Lobamokk!

 

Lalulalu-lii-laaalulaalulaa - ja katsu siis aru saada, et mis see Tossuke tahab :). Nii naljakas on see, kuidas viimaste nädalatega on Tossukene hakanud hullult lobisema. Nüüd räägib Tossuke ka juba telefonis kenasti vastu. Kui tädi Merca helistab, siis panen kõlari peale, et ise ka kuulda. Siis rabab Toss kohe telefoni oma kätte ja paneb minema või siis hakkab kohe lobisema oma juttu. Tihti on jutus ka pahanduse noot sees, et siis kõik saavad pahandada, kui aga Tossul selline tuju on. Lobiseda võib ta aga maru pikalt, et siis põhimõtteliselt võiks teine osapool oma tegemisi jätkata ja isegi mitte vastu lobiseda, Romet aga jätkaks oma lobisemist :). Ja kui mina, va kurikael, tahan telefoni omale võtta, siis saan mina pahandada ja loomulikult on kisa siis taevani.

 

Sõnadest oskab Tossuke: emm (emme), iss (issi), autu, pääk-pääk (prääk-prääk),äitähh, allo (telefon) ja rohkem ei meenugi. Teab ja oskab öelda ilmselt palju sõnu aga me ei saa neist aru :). 

 

Tossukene hämmastab mind iga päev ikka, muudkui imestan ja imestan, et kuidas ta saab enamasti kõigest aru mida talle ütlen. Juba saab teda ka väikese jooksupoisina kasutada :). Tõime taga koos posti ära ja juhtumisi oli seal issile väike pakk. Palusin siis teda, et vii issile ära ja juba ta jooksiski issi juurde :). Ohtlik on aga talle anda mõni söök kätte, et vii näiteks issile see tükike vorsti või kamapallid. Ohtlik, kuna issini see tavaliselt ei jõua :), kuna pojukene pistab selle poolel teel nahka. Või kui poja jõuabki issini (söögipala veel peos) ning kui palun issile selle anda või issi ütleb äitäh, siis tavaliselt Toss küll ulatab oma käe, kuid võtab selle kohe tagasi ja pistab omale söögi suhu :). Seega tüng missugune!

Täna õppis taaskord Toss selgeks diivanile ronimise. Nimelt vanaema jättis sinna oma telefoni vedelema ja loomulikult ei saanud Toss seda võimalust kasutamata jätta ja sikutas ennast diivanile. Kui korra juba see iseseisvalt taas tehtud, siis tuli tal see vana "hea komme" meelde ja nüüd käibki ta siuh ja siuh diivanile. Eelmisel korral kui ta seda peale sõprade poolt tulekut tegi ei lubanud me seda teha, sest see on selline paha komme, et peab ise jubedalt jälgima last, et ta selg ees alla ei sajaks diivanilt. Ta küll oskab alla tulla ise kenasti vooditelt, kuid kuna ta jubedasti mürada tahab (eriti diivanil), siis on olnud kordi, kus ma olen ta kinni püüdnud ajal kui ta ise diivanil on. Nüüd aga oskab ta ise üles-alla käia, et eks neid kukkumisi ole ees ka nüüd kahjuks.

 

Viimastel päevadel on Toss olnud ühe päevase unega. Ei teagi kas sellest tulenevalt, kuid ta on olnud õhtuti jube viril. Kohe on selline tunne, et laps on väsinud. Ööunne jäämine on muidugi lühema ajaga, kuid siiski jube paha on kui ta muudkui viril on õhtul. Mitte miski ei sobi, isegi tolmuimeja, mis tavaliselt ikka väga peale läheb. Seega on mul kuri tunne, et ta vajab veel kahte und päeval või siis ühte maratonund (kuskil 3 tunnist), et ühe päevaunega hakkama saada.

 

Paar päeva tagasi oli tädipoja Marcose sünnipäev. Tema sai ka 1-aastaseks nüüd, jõudis meile järgi :).

Meie pisikesed ongi juba ühesed

Mängumaal on tore ikka sünnipäeva pidada. Lastel on nii huvitav, et virinat küll kuulda pole. Kahjuks unustab Romet alati söömise sünnipäevadel ära. Härrale ei maitse salat üldse ja seekord praadisin ise frikadelle kaasa, et Toss saaks neid oma pihku võtta ja siis süüa.



