Mida jätta meelde ühest nelja-aastasest?

Kui mõelda sellele, kui kiiresti on aeg läinud, siis tegelikult on üsna kahju, et Rometist on saanud selline tubli ja hakkaja noormees. Täna käisin vennapojaga (1,3 aastat) ja Rometiga koos mänguplatsil, no nii naljakas oli seal olla, muudkui seletan Brennethile, tule emme juurde :) no ei ole ju emme talle, kuid nii harjunud nii oma pojale ütlema. Romet oli aga mänguplatsi jaoks ilmselgelt liiga suur!

Meie väike nuku Brenneth

Romet: "emme, kas ma tohin üle värava ronida?" Mina: "MIDAAAA??? Ei tohi ronida, kas sa soovid kaagiks hakata või?" Romet: "Okei okei, ma lähen sõidan siis rattaga!" Ja läinud ta oligi.

Lootusetu kutt, jättis mind ja Brennut liivakasti ja ise lippas minema. Siit siis selgub, et nelja-aastasel ei olegi enam emme number üks ja kaks ja kolm ka veel! Päris tore, või kas ikka on?! Ikka ju tahaks, et ta tuleks ja jala küljes ripuks nii nagu ta kõik eelnevad aastad on teinud :). 

Mida siis meie Tossuke kõige paremini oskab? Vastu rääkida, valetada, vaielda ja õnneks ka kõvasti tööd teha! Mina ei tea kust need raudsed närvid küll tulema peaksid, kuid kuskilt tuleb neid hunnikuga juurde hankida, muidu olen varsti täitsa hull valmis. Nimelt on Romet võtnud nüüd eesmärgiks ilmselgelt mind hulluks ajada. Igale minu palvele tuleb vastuseks - EMME EI! Ma teen nii ja siis vehib enda ikka veel veidi pontsiku käega minu suunas. Dziisas täpselt minu copy paste, mida teha, mida teha.... vaidlemise maailmameister on ta küll! 

Emme, ma päriselt ei valeta!

Ja siis see valetamine, issakene küll ma ütlen, kui mulle eelmises lasteaias kasvatajad ütlesid, et praegu on kaklemise iga, kuid oota sa kui valetamise iga kätte jõuab, siis ma muidugi naersin selle peale ja mõtlesin, huvitav küll miks see peaks minu lapsel nii olema, et hakkab siin kõvasti valetama.

No ja nüüd on ta siis juba tubli pool aastat valetanud mis hirmus! Nagu lihtsalt valetab valimatult: nt Romet: "emme Stig lõi mind täna lasteaias, niii valus oli!" 

Mina: "ma homme küsin kasvatajalt ja räägin Stigiga". 

Romet: "ära küsi, ega sa ei küsi?!" 

Mina: "ikka küsin!" 

Romet: "ma valetasin, ära sa küsi eks!"
Mina: "valetajad peavad vanglasse minema"

Romet: "kes valetab, see varastab, see vangikongi armastab!"

Ja mis mul üle jääb muud kui naerda, selle viimase lause ütlesin ma talle ükskord peale unejuttu, et kuidas vanasti öeldi ja sellest ühest korrast ütlemisest jäi see talle meelde. Äitäh mu liiga suur suu :)

Üks hommik hakkas poja ajama söögilauas, et emme issi tutistas mind. Endrikul jäi suu lahti laua taga, et nagu mismõttes! Küsisin siis inglise keeles Enxult, et kuidas oli. Taas tuli välja, et valetab see meie valepaun. Siis ütlesin, et vaata poja, seal on kaamerad (liikumisandurite peale viidates), nüüd vaatan videost järgi ja kui tuleb välja, et valetad, siis peame vitsa tooma. Uskumatu on aga see, et Romet jäi enda jutu juurde. Ise muudkui küsis, et kas vaatasid video ära?! Mina, et pärast vaatan. Õhtul ka küsis, et kas nüüd vaatasin video ära ja siis ütlesin, et vaatasin küll, kuid issi ei tutistanud. Selle peale ei vastanud mees enam muidugi midagi. Aga see oma valele kindlaks jäämine oli lihtsalt ulme. Vitsa muidugi majja ei toodud ka :) mina ei tea küll, kes suudaks lüüa vitsaga oma last, mina peaksin küll kodust ära jooksma vist, kui Endrik peaks vitsa andma hakkama. Liiga ulme asi on see minu jaoks lihtsalt.

