16 ja võõrutus

1. päev

Oehh kuidas vahel võib ära tüüdata see kuidas Tossuke öödläbi voodi ühest servast teise rallib. Ikka ei oska ta oma voodis tervet ööd magada ja ronib üha varem meie voodisse, meie on muutunud juba minu voodiks, sest issi lihtsalt ei mahu sinna enam, kuna Toss magab ju risti! Pane palju tahad teda õigesse asendisse tagasi, hetke pärast on ta taas risti!

Igatahes ühel sellisel hommikul, 03. Juulil ärkasin ma hommikul üles ja otsustasin, et aitab - nüüdsest hakkan Tossu suurest voodist võõrutama ja kohe tänasest lõunaunest alates ja alla ei anna ka siis, kui Toss tund aega kisab.

Mõeldud tehtud, lõuna ajal seletasin Tossule, et see on poja voodi ja see emme oma ja et tema hakkab oma voodis tuduma. Loomulikult härra arvas "pisut" teisiti ja peale seda kui ta aru sai, et mul on tõsi taga tuli ka kisa. See aga kestis kuskil paarkümmend minutit vaid, lisaks eelnenud võimlemisele ja mängimisele läks aega pea tunnike magama jäämiseks ja uni jäi üürikeseks vaid 30-minutit. Toss oli peale seda muidugi superviril, kuid see pole ju midagi uut, seega elasime kenasti selle üle.

Õhtul pani issi ise pojukese tuttu, siis oli samuti nuttu korralikult, samas mitte kauem kui kümme minutit ja Tossukene magas juba. Öösel nõuab härra juua ikka, matsutab ikka endistviisi oma suukest, samas ei ütle juua (kuigi siis ütleb, kui ise küsin kas juua tahad, siis on ja jahh, uua).

 

1. nädal

Esimene nädal möödus vahelduva eduga, et siis Toss sai suht ruttu aru, et milline on emme-issi voodi ja milline pojukese oma. Alla me ei andnud ja on päevi, kui Toss uinub mõne minutiga, samas kui pole veel kõige väsinum, siis võib kuluda ka pool tundi. Üks päev oligi nii, et ma olin juba miski pool tundi oodanud seal, et härra uinuks, samas Romet ikka veel tegi peapeal-harkseisu (teate küll, piilus ise jalgade vahelt) ja siis nurus muudkui opa opa. Siis aga astus issi tuppa ja ütles, kas saab laps magama või ei saa ja Toss magas viie minutiga :). Meie issi sõnadel on jätkuvalt võimu.

Aga öösiti Toss vahel ikka hakkas seletama, et opa opa, siis issi ütles ei saa opa, oma voodis tudud ja nii Tossuke tagasi tuttu jäigi. Hommikuti kebib ta meie juurde, kuid ööd on juba nautimist väärt ja uni on väga väärtuslikuks muutunud, seega kui mõni hommik arvab meie härra, et kell 7 on aeg üles jääda, siis meie surume selle mõtte maha, kas sellega, et haaran ta kaissu või kui ta on ekstra erk, siis võtab issi ta kaissu ja laulab magama :) toimib veel õnneks.

 

2. nädal

Toss ütleb ise kui tuttu tahab minna juba, et okei iga päev see päris nii ei ole, kuid enamik päevi on nii, et kui küsin, et kas tahad tuttu ja ta ütleb ja-jaa siis hakkab oma voodi poole kõndima juba. Eks ta ikka proovib jätkuvalt opa opa jutuga meie voodisse saada, kuid järgi pole me andnud ja tuttu jääb ta kenasti oma voodis (ka päeval).

Kaisulooma Toss omale võtnud pole, kuid lutt on hakanud kahjuks rohkem meeldima, et seda vahepeal ikka lausa küsib - ISL on siis meil LUTT :). Ja nüüd kui nt vankrist ta tuppa magama tõstan, siis kohe küsib ka isl isl ja kui luti suhu saab jääb kenasti tuttu.
No esialgu ma ei tee sellest väga teemat veel, sest praegu on küll nii, et lutt on ikkagi magamise ajal meil vaid, et Toss küll küsib seda ka muul ajal vahel nüüd, kuid ma ei anna lihtsalt vaid seletan, et tuduajal on lutt suus, sest Toss on juba suur poiss. Vaena laps eksole :).
 

Juuni

Kätte on jõudnud emme sünnipäev, see muidugi ei meeldi emmele nagu ikka, kuid samas eks ole tore kui kõik sugulased kokku tulevad. Venna Marek ja Enksu kinkisid mulle ka terve hunniku kauneid roose, mis seisid suisa nädal aega kaunid!

Kolm - me kolm!

