Rukkilille lasteaed

Suvi sai läbi ja peale selle, et Tossukest hoidis pool juulit Liisbethikene, tuleb nüüd lapsel lasteaeda minna. Seekord siis enam mitte Bibikonna lastehoidu vaid riiklikku Rukkilille lasteaeda. Eeliseks on see, et õepoeg Marcos läheb täpselt samasse rühma ja see on loodetavasti Tossu jaoks hea.
Kuigi eks Toss on suisa harjunud Marcosele liiga tegema ja kuna Marcose süda on väga õige koha peal, siis ega ta väga vastu hakka ka Tossule (esialgu veel mitte).

Igatahes juuli lõpus oli kolm päeva harjutamiseks, kui käisime iga päev tund aega seal mängimas.
Muidugi ütles Romet kohe esimesel päeval, et lähme ära siit, et tema tahab kodus olla - ÜKSI. Tema lasteaeda ei taha!
Kuna aga mind pole väga kerge enam murda, siis ütlesin, et paraku nii pole ja see on Tossukese töö, käia lasteaias mängimas sõpradega, magada seal ja laulda ja tantsida ja siis tuleb juba emme järgi.
Ka teisel harjutamisepäeval polnud midagi muutunud, Toss hoidis minu lähedale ja uusi asju uudistamas väga ei käinud, erandiks oli siis lasteaias olnud kopp, millega poja ainult mängida soovis. Kuna aga ka teistele meeldis see, siis jah paraku isetseda väga ei saanud nagu ta harjunud on.

Reedel 1. augustil pidime siis pojad jätma üksinda juba lõunani lasteaeda.
Muidugi polnud midagi muutunud võrreldes eelmise lasteaias käimisega, Toss jäi nuttes maha ja ega ta tahtnud sinna üldse jääda. Sülest pidi ta ära põhimõtteliselt kistama, et ta sinna üldse saaks jääda.

Nii aga kui mina silmist läinud, oli ka nutt läinud. Igatahes lõuna ajal järgi minnes polnud häda miskit ja poja jooksis nagu ikka suure rõõmuga mulle vastu.
Iga Jumala hommik ärkab Toss endiselt üles ja ütleb, ei taha lastesaeda (jah justnimelt LASTESAEDA :)), samas kui ta ärkab varem, siis kella üheksaks on tal juba suhteliselt igav kodus hakanud ja ta käsutab mind ruttu riidesse, et hakkaksime minema juba.
Kolme nädalaga on muutunud see, et viimased päevad pole poja enam minust nuttes maha jäänud vaid juba lehvitab isegi mulle ja nagu ta ise ütleb enne kui lähen: "musu ka emme" :)
Seega musi musi ja läinud ta ongi.

Sõpsud

Lasteaias

Lasteaias

Ehk on aidanud see, et hakkasin rääkima pojale magama minnes Lottest ja tema sõpradest, kes Lottemaal elavad (Toss jätkuvalt peaaegu iga päev tahab Lottemaale minna) ja sellest, kuidas nemad kõik seal lasteaias käivad ja mida nad seal teevad. Muidugi sätin ma jutu täpselt sellisesse konteksti nagu pojal endal lasteaias on, nt et Lotte ja Bruno laulavad seal põdral maja metsa sees laulu ja tantsivad kes aias järgi teiste lastega ja siis tema ütleb kohe vahele, et tema ka OKSAB :) no ikka oksab ju, minu pojuke ju!

Koos mängitakse

Tore oli kuuda, kuidas ühel päeval Toss hakkas mulle taas laulma põdral maja metsa sees laulu. Seekord olid aga ka liigutused lisandunud! Varem kevadel oskas ta seda laulu muidugi imehästi, kuid liigutusi ei osanud ja siis terve suve ta seda laulu launud polnud ja nüüd siis hakkas taas laulma ja ka õigeid liigutusi tegema.

Seega ju seal lasteaias ikka tehakse miskit ka nendel kuudel, kui kogu rühm veel kohal pole!

Koos tehakse ka lollusi

Muidu ütlesid kasvatajad, et õppetöö algab alles oktoobris, kui kõik lapsed on lasteaiaga arjunud!

Kuna siin lasteaias on ka suur õueala, siis kindlasti on see samuti positiivne Tossu jaoks, sest eelmine mänguplats oli väga pisike.

Igatahes ma loodan, et asi läheb aina paremaks, sest alguses muidugi Marcos ja Romet kaklesid lasteaias, kuid praegu ütlevad kasvatajad, et nad on ikka suured sõbrad ja kui kumbki neist varem ära viiakse lasteaiast, siis teine hakkab ka kohe koju tahtma.
Seega esialgne arvamus, et ehk see et nad koos samas rühmas käivad polegi nii hea, on ilmselt siiski vale, sest koos on nii öelda julgem ja turvalisem!

Suvi on möödas?

Suvi kihutas meist mööda nii kiiresti, et ei pannud peaaegu tähelegi.
Vaid loetud päevad oli elamine nii kuum, et segas magamist.
Lugedes aga kokku korrad, mil sai vaid ujumas käidud piisab vaid ühe käe sõrmedest, kokku vaid neli korda.