Rometi lemmikonu Mareki poja, Brenneth

Tööd aga meeldib meie pojale VÄGA teha. Muidugi on see omadus tal minust :). Ainult rügaks väljas ja toimetaks! Istumine diivanil ja lihtsalt lösutamine pole meil lihtsalt veres ma arvan. Ta võib nii käruga mulda, multsi kui ka kive vedada. Siis hüppab oma traktorile ja paneb järelkäru taha ja veab sellega ka naaberkrundilt rämpsu minema (nagu päriselt, tühjalt krundilt läks mees ja tassis kõik suured suured penoplasti tükid ja vanad kiled mis sinna lennanud kuskilt olid meie koju). Terve suure kilekotitäie asju tassis ära, et aga saaks rassida. Jube hirmus isu on ta suvel ajalehti vedama saata. Arvutamine küll selge pole, kuid numbreid tunneb küll. 

Siinkohal võiks keegi Rometile muidugi ka sajalised selgeks teha, sest Toss jäi nädalavahetusel ATV´st ilma, mille issi talle osta lubas, kui ta kohe ütleb kui palju see maksab (suur kollane silt märkis hinnaks 299€). Romet ütles selle hinnaks aga PALJU :) no oli ju palju! Masinat aga seekord ei saanud. Pean talle vist ikka ruttu need sajalised ka selgeks tegema, mine tea kuna taas selline hea pakkumine võib elus tulla. Aa üsna populaarne number on ka kümmeteist :). Põhiline küsimus poes on, kas see on SOODNE või kallis :) oma ema laps ma ütlen.

Trennipoiss

Sportlased

Kuna lasteaias on kõik toredad tegevused lõppenud, k a jalgpallitrenn, siis nüüd tuleb spordiga tegeleda lasteaiavälisel ajal. No eriti meeldib Rometile sõita rattaga, kuid kuna mina olen paras spordihull, siis tassin Rometit kaasa ka siis kui ise jooksma lähen. No kahjuks on õnnestunud see vaid mõned korrad, kuid samas asi seegi ja siis on ka ta sõitnud ääretult tublilt suisa 8 kilomeetrit on ta vastu pidanud. Seda muidugi jooksurattaga, kus ma vahepeal olen teda ise lükanud ja tema on saanud enda jalakesi puhata. 

Kuna aga suvi on spordiks ideaalne aeg ja kuna suusatamisest ei tulnud Rometil midagi välja sellel aastal (lihtsalt sada korda kukkus pikali ja siis sai kaks sammu edasi tehtud), siis otsustasin, et läheb aga pojuke ka sellel aastal Tartu Maratoni lasteürituste raames jooksma.

 

 Eriline jooksumees ta mul küll pole, kuid samas mis tal ikka üle jääb eksole, kui loobuda ei lubata (allaandmine on ju nõrkadele). 

Võtsime seltsiks kaasa onu Mareki, kes on jätkuvalt Rometi jaoks justkui Leopold, ehk siis KÕIGE suurem sõber, kellega saab mürada, jalkat mängida ja kes vajadusel ka pahandab ja paneb nurka. 

Stigiga stardis

Tehtud!

Distantsiks oli siis 400 meetrit (järgmisel aastal on distants 800 meetrit) ja lapsi oli stardis hirmus palju. Kuna aga Tossul oli ka palju lasteaiakaaslasi jooksmas, siis oli ta väga hea meelega nõus jooksma. Lisaks oli kaasas vennatütar Birten, kes ka jooksma tulnud (tema distants oli 800 meetrit, mis 5 aastase kohta on ikka päris palju). 

Kohe stardikoridoris kohtas poja oma suurt sõpra lasteaiast, Stigi. Kallistamise ja rumaluste saatel veetsid nad viimaseid minuteid enne stardipauku ja siis läks jooks ka lahti. Rometil toeks onu Marek, Stigil isa (minu auks oli muidugi raja kõrval jooksmine ja pildistamine :) - tähtis töö ikkagi).