Väiksed sugulased, kes kõik on vanuses 1 aastat (Romet, Birten-Liis, Rika ja Marcos)



 

Ei teagi kas kirjutasin, kuid kuskil paari nädala jagu on Tossukene nüüd iseseisvat söömist harjutanud. Söögi lusika/kahvli peale saamine on veel juhuslik õnn, kuid kui ma selle sinna aitan, siis tee leiab lusikas/kahvel kenasti suhu. Enamasti Toss ei lubagi minul ennast sööta vaid käseb mul lusika tema kätte anda ja siis ta ise pusib. No ta muidugi segab kõvasti sööki, et siis jube "möllimine" käib. Seega ma alati annan ikka teise lusikaga ise ka süüa, et see hullus kiiremini lõppeks :).

 

Aa mul on ikka oma pojaga jubedasti vedanud. Kahe laisukese (olen küll laisk, kuid samas ei salli ka seda, kui kõik sassis, must ja segi on, kuigi segadusega olen juba harjunud, kaks härrakest kodus on näidanud mulle, et kui mina panen kõik ära, siis nemad teevad viie minutiga endisest olukorrast hullema olukorra), kes kumbki ei salli koristamist, perre saabus poja, kes koristamist suisa ARMASTAB :). Et siis päevas kaks korda tolmuimejaga mööda tuba ringi rallida pole küsimust ka. Nüüd käseb ta loomulikult juhtme ka seina panna ja siis ise tõmbab põrandaid. Kui ma siis põrandalapiga saabun rebib ta ka selle mult käest ja kihutab minema. Jubedalt on ikka vedanud. Kasvagu veel veidi, siis saan mina selle ameti lõplikult nurka visata :).

Vastlapäev & issi sünnipäev vs sõbrapäev

Sellel aastal pole meid väga rohke lumega õnnistatud, siiski arutasime noorema õe Kätuga, et kas minna tittedega vastlaliugu laskma minna. Öö vastu vastlapäeva muutus Tossuke aga taas ahjuks, ning kui hommikul ärkas siis oli ka palavik kohal. Njah niipalju siis liu laskmisest.

Söögi ajal võib vahel ka nalja teha

Issi tuli aga töölt koju ja kuna sõit koju viib ka Rõngu pagarist mööda, siis tõi ta meile 10 imemaitsvat vastlakuklit! Kuna Tossukesel palavik muudkui kerkis, siis andsin talle taas ibumetini siirupit, mis palavikku alandas. Igatahes kui issi koju jõudis, siis oli Tossuke valmis vastlakuklit küll nõus nosima :). Õhtul astus veel vanaema ka läbi, kes tõi veel 3 vastlakuklit, need olid moosi ja ohtra vahukoorega. Nii see pojuke muudkui käis ja matsutas oma suud. Suu matsutamine tähendab siis kas juua või süüa. Öösiti teeb ta seda ka vahel, kuid siis ma ignoreerin seda, sest korra juba andsime järgi sellele nõudmisele ja siis hakkas ta iga tund pm juua küsima, halb harjumus ühesõnaga.

 

 

Tossuke on salamahti igasuguseid asju ära õppinud. Keset tuba püsti tõusta pole enam tükk aega probleemiks, plaksutamine on ka kenasti käpas (plaksutab nüüd ka keset ööd vahepeal, täiesti koomik ma ütlen). Issi sünnaks, mis on siis sõbrapäeval, oli Tossukene ikka veel tõbine, silmad olid vesised ja viril olek oli ka omal kohal täitsa. Seega otsustasime, et issi sünnipäeva peame hoopis reedel, et kui Tossul on siis parem, siis lähme meie ka sünnale, kui pole siis istume kodus. Õnneks oli parem, seega saime kõik koos süüa head ja paremat ja olla oma sõpradega koos. Päeval aga kokkas Tossuke koos emmega.

Kaks "palli"

"Aa neid saab omavahel kokku lüüa..."



"Issand kui vahva mäng see ikka on"

"Nüüd pistan küll selle muna nahka!"

