Lobamokk

Oi oi kuidas Romet on igasuguseid sõnu hakanud rääkima. Muidugi eks ma näen endal selles ka suurt "süüd" mina olen ju hull lobamokk ja kuna ma pojakesega aina vatran, siis jaa selline minumoodi naeratav ja lobisev noormees on meil kasvanud :). Samas muidugi oskab härra niimoodi mossitada, et paneb käed rinnale risti ja lihtsalt TORISEB! Mine metsa kui naljakas see ikka on.

Härra teab täpselt, kus onu Marek ja tädi Kairit elavad - Hernes !

Ja kui küsida, mis härra nimi on, siis ütleb Lomet :) (R- tähte ikka ei tule veel) ja kui küsida mis perekonnanimi on, siis kord ütleb Onno kord ütleb Reilik. 

Vat selline miksitud perenimede värk ajab pisikese vahel ikka sassi, samas teab ta täpselt emme ja issi nimesid ja ka perekonnanimesid. Väike mõte oli ka telefoninumber talle selgeks teha, kuid kuna ta pole viitsinud eriti numbreid selgeks teha (õigemini on nende järjekorra jälle unustanud, sest pool aastat tagasi oskas ta üheksani loendada), siis praegu telefoninumbri selgekstegemine on vist raske :).

Ajaga on pojukene hakanud Mercaga vähem kaklema, siiski Birten Liisiga ikka kakleb ja mis kõige hullem - hammustab täiest jõust.
Pärast järjekordset selleteemalist artikli lugemist otsustasin, et enam ma last selle peale nurka ei vii (see pole kordagi toiminud, et ta ei hammusta sellepärast vähem) vaid istub ilusti oma aja ära ja siis järgmiseks korraks unustab ära taas. Aga mõnes mõttes on see isegi mõjunud, samuti ei luba ma teda Liisbethil ja Mercal provotseerida (a-la stiilis: mina lähen täna vanni, ma ei anna sulle kommi jne....). Mõned unustavad ära, et ta on veel kaks ;) et tuleb läbirääkimisi hoopis pidada stiilis, lepime kokku, et kui sa ei hammusta enam, siis saad õhtu lõpus üllatuse jne...

Härra kuri-muri

Lasteaeda läheb poja ikka nutuga. Mõne päeva pärast sõidame Enksuga ära Aafrikasse ja oma aarde usaldame minu venna Mareki ja tema naise Kairiti hoolde. Kuna mõlemad on tihedad külalised meil, siis harjumist kui sellist on ilmselt vähe vaja (kuigi hommikuti, kui Kairit ja Marek meil on olnud ei julge Toss minna teise tuppa nende juurde).

Arvata võib, et esimesed päevad on seda emme-issi järgi küsimist rohkem, kuid aja möödudes jääb seda vähemaks. No igatahes loodan, et pojukene suudab öösiti magada (kuigi nagu Marek ütles, et kui me tagasi tuleme, siis Romet mitte ainult ei maga 21-9 oma voodis vaid magab lõunat ka kolm tundi (ta on seda vaid loetud korrad teinud, ütleme nii, et mitte rohkem kui kümme korda oma elu jooksul). Saame näha. Pöidlad küll pihku, kuid .... isiklikult tundes oma poega naersin ma iga kord selle peale, kui Marek seda ütles ja kohe kõvasti :).

Härra Romet "2"

Issi ja onu Mareki kätetöö

Meie kahene

Kui ma väidan, et see kaks aastat pole linnutiivul möödunud, siis ma muidugi valetaksin kõvasti.

Kuidagi märkamatult on meie pojukene saanud kahe aastaseks. Issakene, alles ma veeresin ringi nagu pall (enda arvates olin muidugi oma 17- lisakiloga ikka üpris saledake :)) aga no eks teised nägid paremini, et pall mis pall.

Aastaga pole Rometi lemmikkangelaste eelistuses midagi muutunud. Taas on päevakorral Lotte, kuid kuna Lotte kostüümi pole kuskilt laenutada, siis tundus, et see jääb seekord taas ära, sest Tallinnast küll saab Lottet esinema tellida, kuid selle hind on ikka ulmeline.

kaks lemmikut ühes: Lotte ja Liipe

Ühtäkki aga tõttas appi vennanaine Kairit, kelle töökaaslane oli ise endale õmmelnud Lotte kostüümi. Selline pime õnn tabas meid siis äkitsi. Peo otsustasime pidada Friida mängumaal, kus on hästi palju pisikesi mänguasju ja selliseid mõnusaid ja vanaaegseid asju (suured metallist sõiduautod kuhu saab sisse istuda, kassaaparaat, poe tarvikud jne jne...). Samuti oli seal liumägi ja kööginurk, no igatahes lastel igav küll ei hakanud. 

Lotte kostüümi tõmbas endale selga Romma suurim sõber Liipe :), keda muidugi Romet ära ei tundnud selle kostüümi all (meik oli ka ikka korralik tehtud Kairitil).

Kõige kinom vist oli see, et kuna tahtsin, et issi ja pojukene oleksid ühte moodi, siis ostsin Rometile Hilfigeri särgi, mida ma muidugi enne lapsele selga ei proovinud kui sünnipäeval. Muidugi minu kõige suuremaks üllatuseks oli see, et Tossu kõhuke oli nii suureks kasvanud, et särgil kippusid nööbid lahti vupsama :).