Tulevikulootus!

Nagu ikka ei pidanud ma oma pojas pettuma ja ta läbis selle jooksu kenasti käsikäes onu Marekiga (kes hiljem oli rohkem väsinud kui Romet). Kuna aga järgmisel aastal on distants palju pikem, siis harjutama hakkan ma temaga seda jooksmist juba ilmselt varakevadel, sest ilmselt on 800 meetrit onu Mareki jaoks juba liig :)

 

Romet "4"

Ooo boooše moi, aasta on jooksnud mööda nii kiiresti, et pole arugi saanud.

Ainus millest on märgata, et laps on kasvanud suuremaks on see, et kõik riided on väikseks jäänud ja Toss on muutunud VÄGA VÄGA isepäiseks ja ehedaks väikeseks füüreriks.

Neljane härra

Ikka veel oskab Toss jonnida ja seda palju, oskab olla supernunnu ja superasjalik. Sõnavara on pojal suurepärane ja enam pole küll ühtegi sõna vist mida ta ei oska järgi öelda ja tunnet mida ta ei oska väljendada, kuigi tegelikult oma ülevoolavate tunnetega on ta vahel jännis küll ja on hetki, kus ta ei suuda seletada ära mida mõtleb ja siis lihtsalt hakkab nutma. Kallistus aitab alati sellisel juhul.

Sellel aastal valis Toss oma sünnipäeva paiga ise ja uskumatu kuid tõsi, ka inimesi keda ta sünnipäevale kutsuda tahtis valis ta ise.

Esimese hooga võis tulla ainult Vahur, kuid mida päevi edasi seda rohkem sõpru võis tulla sünnipäevale.

Ka üles tõsteti tooliga pojat lasteaias

Sünnipäeva koha valis samuti Toss ise endale, see aasta toimus siis pidu taas batuudikeskuses, teist ja viimast korda siis. Põhjus ülilihtne, kogu see rahvamass kes seal oli (lisaks Rometile oli seal veel üks laps sünnipäeva pidamas) oli nii jubedalt väsitav, et mingit mõnu sellisest sünnipäevast ei suutnud mina küll tunda, lapsed muidugi on hoopis erineval arvamusel. 

Ka lasteaeda viis Romet sünnipäeva puhul koogi, kus seda oma lasteaia sõpradega maiustas.

 

Lasteaias sõpradega

Sünnipäevakingituste osas olime seekord pojaga samal arvamusel, batuut on vägagi vajalik vidin suveks, kus lastel on koos väga vahva aega veeta, seega  palusime võimalusel Rometile raha sünnipäevaks kinkida. 

 

Suvi 2015

Kätte on jõudnud suvi, mitte küll soe, kuid siiski aeg kui päevad on nii pikad ja mõnusad, et tuppa ei soovi üldse enam minna.

Sellel aastal on siis meil väikene elumuudatus ka plaanis. Nimelt hakkame sügisest raadikateks ja kolime raadile elama. Taas siis on plaanis Tossu lasteaia vahetus, seega siis juba kolmas kord uude lasteaeda, juhul kui ta muidugi sinna koha saab, sest nagu ikka võttis minul otsustamine kas on õige vahetada lasteaeda või ei kaua aega ja suutsin maha magada õige aja avalduse tegemiseks. Ega ei tahagi hästi mõelda, kuidas see talle mõjub, kuna seal on kõik võõrad lapsed ja vaevalt ta Birteni või Karliga samma rühma saab. Samas, kuna lasteaias peab ta veel pikalt käima, siis oleks super saada uude lasteaeda. Hetkel panime ta kirja Klaabu lasteaeda, mis on meie uuele kodule üsna lähedal. 

Nagu ikka on meie Toss täielik hulgus, iga vaba hetke ei taha ta kodus veeta vaid tahab käia külas.

Ükspäev käisime vanaemal külas ja Toss hakkas taas kauplema, on "turumutt" ma ütlen:

Siis kui Toss Purdes aknast välja ronis ühel ilusal ja soojal õhtul....

Toss: vanaema vanaema, kas ma tohin täna siia jääda?

