Oehh nüüd on siis see käes - uus aasta, aasta mil Tossuke saab juba ühe aastaseks!
Eks ole aeg ikka lipanud. Vaadates Tossukest söögitoolis: jalad ulatumas juba peaaegu jalgade tugedele on liiga selgelt näga, et laps on juba suureks kasvanud. Mõneti väga kurb, teiselt poolt jällegi mitte.
Aastaga on kõik palju muutunud. Pisikesest armsast beebipoisist on saanud ülemeelik tujutsev pisike armas noormees - uudishimulik noormees!
Kuude möödudes on kasvanud nimelt Rometi huvi kõige vastu, no kui tast leiutajat ei saa, siis peab saama tast ilmselt detektiiv või siis politseinik. No igatahes peab Tossukesest saama keegi, kellele jubedalt meeldib kõike uurida!
Meelest on läinud kirjutada, et juba õige tükk aega, kuskil poolteist kuud oskab Tossukene juba oma topsikesi üksteise sisse panna, ning see tegevus on talle täitsa meeltmööda. Samas on tekkinud olukord, kus Tossukene ei taha üksi enam üldse mängida. Kui emme-issi on põrandal, siis nokitseb härra oma asjadega väga asjalikult, jagades mängimise vahele musisid nii emmele kui issile (väga vesiseid musisid nimelt). Samas nii kui emme kööki läheb, et näiteks süüa teha kihutab Tossuke emme jala külge ja pistab sõna otseses mõttes röökima, täna pressis isegi paar pisarat seda tehes välja (enamasti neid ei tule sellise röökimise peale).
Eks see ole ühelt poolt väsitav, samas no kaua ta ikka pisike on eksole, varsti on kolmene ega taha enam sülle ega midagi, juba praegu on vahel nii, et kebitakse issi juurde ja emmest on täitsa suva.
Aga kuidas meil siis võõrutamine läks - LIHTSALT! Imelihtsalt on vist ka õige öelda :). Nimelt issi oli need neli ööd oma pojukesega ja kui Tossukene ärkas, siis issi võttis ta kaissu ja jäid aga suures voodis jälle tuttu. Eks see lihtsus tulenes suuresti ka sellest, et päevadel polnud Tossuke juba kaua piima joonud ning ööune piimajoomised lõpetasin ka juba kuskil kaks nädalat enne lõpliku võõrutamist ära. Seega võib öelda, et see oli küllaltki lihtne värk. Eks issi oli ikka väsinud, kuna tema jaoks on ju harjumatu, kui Tossukene suures voodis muudkui ringi kihutab (olles ise üleval). Aga no neli päeva ja nii see teema unustusse vajuski. Kahju ka pisut aga samas kuna ööd on muutunud palju toredamaks, siis oli see kindlasti õige tegu. Kui varem ärkas Tossukene juba kell 00 või hiljemalt kell 2.00, siis nüüd ärkab ta esimest korda enamasti kell 4.00 või pisut hiljem, siis võtan suurde voodisse pojukese, kus ta veidi ringi sahmerdab ja siis jälle tuttu jääb.
Täna ärkas Tossukene lausa pool seitse esimest korda. Mina olen igatahes väga rahul ja ka väljapuhanud :), kuigi ega ma saa midagi Tossukese kohta paha öelda, tema jaoks on ööd ikka olnud ööd, et miskit hirmsat kisamist pole olnud, ning tavaliselt on ta öösiti ikkagi maganud (paari-kolme tanklapeatusega muidugi).
Kuidagi tundub, et peale võõrutamist on Tossukene muutunud, justkui suuremaks saanud, et siis ei kisa enam nii kõvasti (v.a siis kui emme köögis süüa tahab teha - kahtlustan muidugi, et talle meeldivad issi tehtud söögid palju rohkem kui minu tehtud, ning just seepärast ta nii käitubki :)).
Veel paari sõnaga 31.detsembrist. Külastasime siis Merkat&Vahurit&Liisbethi - viisime neile ühe shampuse ja siis läksime vanaema juurde sööma. Vaatasime seal pisut telekat ja siis läksime koju ära. Issi käis veel Krullidel ka külas, kuid kuna eelmine napsutamine oli veel meeles (sellele järgnevad päevad), siis napsutada ta ei tahtnud ja tuli varsti koju. Kella üheteist ajal vajus mul juba silm kinni, lubasin siis ühele silmale kuus minutit ja teisele niisama palju ja siis äratas Endrik mind üles. No eks siis hakkas väljas "sõda" ka pihta. Selline paugutamine, et jube lausa ja seda paarkümmend minutit jutti. Ja mida tegi Tossuke - magas sõja maha!!! Magamistoa akna all ka paugutati ja sealt on palju paremini kõike kuulda, kui elutoast, kuid tema vana Tossukene magas, no ju ta sai ikka oma hüüdnime, Tossukese, põhjusega!
Seega uus aasta tuli küll suure pauguga, kuid õnneks meie jaoks rahulikult ja meeldivalt!
Tossukene ei soovi ikka veel iseseisvalt kõndida, ainult lühikesi vahemaid, kuid pikemaid mitte, ikka tahab näpust kinni hoida. Kahest käest teda kinni hoida ei tohi, siis pistab kisama, ainult ühest.
Aa meenus üks kena seik siin aasta esimestelt päevadelt. Läksime vanaema ja tädi Kätu ja Marcosega poodidesse, et vaatame ka allahindlused üle. Läksime siis Taskusse, kus meie käisime Kätu ja Marcosega poodides ja vanaema ja Romet uudistasid aatriumis inimesi. Ja kui mina siis poest väljusin ja oma pojukese juurde läksin pistis tema kisama, ei tema ei taha minu juurde tulla. Ok, veidi aja pärast muutis ta meelt. Hakkasin siis poe poole jalutama, Tossukene näpu otsas lonkimas. Ja vahetult enne poodi pani Tossukene pidurid peale ja pepuli maha ja pistis kisama, tundus lausa kohe, et tema poodi ei taha minna ja jutul lõpp. Ok istus siis seal põrandal, kuni avastas sealt mingi metalse luugi. No Tossukesele omaselt on tarvis ju KÕIKE maitsta, ka seda luuki suundus juba lakkuma, kui mina ta ära rabasin sealt. Oo ja siiiiiiiiis viskas Tossuke ennast selili maha ja pistis
No comments:
Post a Comment