Jõulud

 

Tänaseks on tegelikult jõuludest juba õige mitu päeva möödas, kuid siiski panen kirja, kuidas need esimesed jõulud meil läksid.

Meie oma koduloom - pisike koer

Hommikul ärkas Tossukene nagu tavaliselt pool seitse, kuid õnneks oli jõuluvana juba jõudnud oma kingitused nulu alla panna. Tavalised protseduurid tehtud, nagu potil käimine, riietumine ja hammaste pesu oli aeg suunata Tossukene nulu juurde, et vaadata mis siis jõuluvana talle toonud on. No hea küll, sellel aastal oli see kingituste avamine rohkem emme töö, kuid siiski rõõmu pakkusid kingitused pokjukesele siiski. Koju tõi jõulukas uhke auto, millega Tossukene saab mööda tuba ringi kihutada (nüüd sai lõpuks tolmuimeja kappi tagasi panna, muidu oli alati see kapist väljas, et Tossukene saaks mööda tuba ringi liikuda selle najal). Veel tõi jõulukas pojale pisikese haukuva ja liikuva koera. Esialgu kartis Tossukene nii autot kui ka koera, kuid praeguseks on meil juba isiklik koduloom, kes kohe hommikul haukuma pannakse, ning autoga kihutatakse toa ühest otsast teise nii mis hirmus. Paar korda on ka olnud juba kukkumist autoga, kuid õnneks ei midagi hirmsat.

Tossukene kõõlumas lauajala küljes

Jõulukas tõi meile veel igasuguseid asju nagu prääksuvad pardid, Lotte tassi, roboti, liikuva auto, hobuse, angry birdsi uue linnukese, uhke kampsuni ja püksid jne... Ühesõnaga kraami on juba liiga palju, seega tuleb osa vanaema juurde viia, siis on seal ka tore mängida nendega :).

 

 

Viimastel päevadel on Tossukene üha rohkem liikuma hakanud, ehk siis iseseisvalt samme tegema. Enam ei teagi kui palju samme ta korraga teinud on, no üle kümne kindlasti on neid juba. Ise läheb Romet nii ähmi täis ja hakkab hirmsasti naerma kui liigub emme või issi suunas, et tihti kaotab tänu sellele ka tasakaalu. Muidu on Toss aga jube tubli juba, ning õhtused "kõndimise trennid" on meil hästi vahvad.

 

Nüüd on jõudnud kätte ka aeg, kus harjutame Tossukest ilma tissita öösel magama. Tänaseks on olnud kaks ööd juba sellist, kui issi on pojukesega öösel, et poju ei nutaks keset ööd, emmega ta nimelt nutab, ilmselt nõuab oma tissi. Siiski mööda voodit tuiab ta keset ööd ringi, et siis ega mul eriti lootust pole, et Toss hakkaks kenasti iseseisvalt magama, kuid eks teeme proovi ja vaatame mis sellest saab.

Kahjuks sattus see võõrutamine sellisele ajale, kui Tossuke hankis endale nohu ja köha ja ka palavik on kohal, kuid otsustasin, et sellest hoolimata ei hakka ma uuesti rinda andma, et aitab küll.

 

Kätte on jõudnud ka aeg, kui tunnen, et poja on maailma kõige kõige lahedam kutt. Ehk olen seetõttu et seda varem ei tundnud rongaema või midagi sellist, kuid siiski nüüd võin tunnistada, et Romet on nii vahva kutt ning, et iga päevaga on ta üha lahedam ja armsam. Ta ei nuta enam nii palju ega jonni väga ja on üldse täiesti mõistlik mees juba. Tossuke tuleb ja kallistab ja musitab pidevalt, ning see kõik annab nii palju juurde, et uskumatu lausa. Et siis see piiritu, tingimusteta ja üha kasvav emaarmastus on ka minuni jõudnud, kulus kõigest 11 kuud :).

Mitte, et enne poleks olnud seda armastust, kuid nüüd on igapäevaselt hoopis teistsugune tunne ja no näha teda üha iseseisvamaks muutumas on ka väga super, kuigi eks ta ole ikka, et väike igatsus on ikka peal, igatsus selle aja järgi kui ta päris beebi oli, just sündinud ja ei olnud veel muid hädasid kui näljahäda, kuigi ka selle näljahäda pärast pole ta kunagi jonninud.

 

 

Vot ja varsti on juba aastavahetus ning sealt vaid sammuke veel ja saabub Tossukese esimene sünnipäev. Peo paika pole veel lõplikult välja valinud ning hetkel tegelen aktiivselt Tartu mängumaailmade tutvumisega :).

 

Minu mehikesed peale vanni