabki issini (söögipala veel peos) ning kui palun issile selle anda või issi ütleb äitäh, siis tavaliselt Toss küll ulatab oma käe, kuid võtab selle kohe tagasi ja pistab omale söögi suhu :). Seega tüng missugune!

Täna õppis taaskord Toss selgeks diivanile ronimise. Nimelt vanaema jättis sinna oma telefoni vedelema ja loomulikult ei saanud Toss seda võimalust kasutamata jätta ja sikutas ennast diivanile. Kui korra juba see iseseisvalt taas tehtud, siis tuli tal see vana "hea komme" meelde ja nüüd käibki ta siuh ja siuh diivanile. Eelmisel korral kui ta seda peale sõprade poolt tulekut tegi ei lubanud me seda teha, sest see on selline paha komme, et peab ise jubedalt jälgima last, et ta selg ees alla ei sajaks diivanilt. Ta küll oskab alla tulla ise kenasti vooditelt, kuid kuna ta jubedasti mürada tahab (eriti diivanil), siis on olnud kordi, kus ma olen ta kinni püüdnud ajal kui ta ise diivanil on. Nüüd aga oskab ta ise üles-alla käia, et eks neid kukkumisi ole ees ka nüüd kahjuks.

 

Viimastel päevadel on Toss olnud ühe päevase unega. Ei teagi kas sellest tulenevalt, kuid ta on olnud õhtuti jube viril. Kohe on selline tunne, et laps on väsinud. Ööunne jäämine on muidugi lühema ajaga, kuid siiski jube paha on kui ta muudkui viril on õhtul. Mitte miski ei sobi, isegi tolmuimeja, mis tavaliselt ikka väga peale läheb. Seega on mul kuri tunne, et ta vajab veel kahte und päeval või siis ühte maratonund (kuskil 3 tunnist), et ühe päevaunega hakkama saada.

 

Paar päeva tagasi oli tädipoja Marcose sünnipäev. Tema sai ka 1-aastaseks nüüd, jõudis meile järgi :).

Meie pisikesed ongi juba ühesed

Mängumaal on tore ikka sünnipäeva pidada. Lastel on nii huvitav, et virinat küll kuulda pole. Kahjuks unustab Romet alati söömise sünnipäevadel ära. Härrale ei maitse salat üldse ja seekord praadisin ise frikadelle kaasa, et Toss saaks neid oma pihku võtta ja siis süüa.



Väiksed sugulased, kes kõik on vanuses 1 aastat (Romet, Birten-Liis, Rika ja Marcos)



 

Ei teagi kas kirjutasin, kuid kuskil paari nädala jagu on Tossukene nüüd iseseisvat söömist harjutanud. Söögi lusika/kahvli peale saamine on veel juhuslik õnn, kuid kui ma selle sinna aitan, siis tee leiab lusikas/kahvel kenasti suhu. Enamasti Toss ei lubagi minul ennast sööta vaid käseb mul lusika tema kätte anda ja siis ta ise pusib. No ta muidugi segab kõvasti sööki, et siis jube "möllimine" käib. Seega ma alati annan ikka teise lusikaga ise ka süüa, et see hullus kiiremini lõppeks :).

 

Aa mul on ikka oma pojaga jubedasti vedanud. Kahe laisukese (olen küll laisk, kuid samas ei salli ka seda, kui kõik sassis, must ja segi on, kuigi segadusega olen juba harjunud, kaks härrakest kodus on näidanud mulle, et kui mina panen kõik ära, siis nemad teevad viie minutiga endisest olukorrast hullema olukorra), kes kumbki ei salli koristamist, perre saabus poja, kes koristamist suisa ARMASTAB :). Et siis päevas kaks korda tolmuimejaga mööda tuba ringi rallida pole küsimust ka. Nüüd käseb ta loomulikult juhtme ka seina panna ja siis ise tõmbab põrandaid. Kui ma siis põrandalapiga saabun rebib ta ka selle mult käest ja kihutab minema. Jubedalt on ikka vedanud. Kasvagu veel veidi, siis saan mina selle ameti lõplikult nurka visata :).