Hoidjaid, kes ühendust võtsid, oli ikka kuhjaga, vanusepiir 16 - 50 a. Kuna aga ma ei teadnud, kui palju täpsemalt nädalas hoidjat tarvis on, siis on võtnud hoidja otsimine aega.
Kolmapäeval kohtusie Triinuga, kes on küll vaikne, kuid tundub täitsa tore olevat. Tema käis meil ka reedel külas, et Tossuke temaga ikka harjuks.
Süda tilgub siiski verd jätta oma pojuke täitsa võõra inimesega. Oleks keegi keda teakski aga no kõik on ju töö inimesed, ning valik tulebki teha võõraste seast. Loodetavasti sai tehtud parim valik.
Igatahes esimene koolinädal möödus nii, et kui emme oli koolis, siis issi või siis vanaema olid Tossukesega.
Neljapäeva õhtul peale Tossukese magama panemist hakkas Tossuke aga nihelema oma voodis ja muudkui piiksus. Küsisin Enksult, et kas laps tundub kuum, ta arvas, et mitte. Otsustasin siiski kraadida ja temperatuur oli 37,9. Njah selle siis ka voodis nihelemine. Kui mina magama läksin otsustas Tossuke, et enda voodis ta kohe üldse olla ei taha ja mujal kui süles kohe ÜLDSE ÜLDSE ei sobi. Temperatuur juba 38,6. Otsustasime siis panna küünla. Selle otsustas aga Tossuke kohe välja punnitada ja nii ka palavik ei langenud. Kell kaks otsustasin veel ühe küünla panna ja kordus täpselt sama asi, minutiga oli ka see küünal välja punnitatud :(.
Hommikuks olin maganud tund kuni kaks, kuna Tossuke muudkui piiksus ja tahtis kussutamist, polnud nõus ka minu kõrval magama, aind süles ja kuna tema uni on tähtsam kui minu, siis nii läkski.
Hommikul läksin mina kooli ja issi jäi pojukesega koju. Siis tuli ka vanaema, kes tõi palaviku vastu siirupi hoopis. See sisse võetud läks ka palavik madalamaks.
Pärast päevast und hakkasin Tossukest kraadima ja virutasin kogemata kraadiklaasi põrandale puruks, mihuke kobakäpp ma ütlen :). Issi sai siis seda kraamida, ühtegi paha sõna lausumata (minu kobatamise peale siis).
Õhtul hakkas aga palavik taas tõusma ja kella kümneks oli temperatuur juba 39,7. Ibumetini siirup jälle sisse ja ootama, et aga palavik langeks. No ei langenud üldse.
Kell kaks otsustasime helistada issiga, kes õhtul vähki püüdmas käis, et helistame jälle perearsti nõustamisliinile. Sealne karm tädi ütles kohe, et tuleb anda rohkem siirupit. Hakkasin endale omaselt kohe ütlema, et no karbil kirjas doosiks vaid 50 mg, kuid tema käskis anda 120 mg, et kuis nii. Sain siis kohe nähvaka kirja: "mina olen arst ja ma tean mida ma räägin". Igatahes nende sõnade peale andsime ikkagi nii nagu ütles ja palavik hakkas ka alanema.
Kella neljaks oli Tossuke kõvasti higistanud ja palavik tundus ikka jupp maad madalam, ning laps tahtis isegi süüa (muidu ei tahtnud üldse).
Kell kuus sõi veel ja magas siis kella poole 9´ni.
Päevaunedega on see haigusepoiss aga 1:0 teinud ja üle poole tunni ei maga Tossuke enam üldse :(.
Nii igatahes ei kujuta ette millest see haigus tulnud on, ise loodan, et tegemist on hammastega. Kui nii siis on igatahes seekord nende tulemine palju palju kordi hullem.
No comments:
Post a Comment