Vanaema: ei vasta midagi

Toss: vanaeama vanaema, kas ma tohin siia täna jääda?

Mina: Va on homme tööl!

Toss: ma ei küsinud praegu sinu käest emme!

No ja mida siis minul öelda ikka on, poeg pole suu peale kukkunud :)

Asjalik mees see väike Tossuke.

 

Romet "3"

Issssssakene, kuhu on kadunud aeg - 3 aastat, kuhu see jäänud on!!!!

Suurima sõbraga - õepoeg Marcosega

Nii naljakas on see, et iga natukese aja tagant ütleb keegi, et ta mäletab, kuidas Romet oma esimesel eluaastal ainult nuttis :) ehh mõtlen mina, kas see ikka on muutunud, jonn on ikka pidevalt meil külas, ainult nüüd on lisandunud jonnile valetamine. Oskus valetada on ikka väga hästi meie Tossul välja arenenud, valetamise leebem variant on muidugi luiskamine, seega kasutagem siin seda :).

Suurima sõbra - tädipoeg Marcosega

Ega ei möödu vist päevagi, mil ma ei mõtleks, et kuna see jonn ja jorisemine ja mossitamine (oo selles on Toss ka maailmameister meil juba) ükskord otsa saab, samas see tähendaks, et siis oleks ta juba suur ja mõistlik mees ja ma ju tegelikult ei soovigi, et ta suureks kasvaks. Olgu edasi selline väike nipsakas ninatark, kes igat asja tähele paneb.

Palju õnne Romet

Kui käin juuksuris, siis esimesena märkab seda loomulikult Toss ja nii tore on kuulda seda, kuidas ta siis uurib ja puurib, kus ma käisin, kelle juures, kas ikka Supsu juures ning mida täpselt tehti. On ikka vanainimene ma ütlen - kolmene vanainimene, sihuke uudishimulik noormees.

Lasteaias

Naeratus

Oma "õdega" - Liisbethiga

Kuna sellel aastal pole lumega väga vedanud, siis minu soov pidada aktiivne sünnipäev oli liiga riskantne ja õnneks tegin õigustatud otsuse ja pidasime sünnipäeva batuudikeskuses, kus tegemist on nii suurtel kui ka väikestel. Juhtus aga nii, et vahetult enne sünnipäeva haakis Toss endale külge viiruse, mida ta lahkelt ka minuga jagas, seega Tossu sünnipäeval olime mõlemad kodused ja palavikus-köhas-nohus. Hirmsad haigused kõik :).
Sellest hoolimata sai ta meie käest oma õigel sünnipäeval kingiks mängurongi ja Bruno dressid (oma lemmikkangelane). Muidugi olid tal endal hoopis sellised soovid. Mina: mida sa sünnipäevaks soovid poja? Romma: koppa ja kastiautot! Ja nii iga kord. Ja kui ma siis neid koppasid ja kastiautosid kokku hakkasin lugema, siis kastiautosid oli kolm + väikesed mudelite suurused kastikad ja koppasid on tal ..... vot nii palju! Sellest tulenevalt siis ka selline kingivalik. Rong talle muidugi väga meeldis, kuid kuna see tegi nii hirmuskõva häält, siis peitsin selle üsna ruttu voodi alla ja siis sealt edasi mänguasja kasti, kust see lõpuks täitsa "ära kadus" :)

Naerupallid

Nädal peale sünnipäeva olime juba paranenud ja pidupäeval olime mõlemad kripsis-krapsis.

Mercaga, kes hoolimata Tossu pidevast löömisest, hammustamisest ja mossitamisest, ikka Tossu väga armastab!

Toss viis omal soovil lasteaeda lepatriinu tordi, kõrrejoogid ning viinamarju. Minu suureks heameeleks on Toss hakanud ka ise kooki sööma ja kasvataja ütles, et ta sõi ka seda kooki.

Zonjaga

Vanaisaga

Õhtul aga läksime batuudikeskusesse, kuhu sõbrad-sugulased kõik tulid, kaasas hunnik kingitusi. Lõpuks koju tulles muutus elamine kohe poole väiksemaks, sest kingitusi oli lihtsalt liiga palju, pooled neist panin muidugi kähku kappi peitu, et neid jao kaupa pojale kätte anda.