Härra Romet - "2"

Sünnipäevatordi tegid see aasta taas issi ja onu Marek (jätkuvalt kõige lemmikum onu Rommale). Kui esiti oli plaan teha pisike tort, siis kokkuvõttes tuli välja tohutult suur robot-tort. Sellel aastal pressisid mehed oma arvamuse mulle peale ja väitsid, et torti me ei immutanud eelmisel aastal. Mina teadsin muidugi, et seda tegime ja väitsin vastupidist, peale jäid aga mehed, kes torti ei immutanud :)

Nii väikestel kui suurtel oli tegemist

Kokkuvõttes võib aga öelda, et oli tore, kuid väsitav päevake. Nii tore oli kõiki sõpru/sugulasi näha ja nendega oma poja teist sünnipäeva tähistada.

Romet: "Kas teeme võidu Vahka?"

Lotte fänn

A oma sünnipäeval oli pojuke ka lasteaias, et sõi seal koos teiste lastega kooki :) ehk siis jätkuvalt on pojukene meil lasteaialaps. Läheb aga muidugi hommikuti suurima sõbraga - jonniga !

Marcos: "Appi, kes sina veel oled!" :)

"Rahulikud" ööd

Oeh no mina ka ei tea, mis nüüd jälle lahti on. Rometil on üks öö täiesti rahulik ja teisel ööl võib suisa voodis jalgu trampida - jah just jalgu trampida (ise on selili maas ja peksab jalgu vastu madratsit). Kusjuures seda teeb ta ise veel unes olles!

Hakkasin mõtlema ja seoseid looma, et kas võib olla nii, et kui laps sööb liiga palju kommi, nagu tavaliselt tädi Merily juures käies juhtub, siis ta ei maga rahulikult. 

Igatahes hakkan tänasest seda testima, seega täna pojukene kommi ei saa :).

Sõbra "Sipsikuga" Sipik nagu Romet teda kutsub. NB! nii kaisutab ta ka oma mõmmit, mis tal ka kuskil seal voodis on.

Muidugi eks need rahutumad ööd hakkasid ka lastehoius käimisega pihta. Ikka veel läheb pojukene sinna nutuga, kuigi kui järgi lähen, siis enam pole nuttu nagu varem oli. Vaid poja jookseb kohe oma jalanõude juurde ja ruttu ruttu koju ära :). No mina ka ei tea, kas see lasteaed on siis tõesti nii jube? 

Igatahes meie pojukesele on see ikka veel ebameeldivaks kohaks, eks näis kaua nii jätkub.

Mingist hetkest, ikka hoidu minemisest alates, tekkis ka see, et pojakene tahab minu kaisus magama jääda ja nüüd on vana sulikene hakanud öösiti ka niikaua tralli tegema, kuni ma ta enda kaissu võtan.
Issi siin ähvardas juba teise tuppa ära kolida, sest ta ei saa üldse enam magada. No mina küll ei tea, minu uni on palju mõnusam, kui see pisike noormees mul kaisus on :) ilmselt just sellepärast, et siis ei pea ma pidevalt teda ta voodis paitama, lohutama, sülle võtma jne...


Päev päevalt jõuab lähemale ka meie reis Aafrikasse, mille ajaks me poja koju jätame.
Issi on meil muidugi maru rahulik selles osas, kuid mina muidugi juba põen ette kõike seda. Sest peale lasteaeda minekut on Romet ikka eriline emmekas, seega ma tõesti loodan, et Marekil ja Kairitil ei lähe elu väga hulluks sellel ajal, nimelt just nemad hakkavad meie aaret hoidma meie äraolekul.

Laused

Oma pesas

oeh Tossuke on sajaga oma emmesse, tòsine lobamokk! Põhimõtteliselt ütleb ta kõik sõnad järgi mida talle ette öelda. Esimene kolmesõnaline lause oli: emme poodi kommi ja teiseks oli mine poodi kommi :) jube mure lapsel ma ütlen. Tänane uus lause oli: emme tules koju, mina olin siis kooliasju ajamas ja issi oli pojukesega kodus.
Aa täna öösel oli taas selline öö, kus Romet hakkas sonima öösel ja siis täna öised laused olid:

"Issi juua, kala" ja "emme kommi" !
Kusjuures tavaliselt on meil kodus nii, et kommi annab just issi, mitte aga mina. Sest muidu hakkab Tossukene liiga palju mult kommi nõudma ja ehk ma ei suuda vastu talle panna :)

Poja on hakanud nüüd oma voodisse ronima ja ka sealt välja ronima, ise ikka alati vaatab, et kas keegi ikka näeb tema saavutust :). Siin pildil ongi ta läinud oma voodisse "puhkama" nagu ta ise ütleb. Muidugi on väga tähtis, et voodis oleks kaks patja, mõmmi, sipsik ja tavaliselt ka mõni auto. Sipsikut ja mõmmit ei saa öösel isegi ära napsata sealt, et pojal oleks rohkem ruumi magada, kuna härral on kohe luuk siis lahti ja nõuab tagasi neid.