 

Reedeks oli Tossu kehal mõned täpid, laupäeval oli meil kodus taas oma täpike, nagu issi ütles! Ei teagi mis neid täpikesi tekitas, kas söödud poe vaarikamoos (seni oleme söönud vaid isetehtud vaarika toormoosi, kus suhkurt on minimaalselt) või siis ikkagi oli see palavikujärgse higistamise tulemus. Igatahes, kui nüüd paari päevaga täpid läinud pole, siis lähen näitan neid arstile ka.

Täna käisime mänguväljakul ja tutvustasin Tossule erinevaid liumägesid. Talle täitsa meeldis, muidugi meeldis talle kohe eriti treppidest üles ronida ja siis sealt kogu jääpuru ära pühkida, no ikka olen ma õnnistatud küll, selline koristushulluke on mul :). Peale selle käisime tiiru mööblimaja apteegis, kus juhtumisi on ka mängutuba. Seal siis pojukene otsustas veidi pallimeres mürada ja see siis tähendab, et võimalikult palju palle välja visata sealt. Igatahes oli seal mängutoa akna peal kolm kollase pardi kleepsu ja kui Toss neid nägi siis kohe ütleb pääk pääk :) appi kui koom ta ikka on juba.

Emme hakkame nüüd juba õue minema, pole aega enam passimiseks!

Kui vaatasin kuidas ta oma talvesaabastega ringi sammus, siis oli selline uhke tunne kohe, et ohh minu oma pojukene on juba nii suureks kasvanud. Muidugi kimas Tossuke ka mängutoast minema, läks nimelt koridori peale uudistama onusid ja tädisid, kes sealt mööda kõndisid. No on ikka antud uudishimu ma ütlen! Mina ikka arvan, et see ülemäärane uudishimu on issilt päritud :).

Tossukese arstilkäik

Nii nagu ikka tuleb ka aastastel "suurtel poistel" ennast arstile ilmutada. No eks emme rõõmuks sai veidi viilitud ka, et siis edasi lükatud seda jubedat käiku :). Pidime esialgu minema täpselt sünnipäeval, ehk 22.01, siis aga otsustasime, et ei hakka ühele päevale nii palju draamat tekitama, et sünnipäevapidu on isegi suur sündmus mehikese jaoks, seega lükkasime nädala võrra arstilkäiku edasi. Nädala pärast aga oli Tossul ühepäevane palavik ja ka nohu, seega taaskord helistasin arstile, et sellel nädalal me tulla ei saa :). Siiski nädala pärast oli Toss vormis ja nii me siis sinna piinakambrisse läksimegi.

Esialgu oli Tossukene väga viks ja viisakas, riietasin ta lahti, tõstsin kaalule ja hakkasin aga kaaluma. Kaalu näiduks oli 10,04 kg :). Siis tahtis ka arst ise pojukesele pilgu peale visata, no see juba härrale väga ei sobinud, siiski ilma nututa suutis ta selle välja kannatada. Kui aga doktor soovis näha Tossukese sammumist, siis nagu ikka ei tee Tossuke midagi käskimise peale, seega pistis ta hoopis nutma :). Njah panin siis talle riided selga, et tarvis ka pikkus ja peaümbermõõt ära mõõta. No arstiõde Kersti ei sobinud talle seekord kohe mitte, mitte, et ta esimestel kuudel Kersti tisside vahel magama ei jäänud lausa :) siiski on ta selle ära unustanud nagu näha. No nuttes tuli siiski ka ta ära mõõta, pikkust siis vaid 75 cm, peaümbermõõduks 50cm (sellel ajal Tossukene kisas juba korralikult ja püüdis Kersti haardest elu eest välja pääseda). Siis tuli vastu võtta otsus, et kas esimesena saab Tossukene aastase vaktsiini või lähme verd andma rauasisalduse määramiseks. Otsustasin, et kuna juba niikuinii Tossukene nutab, siis tehku kiirelt süst ka ära. Õnneks oli laual konn-valguslamp, mille Rometile pihku surusin :). Seega nuttu oli vaid hetkeks. Siis sammusime teise kabinetti, kust vereproovi sõrmest võeti. Tavapäraselt nuttis Romet selle üle, et teda kinni hoitakse (see ei meeldi talle kohe mitte üldse). Seega kui ta oma 10 tilka verd analüüsiks loovutas nuttis ta põhiliselt selle üle, et arstitädi ta kätt kinni hoidis. Nii kui lahti lasi käe oli nutt ka lakanud. Mina ei tea igatahes, mis Tossul selle kinnihoidmisega on, küllap ei meeldi talle see seetõttu, et ta on lihtsalt nii aktiivne kutt, kes ei püsi üldse paigal.