Ikka ja jälle mõtlen sellele, et KUI tore on omada suurt perekonda, kui hea on kui on palju õdesid ja vendi, kellega koos olla, njah tegelikult on ammu ununenud mõtlemine, et üle ühe lapse ei soovi ma, sest just lapse tulevikule mõeldes tuleks teha teistsuguseid otsuseid, kuid kuna, selles on küsimus ja eks seda näitab ka aeg :).

 

Aga emme sünnaks oli ka meie issi Norrast tagasi jõudnud, uskumatu kui kiiresti need neli nädalat ikkagi möödusid ja kui kiiresti oli harjumuseks saanud see, et hommikul pakkisin Tossu vankrisse ja jalutasime linna kondama ja pealelõunat siis tagasi. Nüüd aga käime kolmekesi kõikjal, ikkagi pere :).

 

Juuni on jube sünnipäevade kuu, kus pääsu pole kellelgi :) suure suguvõsa "võlud".

Tõeline rõõmupall

Tossuke on õnneks ära unustanud selle mida tähendab vingumine, et siis viriseda ta võib, kuid nii nagu ta oma esimesed pool eluaastat veetis ainult nuttes, siis nüüd on ta väike uudishimu, kes käib käed seljal ringi ja uudistab igasuguseid asju. Nt. Ihastes Kängu juures on ta juba ka ühe päikesepatareidel töötava lambi ära suutnud "uudistada". Kängu seda pole muidugi veel märganud, seega õnneks on varsti tal sünna tulemas, siis saame uued kinkida, on hea jälle poistel (Marcosel & Tossul) uudistada.

 

Märkamatult on Tossust saanud tohutu maasikasõber, iga päev ostame kilo-kaks maasikaid ja need on õhtuks ka otsas, samas härrale ei meeldi maasika toormoos, kohe ei võta suu sisse ka! Ma ei saa aru, on spetsialist ma ütlen!

 

Ühel laupäeval otsustasime minna Põrgukale (meie maakodu) niitma, see oli just vahetult enne jaanipäeva, kuna jaanipäeval pidi suurem osa meie suguvõsast meile sinna külla tulema.

Üks lemmikpaiku kodus, telekaalune kapp, kust Tossuke ka pähklid leidis.

Siis hoidsid Tossukest Merca, Liisbeth & Vahur (vanema õe pere). Issand kui naljakas, kuidas Tossuke mulle lehvitas kohe, kui Merca sülle sai :) ning oli kohe selline tunne, et need ajad, kui mina hoidsin Liisbethi on nüüd ära tasunud, kui meie saame oma silmarõõmu jätta minu õe juurde :).

Hakkama said nad muidugi suurepäraselt, Toss isegi ei viitsinud viriseda. Nad olid muidugi ka oma maakodus, kus oli vaatamist ja uudistamist ikka kõvasti, seega muret ei mingit!

Samas õhtuks oli Mercal toss väljas, samas kui Tossuke elektrijänkuna ringi tormas :) nii meie pojukese moodi ma ütlen!

 

Perekond on meie kõigi rikkus ja seda ei tohiks keegi unustada!

Kratid suvilas!

 

Aeg aina möödub ja meil on justkui suvi juba, kuna päevast päeva paistab väljas vaid päike ja sooja on 25 + kraadi! Vot see on see, mis meile meeldib!

Tavaline: Romet jonnib, Marcos nosib!
 

Kuna aga toas olla ei taha me enam kuidagi, siis tuleb leida kohti kus saaks väljas mõnusasti aega veeta, ilma, et peaks pidevalt muretsema, et Toss võõraid autosid käega patsutama läheb või sõiduteele jookseb. Igatahes otsustasime Kätuga, et lähme ihastesse Kängu suvilasse - mõeldud tehtud!



Selleks, et veeta päev võõras kohas väljas tuleb kaasa pakkida hunnik asju alates mähkmetest lõpetades vankritega! Oleks vaja suuremat autot või suisa bussi, eriti kui tahaks kuhugi kauemaks jääda kui vaid viis-kuus tundi!

Ka nii saab edasi liikuda!

Igatahes kuna Marcos veel ei kõnni, siis suutis ta välja mõelda viisi, kuidas liikuda punktist A punkti B, nimelt ajas oma tagumikku kõrgele üles ja siis poolkäpuli (põlvi ta maha ei tahtnud panna, kuna muru talle ei meeldinud) ta siis liikuski. Seda saime ikka kõvasti Kätsiga naerda :).

Siiski on noormehed igati asjalikuks muutunud ja suudavad omavahel hästi läbi saada (kui jätta kõrvale asjaolu, et Romet tahab Marcost puutuda, surgates oma sõrme talle nt silma ja Marcos on võimeline Tossu sõrme otsast hammustama, kui vaid Toss piisavalt kiire pole või kui kumbagi meist Kätsiga juures pole). Njah selline kooslus sobib meile, kuna igav ei hakka ja ega me ju tegelikult igavat elu tahagi!