Maarjamõisa juures vanaisa külastamas

Juulis käisime siis Tossukesega operatsioonil, otsustati, et lisaks adenoidile tehakse ka ühte kuulmekilesse auk. Operatsioonile minek oli muidugi selline, et mina lõin muidugi araks ja issi läks ise arstidega kaasa, et poja narkoosi alla panna. Muidugi ei meeldinud Tossule see, et talle mingid andurid kõhu peale pandi ja et teda tahetakse lauale pikali panna. Nuttu oli issi sõnul ikka kõvasti ja kui Endrik opisaalist välja tuli, siis vajas ta kohe mitut suitsu ja ütles, et ükski lapsevanem ei peaks sellist asja tegema. Operatsioon kestis pool tundi (mis tundus muidugi igavikuna), ning siis kutsuti meid sisse, et arst tahtis rääkida (pigem muidugi näidata). Arst nimelt võttis miski paberi seest välja eemaldatud adenoidi! JUSTNIMELT! Ja siis otsustas seda meile näidata ja arvaski kohe, et me soovime seda moodustist näha. Igatahes ta väitis, et operatsioon oli ikka vajalik, sest muidu oleks sügisel kohe jama majas olnud. Lisaks tegi ta vasakusse kõrva veel augu ka, et kõrvas rõhku vähendada ja kuna kõrva põhjas oli jätkuvalt vedelik. Miskipärast aga otsustas ta, et paremasse kõrva auku pole tarvis teha. Narkoosist ärkamine oli muidugi nutune, põhiline ärritaja oli nimelt käe peal olev kanüül, mida Toss tahtis ära kiskuda. Lisaks soovis ta veel juua (mina muidugi lahkelt andsin lapsele juua, kuna terve hommik ei tohtinud laps süüa ega juua ja keegi mulle ei öelnud ka, et ei tohi anda juua). No mõne aja pärast oksendas poja selle muidugi kõik välja ja siis mina sain arsti õelt pahandada, et kui hoolimatu ma ikka olen. Nagu ta oleks öelnud mulle, et juua ei tohi anda!
No igatahes peale seda jäi Toss kenasti magama ja ärkas selle peale, kui ta pm üles äratati.
Siis oli aga tuju juba parem ja ka kanüül võeti ära.

Jäätist ei söönud Toss kogu aja jooksul muidugi mitte ühtegi :) ja juba samal õhtul nõudis liha süüa (mida ma muidugi ei andnud talle).

Kokkuvõttes aga hingas poja juba samal öösel läbi nina ja tundus, et olukord on parem. Järgmisel päeval aga hakkas rääkima, et tal on kõrv valus (parem). Ma kuidagi ei tahtnud seda uskuda, kuid igaks juhuks panin ikka aja. Aja perearsti juurde sain alles reedeks.
No ja kui sinna siis kohale jõudsime (peale selle ühe korra ei maininud Toss kordagi, et kõrv valus oleks) oli kõrv juba tugevas põletikus ja Tossule kirjutati koheselt antibiootikumid peale.

Tulemust need ei andnud paraku ja kahe nädala pärast tekkis iseeneslik kuulmekile augustumine.
Selle positiivne külg on see, et põletikku enam pole, negatiivne aga see, et selle paranemine võtab aega.


Kohe kohe on lasteaeda minek ja tahaks küll, et poja kõrvad oleksid korras, kuid ... paraku see nii ikka veel pole. Ja kui nüüd meenutada, siis see jant on kestnud juba veebruarist alates ja paraku pole see ikka veel läbi.


Kuid kõik muu on väga positiivne. Toss muudkui rebib kilde ja aina lobiseb. Võiks öelda, et ta on ikka täitsa minusse ehk siis oma emmesse. Loomulikult on ta veel täielik emmekas ja ma ei tohi isegi jooksma minna, siis pistab ka kisama, rääkimata veel mujale.

Lottemaa

Miskipärast ei taha koeratüdruk Lotte pojal üldse ununeda. Lotte, kes tuli Tossu ellu umbes ta kuuendal elukuul on siiani tema suur suur lemmik.

Kuna sellel aastal avati ka Lottemaa Pärnu lähedal, siis issi otsustas, et ta viib oma pere Pärnusse ja siis lähme vaatame selle Lottemaa ka üle. 

Pärnu oli ikka paradiis, sooja oli 30 kraadi, merevesi oli 25 kraadi ehk täielik supp!

Täiesti imeline koht, kus lastega aega veeta. Kuna aga operatsioonist oli möödas vaid alla kahe nädala, siis otsustasime, et pojat ikka päris keskpäevase päikese kätte ei vii (oht verejooksudeks).

Siiski oli rannas super olla ja puhkus imeline.

Laupäeval läksime siis Lottemaale, mille ava

onu Klaus

mine oli samal päeval. Meie üllatuseks polnudki rahvas järjekorras ja parkla oli põhimõtteliselt tühi. 

Selleks, et Lottega kohtuda tuli kas kõndida või sõita rongiga. Kuna Romet

i jaoks oli see esimene rongisõit, siis nautis ta seda täiel rinnal. 

Rongisõit viis läbi metsa, kuni jõudis "raudteejaamani" kus meid tervitas kärbes Jaak. Kuna Romet on üsna arglik võõraste juures, siis ta muidugi ei julgenud midagi öelda talle. 

Lottemaale on hästi palju armsaid ehitisi ehitatud, kuid enamik neist olid tühjad. Samas oli etendus Lottemaal väga väga vahva ja ka onu Klausi jutuvestmine oli väga super. Mati tegi staadionil kõvasti sporti ja kutsus ka lapsi endaga liituma. Ehk on Romet pisut liiga pisike veel sellise vahva koha jaoks, kuid üldiselt tundus ka mulle, et veidikene igav oli seal, kuna nt Lottet ja Brunot oli vaid üks, samas kui see ala on tohutult suur ja lai, et vähemalt suvekuudel võiks olla põhitegelasi mitu kohal, sest just neile tulevad ju kõik pisikesed külla!

Puhkus aga oli imeline ja ka poja jaoks oli see väga vahva üritus ja kuna kohe kohe on lasteaeda minek, siis on mida meenutada.