No lõpuks on siis nüüd nendele jubedatele öödele ka selgus olemas - nimelt Tossukesel on siis nüüd tutikas hammas. Ega ta seda muidugi veel demonstreeri ja sellestki on olemas vaid väike servake väljas, kuid siiski täitsa olemas. Üleval siis seekord ja paremal pool, ehk siis varsti on meil oma väike kopraonu olemas :) Igatahes ega ta sõrme suhu lase panna, et saaks vaadata, kas seal ka teine tulemas on. Nii kui keegi oma sõrme suhu talle tahab panna on suur kisa lahti muidugi, isegi siis kui Tossuke on sügavasse unne jäänud, ISEGI siis hoiab Toss oma suu täitsa kriipsuna.
Peale palavikku tuli muidugi ka nohu ja köha ehk siis täpselt samamoodi nagu esimeste hammastega.
Igaks juhuks panen omale kirja ka millised need ööd siis ikkagi on, et siis et ei ununeks :)
No näiteks üks öö oli nii jälle, kui Toss otsustas keset ööd mitu tundi üleval olla, ei tahtnud justkui süles olla, siples, ei tahtnud kaisus olla ja LOOMULIKULT ei tahtnud ta ka oma voodis olla :) ehk siis emme kõndis mitu tundi mööda elamist ringi ning hommikuks olin täitsa zombi, sest ega siis laps ju ometi taipa kauem magada kui tavaliselt, ehk siis 6.40 on ikka üleval.
Üks öö oli veel nii, et Toss otsustas, et kell 22 on ju ka täitsa tore ikkagi üles ärgata ja siis jaurata tunde njah issand kui väsitav see ikka on.
Samas eks neid jubedaid öid oli miski kolm-neli, et siis tegelikult ju üpris vähe, kui nüüd kõrvale jätta need palavikuga ööd, mis olid täitsa ulmelised muidugi.
Peale seda palavikku siis muidugi Tossuke otsustas, et ei enam küll ei piisa korra öösel söömisest vaid tuleb ikka ennast kaks korda öö jooksul jälle tankida :(. Enam ei mõju ka see, mis varem mõjus, et jalutasin taga toas ringi ja uinus jälle, nüüd on ikka kohe kisa taga ja nõuab seni kuni söögilaua jälle letti löön.
Miski mõte on ikka minna juba vaikselt asendajale üle, kuid enne seda veel proovin ära ka selle, kuidas mõjub õhtune kaerahelbepudru söömine, et ehk on miski võimalus, et siis magab näiteks kolmeni ja soovib aind korra süüa ;). Liiga suuri lootusi ei paneks, sest miskipärast on tunne, et Tossukene on küll harjumuse ori, et nüüd on harjunud kaks korda öösel sööma ja nii ka sööb.
Nüüd on Toss juba maru osav ronija. Eks see tulene nendest hommikustest issiga suures toas olemistest, kus issi Tossukesega diivanil on ja Tossuke siis oma ronimisoskusi täiendas. Igatahes voodi lasi issi juba ühe astme võrra madalamale, kuna üks päev istus Tossuke oma voodis ja siis järgmisel hetkel kõõlus juba serva peal. Oi oi oi kui ohtlik...
Roomamine on väga käpas ja istest kõhuli oskab ka juba maru osavalt minna. Kuigi eks nii korra päevas ikka võib juhtuda kui suure kolksuga Toss vastu põrandat kukub ja kui nutma hakkab, siis issi tavatseb küsida: "Kes tegi? ja vastab ka ise Ise tegin !"
Õnneks siis miskit pikka kisa sellele ei järgne, pigem selline ehmatuse nutt on see.
Hetkel on veel jäänud tunne, et Tossukesest saab küll igavene rüblik. Oskab ikka oma iseloomu MARU kenasti näidata. Nt. olime vanaema juures ja Toss viskas ennast selili maha ja trampis jalgadega vastu maad ning jorras. Üles ei tulnud ja tahtis vaid seda, et keegi teda sülle võtaks. Kui keegi ei reageerinud, siis Toss loomulikult oma jonni ei jätnud vaid trampis veel kõvemini ja pani aga volüümi juurde nutule :) On meil ikka väike kloun küll ma ütlen.
No comments:
Post a Comment