Kuidas Marcos hambaga järgi katsus, kas Romet ikka on piisavalt rammus maitsva supi jaoks !



 

 

 

 

Kuna ilm oli tohutult palav, siis otsustasime lubada lastel ka veemänge mängida, ning panime ämbri veega keset muru. Kaasa sai võetud ka pisikesed kastekannud, millega on hea lilli kasta lastel,





Meelistegevus (kohe peale koristamist)

Nagu Tossule kombeks on saanud, tuleb kõik oma hambaga üle
maitsta, et veenduda kauba sobivuses!

ning seda nautis Romet väga (Marcos ei oska veel päris iseseisvalt kõndida, ning seetõttu on tal raske liikuda vett täis kastekannuga lilledeni, et neid kasta). Muidugi olid pärast Tossul varbad jääkülmad, sest suur osa vett jõudis nimelt varvasteni (loodetavasti ei pane see varbaid kasvama, sest Tossul on emme varbad, mis on justkui herned rivis, suurimast pisemani).

Marcos emmega + Tossuke pealtvaatajana. NB! juhin tähelepanu
 Tosskese kõhule, mis on täiesti punnis, samas härrake kaalus juurde
ei ole juba mitu kuud võtnud !
 

 

 

PILDID SÕPRADEST: Romet & Marcos







1 juuni - lastekaitsepäev!

 

Nüüdseks oleme juba nädalakese Tossuga kahekesi olnud, kuna issi kihutas meil Norra komandeeringusse. Kui alguses arvasin et aeg, kui oleme Tossuga kahekesi on ehk maru raske (kuna issi ju ikka vahepeal andis mulle hommikul mõne lisatunni magamiseks), siis tegelikkus on hoopis selline, et kuna koolis on tohutult kiire olnud, siis ilmselt oleks issil kodus olnud hoopis väga igav, kuna mina istun iga õhtu poole ööni nina arvutis ja teen oma kooliasju. Seega on kuidagi läinud nii, et aeg möödub tohutult kiiresti ja aega igavust tunda polegi olnud. Issiga suhtleme skypes ja telefonitsi tihti, seega pole ka muret, et pojuke oma issi ära unustaks.

Meie väikemees!

Lisaks on Tossuke ikkagi väga lahedaks tegelaseks kasvanud ning temaga igav kohe kindlasti ei hakka!

Esimesel juunil oli siis lastekaitsepäev, ning juhtumisi oli see sellel aastal laupäevane päev, kus linnas oli tohutult palju tegemisi, ning just sinna me Tossuga suundusimegi.
Õnneks meeldib Tossukesele väga vankriga sõita (näeb ju palju rohkem, kui autoga, kus peab tagaistmelt oma toolist ikka kõvasti upitama end, et kõike huvitavat ikka näeks), seega läksimegi taas vankriga linna. Ilm oli tohutult palav - 30 kraadi ja ainult päike!

 

Linnas oli ikka meeletult rahvast, kuna samal päeval oli ka SEB rattaralli linnasõit, seega melu oli tohutu ja see ju Tossule meeldibki! Kuna mul oli plaanitud Tossule taas lastesõitu juhtivate maskottide paraadi näidata, siis loomulikult sinna olekski Toss jääda tahtnud, hoidis aga tee äärde paigaldatud piiretest kinni ega mõelnudki lahti lasta, päästis ainult minu tugev jõud ja Tossu soov oma joogitopsist paar sõõmu juua!

Birten ja Romet

Saime linnas mu venna Rene perega ja Kätu ja Marcosega ka kokku ning veetsime koos väga laheda päeva. Sellistel perepäevadel on muidugi üsna nukker üksikvanem olla, kuid kuna ka Käts oli üksikvanem, siis polnudki kõige hullem. Ning samas andis see taas sellise hea tunde, et nii tore on see, kui sul on palju õdesid-vendi, sest hetked mis koos veedetud on väga hinnalised.

 

Oma pisikese mehikesega

Käts oma pisikese pojukesega

Kui õhtupoolikul koju jõudsime oli minul särk korralikult selga päevitatud ning Tossul mõnus jume peal, samas kumbki ei tundnud põhjust virisemiseks, sest päev oli väga tore. Päeva kurb hetk oli vaid see, kui avastasin, et olin linnas kaotanud Tossukese converse tennise, mis tal jalas ideaalsed olid (Tossukesel on ju kõrge jalg, mis sobiva jalanõu ostmise väga raskeks teeb). Õhtul käisid emme ja Liisbeth veel vaatamas linnas, et ega keegi pole pingi peale jätnud seda, kuid paraku polnud. Seega nukker lõpp ilusale päevale.