Lasteaeda järgmisel päeval minnes saime teada, et aias on tuulerõuged sees. No nii seda ka nüüd siis vaja veel! Kuna õepoeg Marcos sai need endale juba reedeks, siis minule jäi ainult lootus, et Romps põdes need juba eelmises hoius ära (seal olid ka tuulerõuged enamikel ja ka Tossul oli neli täpikest, mida ma niiväga lootsin, et olid tuulerõuged).
Laupäeval aga tekkisid kaks täpikest kõhule, mina muidugi ei tahtnud uskuda, et tuulerõuged, kuid no kui neid järgmiseks päevaks veel kaks tekkis, siis oli kindel - tuulerõuged - taas üks kingitus lasteaiast!

"Meie - 1 + 1 = 3"

Suure sõbra Lukasega

Seega saime pojaga veeta kvaliteetaega kodus ja muudkui täpitasime. Kuidas aga panna üliaktiivne laps rahulik olema? Vastus - ei saagi! Iga päev mängisime korvpalli toas ja Toss jooksis korralikult ennast higiseks, seega oli Tossul peas kõige rohkem ville (kuna higistama hakates ta muudkui kratsis oma peakest). Sellest tulenevalt oli meil kodus väike Shrek (teate küll seda rohelist mehikest).

Tädi Kätuga - kallide hundiga :)

Alles poolteist nädalat hiljem julgesin oma kauni pojukese lasteaeda viia, hea nali on muidugi see, et veel kaks kuud hiljem on Tossul juustes märgata rohelist helki!

Lemmikmäng - "kopall" nagu Toss ütleb

Autode teema

Jõulud 2015

Minu "päkats"

Nagu ikka igal aastal ei suuda ma teha seda, mida tavaliselt jõulude ajal luban - järgmisel aastal sõidame jõuludeks sõpradega kuhugi minema ja ei ole selle hulluse sees. No taaskord läks teisiti, reisilt tagasi tulles hakkab ikka pihta teema - kus veedame jõulud, kelle juures oleme ja kuidas oleks võimalik saada kogu pere selleks ajaks kokku?!

Mõtlikud

Mina ei saa aru, mis teema mul sellega on, kuid millegipärast on ikka nii, et soovin alati, et kõik õed-vennad oleks oma peredega koos ja et oleks mõnus olla, et ei peaks miskite kingituste pärast muretsema ja et kõik naudiksid lihtsalt head seltskonda.



Kolmandaks advendiks tõi issi meile ka kuuse, mille tarvis olin muidugi juba hulganisti uusi ehteid varunud pojaga. Ja saime siis nüüd seda kahekesi kaunistada. Imeline kuuseke, mille oleksime võinud tuua juba nädala jagu varem, et saaksime seda ilu kauem nautida!

Tossukesele muidugi pakuvad jõulud huvi, kuigi ega ta sellest asjast veel hästi aru ei saa. Igal pool vaatavad jõuluvanad ju vastu (poodides nad magavad või seisavad vaateakendel, igal pool on päkapikud ja isegi Eedeni keskuse katuselt piilub jõuluvana välja).
Tee siis selgeks, et jõuluvana elab Lapimaal ja tuleb alles jõululaupäeval kingitust tooma, eeldusel, et oled ikka hea laps.
Suure pere puhul on ikka see, et kogu pere kokku ei saagi ja nii läks kahjuks ka sellel aastal nii, kuid nagu ikka ei saa sellistel asjadel ennast kurvaks teha lasta.

Panen päkatsid tuttu

Kuna väljas sadas jõululaupäeval lund, siis pidasime õhtul väljas lumesõda ja nautisime seda vähest lumeraasu, mida meile sellel talvel kingiti. Noorem õde Kätlin oli ka oma perega külas ja kui lumesõda peetud saabusid ka Merka perega ja emme.

