Tipa-tapa, nii sammub meie pisike Tossuke. No olgu, samm pole veel nii kindel, et maratoni jooksma minna, kuid liikumiseks ühest toa servast teise sellest piisab küll. Siiski on hetki, kus Tossuke otsustab, et kõndimine on veel liiga aeglane ja liigub käpukil tormates edasi.
Igatahes vaadates Tossukest, kes on juba üpris iseseisev tekib selline uhke tunne, minu oma pojukesest on saanud selline asjalik noormees. Mitte, et ta ise üksinda mängida väga viitsiks, kui siis ainult sellisel juhul, kui hunnik potte-panne on põrandale pandud. Siis võib Tossuke kuskil viis minutit üksi mässata, muul ajal aga oleks kena kui emme-issi ikka ka põrandal istuks, et temal on siis kindel asjatada.
Aga täna käis siis pojukesega mängimas tema tutikas hoidja, et siis harjutamas nö, nimi on tal siis Diana, et iseasi kuidas Romet temaga kahekesi olles lepib, kuid kui kolmekesi olime, siis emmest oli küll üpriski ükskõik tal. Loodetavasti hakkavad nad omavahel klappima, et mina saaksin enda kooliteed jätkata, kuidagi ei sooviks akadeemilist puhkust võtta.
Aga väheke siis ka sellest, et kuidas võõrutamine läinud on. Põhimõtteliselt Tossukene tissist puudust ei tunne, kuid kuna andsime ööseti talle vett juua, siis kuna tops on tilgalukuga, kuhu jääb õhk vahele, siis Toss imes öösiti seda õhku korralikult sisse, kuid siis ei oska ta ju krooksuda ja nii ta siis mööda voodit ringi sibliski. Nüüd aga otsustasime, et aitab sellest jamast, pole mingit öösel joomist ja taas tuli meie vapper issi mängu, kes Tossuga kaks ööd kenasti koos oli, ning kes protestidele ei allu nagu emme :). Issit kuulab Tossukene väga hästi, et see on küll supertore, emmega virisetakse ja jonnitakse, kuid kui issi ikka natukene kõvemat häält teeb lakkab virisemine ka (vähemalt mõneks ajaks).
Aga siis paar toredat näidet Tossukese magamisest.
No comments:
Post a Comment