Igatahes oli minu rõõmuks rauatase tõusnud ja arst ei käskinud enam rauasiirupit anda (no tegelikult andsin  ma talle seda täpselt kaks päeva, siis oli kõht kinni ja Tossul nutt majas, seega mina loobusin ja otsustasin Tossule igapäevaselt rohkem liha anda - toimis nagu näha).

Tossu "musivaras"

Seega veetsime me julgelt tunnikese arsti juures ja peale seda otsustasime sööma minna Ränduri pubisse. Seal otsustas Tossukene ringi rändama hakata ja kõikide tädidega tutvust teha (ehe mees ma ütlen!), kööki piiluda, seinasisse ehitatud lambid ära maitsta ja nii muuseas ka omale uue pruudi leida :)). Mängunurgast ta selle pisikese hiinlasest tüdruku leidiski :). Igatahes plika kukkus teda kohe musitama ning jutustas selle saatel omas keeles midagi. Toss muidugi vaid seletas omas keeles vastu. Njah no igatahes kuna tüdruk oli temast vanem, siis palusin pojukesel endast nooremaid tüdrukuid vaadata :) ja nii see esimene võimalik armastus lõppeski minu sekkumisega :). 

Peale söömist käisime korra veel hilbupoes mis on nüüdseks juba päris võimatuks muutunud. Kui Tossuke just poe ukse ees pikali ei viska ja kisama ei pista, siis võib täitsa kindel olla, et ta läheb omaette uitama sellel hetkel, kui mina näiteks omale jopet keset poodi selga proovin (proovikabiini ei hakanud isegi minema). Ajal, mil mina sain jopel luku lahti ja suutsin selle endale selga panna, paistsid täpselt Tossukese kannad veel!!! Vanaema, kes meiega kaasas oli kondas raamatupoes, seega helistasin talle, et kas saab tulla Tossukest jahtima, et hulgub teine kuskil poes praegu. Samal ajal jooksin Tossukest otsima, kes kenasti omale New Yorkeris aksessuaare valis! No öelge nüüd, et tegemist pole järgmise Zenja Fokiniga!

Et ka tädipoeg Marcos kiiremini ühest kohast teise jõuaks

Kokkuvõttes tuli appi vanaema, kes siis Tossuga poes ringi kõndis (et mitte öelda Tossul sabas sörkis, sest Toss on kiirust arendama asunud). Tema lasi muidugi Tossul ka riiulitel ronida, ning kui Toss avastas kuskilt tagaseinast pistikupesa, mida tal oli MUIDUGI vaja näppima asuda, ning kui vanaema ta siis sealt ära tõstis oli kogu pood kisa täis. Jaa võin lausa uhke olla, et mul selline kisakõrist poeg on ;). Igatahes kihutasin poest minema tehes näo, et ei tea kelle kisakõri siin poes on (ei tegelikult oli selline plaan küll, kuid tegelikult võtsin Tossu kaenlasse ja kimasime ära autosse). Koju jõudes Toss magas juba, seega võtsin talt riided seljast ja panin tuttu ära. Magas teine tubli kaks tundi, ju see arstilkäik ikka oli ka mehemüraka jaoks väsitav!

 

Aeg-ajalt käime ka mängumaal, sealsamas, kus Tossukese sünna oli. Jube tore vaheldus on see tittedele kodus passimisest, et võtame tavaliselt õe ja õepoja Marcose ka kaasa ja nii me siis seal uute asjadega tutvumegi.

 

Tasa ja targu

Till-toll laseb Romet uksekella ja astub kohe mängumajja

Ning kutsub oma sõbra Marcose ka sisse

Beebist suureks poisiks!