Kuidagi oli muidugi kuuse alla tekkinud hunnik kingitusi, kokkulepetest pole keegi suurem asi kinnipidaja, ning nende lahtipakkimine võttis hulganisti aega.
Nagu ikka oli lastel LIIGA palju kingitusi ja tuleb taas rääkida jõuluvanaga, et selline rumalus tuleb lõpetada, ühest asjast on lastel palju rohkem rõõmu, kui tervest hunnikust! Siiski suured tänud kõikidele jõuluvanadele, kes poodides, vaateakendel, aianurkades jne piiluvad!

Tagant järele mõeldes on nii, et mulle ei meeldi vist ainult see jõulude juures, kui keegi ei pea kinni kinkide kokkulepetest, sest kõik muu on ju imeline - kaunistused, kuusk ja rõõm/uskumatus lapse näol, kui hommikul on päkapikk talle sussi sisse sibula toonud :).

Meie oma päkapikk

Ühel hommikul juhtus meil just nii, et Tossule oli päkapikk toonud kingituseks sibula! Eks siis tuli ikka seletada, et näed eile olid sõnakuulmatu ja ei kuulanud üldse emmet-issit ja päkapikk nägi seda ja tõigi sulle sibula. Muidugi väike Tossuke jutustas seda uhkusega kõigile, ainult  selle jättis mainimata, et käskis selle sibula mul ise minema visata, kuna tema seda ei söö.

Aga näha seda ootust, ärevust, kui poja esimese asjana hommikul oma sussi kontrollima läks on ikka ülim nauding. See on see, miks tegelikult on jõulud imelised. Pisikesed asjad teevad elu imeliseks ja saada palju kingitusi ei ole see, mida keegi tegelikult ootaks, vaid olulised on südamest tulnud asjad ja hetked, mida saad veeta oma kallitega ja näha oma poega kasvamas on imeline.

Kauneid pühi kõigile!

Detsember 2015

Oi oi oi kui uskumatult laisk võin ma ikka olla. Eks ühelt poolt ole siin süü ka sellel, et on olnud meeletult kiired ajad tööl ja kui veel liita siia trenn ja kvaliteetaeg perega, siis ongi tulemus see, et pole olnud jaksu juba pikka aega sissekannet teha.
Kuna aga mäluga mul probleeme pole, siis tagant järgi kirjutada on ju ka mõistlik ja võimalik :).

Talv on nagu ikka, pime - kõle - sompus ja külm, sellel aastal aga otsustas meie issi, et sõidame detsembris taas korraks sooja Egiptusesse  Hurghadasse. No muidugi on tööl minul see aeg just kõige kiirem aeg üldse, kuid kuna mõte oli juba idanema pandud, siis tuli ka see ära teostada.
Minu suurim hirm oli nagu ikka, et kuna detsember on Egiptuses hooaja lõpp juba, siis ilmselt saame seal toas kükitada see nädal ja endale hulganisti lisakilosid kerele süüa. No õnneks läks teistpidi,
sooja oli 28 - 30 C ja tuul oli enamus aega mõõdukas. Aastatega on ära kadunud see soov vedeleda päev otsa rannas ja praadida ennast, seega oli rutiin sama mis ka eelnevatel kordadel. Hommikusöögi järel tuleb kindlasti endale rannas mõnus koht välja otsida ja siis peesitama asuda.  Rannas veetsime enamasti paar-kolm tundi, mina muidugi eriline kala pole (ootan ju ikka 25-28 C "vannivett" merelt), kuid Tossu jaoks on ideaalne istudagi vees ja mängida. Vette minemise hirmust ülesaamiseks muidugi kulus kõva kolm päeva - tõeline jänes see meie Tossuke!
Kuna Tossul on ikka tarvis päeval oma uni ära magada, siis tuleb oma plaanid jätkuvalt tema järgi seada. Ja nii siis oligi, peale lõunasööki mindi tuppa magama ja kui mina oma 15-30 minutit ära magasin (iluund on ikka tarvis teha), siis läksin mina treeningsaali, peale mida oli kas siis aeg jalutamiseks, poodlemiseks või siis taas toitumiseks.

