Juuni

Kätte on jõudnud emme sünnipäev, see muidugi ei meeldi emmele nagu ikka, kuid samas eks ole tore kui kõik sugulased kokku tulevad. Venna Marek ja Enksu kinkisid mulle ka terve hunniku kauneid roose, mis seisid suisa nädal aega kaunid!

Kolm - me kolm!

Ikka ja jälle mõtlen sellele, et KUI tore on omada suurt perekonda, kui hea on kui on palju õdesid ja vendi, kellega koos olla, njah tegelikult on ammu ununenud mõtlemine, et üle ühe lapse ei soovi ma, sest just lapse tulevikule mõeldes tuleks teha teistsuguseid otsuseid, kuid kuna, selles on küsimus ja eks seda näitab ka aeg :).

 

Aga emme sünnaks oli ka meie issi Norrast tagasi jõudnud, uskumatu kui kiiresti need neli nädalat ikkagi möödusid ja kui kiiresti oli harjumuseks saanud see, et hommikul pakkisin Tossu vankrisse ja jalutasime linna kondama ja pealelõunat siis tagasi. Nüüd aga käime kolmekesi kõikjal, ikkagi pere :).

 

Juuni on jube sünnipäevade kuu, kus pääsu pole kellelgi :) suure suguvõsa "võlud".

Tõeline rõõmupall

Tossuke on õnneks ära unustanud selle mida tähendab vingumine, et siis viriseda ta võib, kuid nii nagu ta oma esimesed pool eluaastat veetis ainult nuttes, siis nüüd on ta väike uudishimu, kes käib käed seljal ringi ja uudistab igasuguseid asju. Nt. Ihastes Kängu juures on ta juba ka ühe päikesepatareidel töötava lambi ära suutnud "uudistada". Kängu seda pole muidugi veel märganud, seega õnneks on varsti tal sünna tulemas, siis saame uued kinkida, on hea jälle poistel (Marcosel & Tossul) uudistada.

 

Märkamatult on Tossust saanud tohutu maasikasõber, iga päev ostame kilo-kaks maasikaid ja need on õhtuks ka otsas, samas härrale ei meeldi maasika toormoos, kohe ei võta suu sisse ka! Ma ei saa aru, on spetsialist ma ütlen!

 

Ühel laupäeval otsustasime minna Põrgukale (meie maakodu) niitma, see oli just vahetult enne jaanipäeva, kuna jaanipäeval pidi suurem osa meie suguvõsast meile sinna külla tulema.

Üks lemmikpaiku kodus, telekaalune kapp, kust Tossuke ka pähklid leidis.

Siis hoidsid Tossukest Merca, Liisbeth & Vahur (vanema õe pere). Issand kui naljakas, kuidas Tossuke mulle lehvitas kohe, kui Merca sülle sai :) ning oli kohe selline tunne, et need ajad, kui mina hoidsin Liisbethi on nüüd ära tasunud, kui meie saame oma silmarõõmu jätta minu õe juurde :).

Hakkama said nad muidugi suurepäraselt, Toss isegi ei viitsinud viriseda. Nad olid muidugi ka oma maakodus, kus oli vaatamist ja uudistamist ikka kõvasti, seega muret ei mingit!

Samas õhtuks oli Mercal toss väljas, samas kui Tossuke elektrijänkuna ringi tormas :) nii meie pojukese moodi ma ütlen!

 

Perekond on meie kõigi rikkus ja seda ei tohiks keegi unustada!