 

 

Oeh ja nii see aeg muudkui astub, Tossukene on aastane ja kõigi ütlemised, et aeg esimestel aastatel lausa jookseb on saanud tõeks. No eks ma muidugi ise ka jubedasti ootasin, et beebist saaks tore noormees, kuid no kahju on ka ikka :). Aga vähemasti suurem osa beebi hädadest on möödas. Eks päevaste unedega on ikka nii, et kui kõrval ei lesi, siis ühest unetsüklist teise minek just iga kord ei õnnestu, samas kui kõrval olla, siis võib Toss mitu tundi magada.

Mööda tuba oskab Tossukene juba joosta ka, ükspäev näitasime issile, kui lahedasti Tossukene hoo maha pidurdab kui keerata tuleb, siis aga juhtus nii, et Toss kaotas tasakaalu ja potsatas peaga vastu põrandat - juhtub :). Õnneks ei ole pojukene emmesse, kellel sinikad jube kergesti tulevad, seega see on täielik rõõm, sest muidu ta käiks küll meil ringi nagu vana kriimu.

 

Nädalavahetusel külastasime üle pika aja Krulle ja kuna seal on igal mehepojul oma ipad, ning need NII ahvatlevalt diivanil olid, siis õppis Tossukene seal ära diivanile ronimise! Oli ikka isu neid ipade näppida noh! Ja seda ronimist harrastab ta nüüd kodus ka. Hea kui padi on jala all siis käib diivanile ronimine ruttu, kuid kui ei ole, siis kulub veidi rohkem aega ja punnitamist lihtsalt, kuid üles ta ennast veab. Ja muidugi on ta kaks korda juba peaaegu ka diivanilt maha kukkunud (olen ta lihtsalt kinni püüdnud). Ilmselt sellepärast, et kuna ta ei püsi pudeliski, siis ei ole lihtsalt aega, et pöörata tähelepanu, kas diivanil veel ruumi tagurdamiseks on või ei. No ütleme nii, et halb harjumus :). Siiski ta oskab ka diivanilt maha tulla ise, ikka pepu ees. Kuid no rahmeldades võib vahepeal juhtuda nii, et pepu ees asemel tuleb ta diivanilt maha hoopis külg ees!

 

 

Eelmisel nädalal käisime kelgutamas ja ei teagi kas külmetamise pärast või ehk korjas ta kuskilt mõne pisiku üles, kuid igatahes päev pärast seda oli Tossul palavik, õnneks möödus see paari päevaga ja kõrgemale kui 39,8 palavik ei tõusnud. Kuid kuna meil oli veel aastasena arstil käik (ja ka süsti saamine) veel käimata, siis pidime seda edasi lükkama nädala võrra ja homme olemegi rivis arsti ukse taga. No mina ei tea, kes küll seal on lapsega, kui hakatakse talt verd võtma, täiesti kohutav ikka ma ütlen.

 

Täna oli esimene selline päev, kui mul ei olnud mingit pinget peal, ehk siis eile õhtul sai viimane selle semestri aine tehtud ja nüüd on terve nädala jagu puhkust! Uskumatu, et ma pidasin vastu selle semestri, eks siinkohal tuleb öelda suured tänud meie endisele hoidjale Triinule (kes peale lapsehoidja koolitust kolib Võrru ära), mu emmele, Kätsile, onu Marekile ja loomulikult ka meie issile, kes kõik on hoidnud Tossukest siis kui mina olen koolipinki nühkinud. Üks semester tehtud, kolm veel ees - ja siis kraad käes!

Käisime kohe ka õues kiikumas ja talvejalanõudega sammu harjutamas. Toss kõndis kuskil 15 meetrit, siis nõudis sülle. Siis natuke oli süles ja kõndis jälle pisut ja jälle nõudis sülle. Ehk saapad väsitavad või miskit, kuigi Mummi tõi talle head ja hästi kerged kuomad (Soome firma saapad).