Ikka pole Egiptuses muutunud see, et igal pool püütakse sind tüssata. Taksoga sõitmine kuulub jätkuvalt julgustükkide kilda. Nimelt ühel õhtul otsustasime minna suurde keskusesse, mis on uue lennujaama kõrval. No mis seal ikka 20 minutit sõita ja kohal. Lepid hinnas kokku - 10dollarit ja istud taksosse, jõuad isegi kenasti kohale ja siis taksojuht hakkab ajama, teate ma ei teadnud, kui palju siia maad on. Tuleb juurde maksta samapalju, seega ühe otsa hind 20 dollarit. No kuule mees unusta ära ja astume autost välja. Juht jookseb veel järgi, käsi pikas - dziisas sa hull hirmutad mu lapse ära sellise käitumisega! No ma kohe mitte ei oodanud tagasisõitu, taas tuleb ju hulludega võitlema asuda. Aga tagasi tuli minna. Hinnad tagasi on muidugi topelt ja veel rohkem. Oh issand kuidas need hullud end külge kleebivad ja taga ajavad, seega soovitus kõigile - kasutage neid marsasid, mis keskustest kaubanduskeskustesse sõidavad (bussijuhid ei ahista!).

Kõige selle tsirkuse juures ajas muidugi hulluks see, et me ei saanud ka poodidest mitte muhvigi :) seega täiesti hullumeelne tripp.

Kohalikul "turul" (autotee kõrval maja alumistele korrustele sisse seatud letid) oli aga hulganisti erinevaid puuvilju. Suu hakkab ju vett jooksma, kui detsembris näed maasikaid letil - no tuleb ju osta. Meie Tossuga pugisime seega maasikatest korralikult kõhud punni, kuid meie issi loomulikult kardab nendest igasuguseid kõhuhaigusi saada, seega värske värk jäi kõik meile :).

"pisike" jõuluvana, mis tormiga oli ka uppi kukkunud

Hotell oli meil imeline ja kuna jõulud olid lähenemas, siis oli igal pool erinevaid kaunistusi: jõuluvanad, põhjapõdrad, päkapikud, kaunistatud kuused, ehted jne... minule - jõulude vihkajale - meeldis see isegi väga! Tuba oli keskpärane, kuid vaade rõdult jahisadamale oli super, aed hooldatud ja lilli iga nurga peal. Lastele pidi muidugi olema kõvasti atraktsioone, pildid olid ju nii imelised, tegelikkus aga oli see, et lastekeskus oli vana ja must ja olime seal täpselt minut aega ja siis kupatasin Tossu sealt välja. Mina ei saa aru, kuidas lapsevanemad sinna üldse oma lapsi viisid - jube. Vaade kohvikust oli aga samuti imeline - otse jahisadamale ja merele.

Õhtuti aga oli lastedisko, millest Tossuke iga õhtul kohusetundlikult osa võttis - pealtvaatajana muidugi! Jänes ei julgenud MITTE kordagi tantsima minna, kuigi teadis laulu ja tantsu juba kolmandal korral peast. Lastepeo lõpus anti ka "jäätisekokteili" (siirupi-jäätise segu) ja no seda ju tasus Tossu meelest oodata :). Aga ka suurtele olid erinevad üritused, kuid kuna seekord polnud poja kellegi hoolde jätta, siis ei saanud ka me erinevatel etteastetel käia (Mr Hiltoni valimine, boa show, araabia tantsud jne).

Ilus puhkus lõppes viimasel päeval, mil torm saabus Egiptusesse. Öösel sadas vihma ja puhus nii vinge tuul, et rannas olid enamikud varjualused ümber. Hommikuks aga paistis taas päike, kuid tuul oli nii suur, et sain vaid kookonis päikest nautida - kõik tuleb ju ära kasutada, mida pakutakse :).

Koju saabuda on ju alati tore, eriti kui kaasas on lisakilosid, suisa 2!!!! Seega selline puhkus on ilmselgelt vajalik nendele, kes oskavad süüa mõõdukalt või kes vajavad neid lisakilosid. Minu jõupingutused trenni näol ei kandnud seega vilja ja järgmisel korral tuleb nautida rohkem päikest ja vähem panna rõhku hommiku-lõuna- ja õhtusöögile :). Kui aga toit maitseb, nagu mulle, siis korra-paar aastas võib ehk endale neid lisakilosid lubada.