 

Mure seisneb aga selles, et seni pole ma veel toredat hoidjat Rometile leidnud. Pakkunud on end päris paljud, kõige üllatuslikum oli see, kes oma kahekuuse kõrvalt arvas, et tema saab Rometiga une pealt hakkama pm, sõnastus oli: "Siis minule see töö sobib" ja sellele järgnes, aga kas ma võin oma lapse ikka kaasa võtta (no kuhu sa muidu selle 2 kuuse jätaksid!!!). Üks naisterahvas kirjutas kenasti ainult vene keeles, seega njah ei hakanud googlega tõlkima mida ta seal kirjutas, kuid niipalju kui aru sain, siis temal olevat kogemust laialt. Huvitav lihtsalt, kuidas ta Rometiga suhelnud oleks :).

Aga täna käisime tegelikult naabertänavas Kessu ja Robini juures, kes endale ka mängukaaslast otsivad. Robin on 1a 4 kuud vana, ning väga vahva poiss, kellel juba väga palju sõnu suus ja hambaid juba suisa 16! Igatahes Tossukene sealt ära tulla ei tahtnud, istus pallimeres ja kui hakkasime ära minema, siis jooksis kaks korda pallimerre tagasi :). Seega pöidlad pihku, et Tossukesele seal meeldima hakkaks.

 

A tänane saavutus oli see, et Tossukene tõusis ise keset tuba püsti ja pani ajama. Tavaliselt käputas ta lähima objektini ja hoides sellest kinni tõusis püsti. Seega ehk on ta selle oskuse ka omandanud nüüd või vähemasti on seda omandamas ;).

 

Ja mis on veel väga positiivne (kardan lausa ära sõnuda, kuid tuleviku tarvis tuleb salvestada) - Tossukene magab nüüd põhimõtteliselt terve öö oma voodis, st ärkamata. Jah ta võib vahel nutuhäält teha, kuid tavaliselt jääb kohe magama tagasi. Teinekord tahab ta suurde voodisse tulla vastu hommikut, nt täna tuli kell 7 ja minu üllatuseks jäi edasi magama ja magas 8.30-ni. Aga tavaliselt ärkab ta ikka kuke ja koiduga, et siis kell 7 või pisut enne seda :).

 

Päevakorras on ikka veel kaks und, et siis kella kümne paiku on esimene ja kahe-kolme vahel on teine. Eks see ühele unele üleminek on harjutamise asi, et mõnes mõttes oleks hea kui oleks vaid üks uni, kuid samas kui tal on võimalus põõnata veel kaks und, siis las põõnab.

 

 

Tähtis on öelda ka seda, et enamasti jääb Tossukene tuttu nüüd minu kõrval ehk siis keerab ennast minu kõhu pealt maha mu kõrvale, paneb käe minu kõhule ja siis hakkab omale sobivat asendit otsima. Tegelikult on ikka veidi kahju ka, kuna see kõik tähendab ju seda, et ta on juba suureks saanud ja iseseisvamaks, kuid no selline see eluke on. Aga iga kord kui Tossu ta oma voodisse tõstan mõtlen, no on ikka uskumatu asi see armastus küll, et küll ikka kasvab ja kasvab, et ikka leian end mõtlemast, no küll ma armastan Tossukest ikka palju palju ja et ta on ikka nii hea, armas ja nunnu pojuke (ka oma jonnihoogudega).

 

 

Siis kui Liisbeth tuli külla

Romet: joonistada ka ei lase, aina kallistab!

Üks päev, kui issi oli Norras tööasjus, helistas mulle minu õetütar Liisbeth ning uuris kas võib külla tulla. Nii naljakas, et ta seda alati küsib, sest no meie kodu uks pole küll kunagi ühegi külalise ees kinni olnud. Alati võtame külalisi hea meelega vastu :). Aga kõmpsis siis teine suht pika maa maha ja tuligi meile külla.

 

Rometile on Liisbeth jubedasti meeldima hakanud. Kui varem oli nii, et Tossukene ei tahtnud süllegi väga minna, siis nüüd on koheselt kui Liisbethi näeb kriips kõrvuni ja no emme on sellest hetkest unustatud.

Igatahes kirjutasid ja joonistasid nad kenasti koos ja mürasid ja möllasid ka veel.

Ja kuna kaks nii ilusat inimest olid ninapidi koos, siis sai tehtud ka paar pilti.

Romet: "Las ma joonistan Liipe, ära musita mind muudkui!"