Jõulud

Tore, et need jõulud nüüdseks läbi on saanud, kuid väike meenutus tuleks siiski ka kirja panna, et järgmisel aastal oleks hea vaadata, kuidas need jõulud möödusid.

Paraku ei sadanudki meil lund see aasta maha ja sellest tulenevalt ei tunud seda õiget jõulumeeleolu ka minu hinge. Jah kuusk, mille issi ja onu Rauno tõid, oli superkaunis, kuid lumi - see uhke valge lumevaip, see annab ikka jõuludele selle õige tunde.

Poja sai kohe aru, et päkapikud on toredad tegelased

23.12 käisime issi kasuema Linda sünnipäeval ja jäime ööseks Valka, seega 24 hommikul oli meil seal mõnus jõululõuna. Igaüks sai ka pisikese kingituse. Mina sain endale uued mõnusad villased sokid, südametega ja puha. Nende üle on mul ikka tõsiselt hea meel, kuna armastan kodus neid hirmsasti kanda, kuna mu jalad ei taha üldse külmetada, samas sussiga hakkab jalg higistama, seega ideaalne kink ühele külmavaresele :). Issi sai siis uue raamatu sealt, mille mina muidugi kohe läbi lugesin, sest see oli tõsiselt põnev teos ja lisaks sai ta ka ühe armani lõhna.

Pojukene sai aga omale superkihvti joonistustahvli, millega me hakkame varsti tähti ja numbreid õppima ja lisaks veel Pipi plaadi. No otse loomulikult on nüüd Pipi pidevaks kaaslaseks meil autos, sest poja muudkui tahab neid laule kuulata. 

Täditütre Liisbethiga (suurima sõpsuga)

Jõuluõhtu veetsime aga oma kodus. Külla tulid minu noorem õde Kätu oma perega ja minu kasuisa. Õhtu lõpuks aga lisandus seltskonda veel mu vanem õde Merily ja vanem vend Rene oma peredega ja minu emme. Ühesõnaga, eks palju häid lambaid mahub ikka ühte kohta ära :).

Selleks, et saada mõnda head pilti kulus ikka palju veenmist ja ka komme :)

Miskipärast aastal, kus kingitusi ei pidavat tegema juhtus ikka nii, et kuuse alune oli kinke täis. Mina sain omale uue mobiili (mitte, et mu vana mobiil täitsa töökorras poleks olnud), issikene sai omale uue kalatarvete kasti ja rohelised ketsid (justnimelt rohelised, sest meie issikene on alati selline, kes kannab erksaid värve hea meelega). Poja sai siis veel ühe laheda kalakestega mängu, päris õngega lausa, siis veel kööginurga ja veekeetja, mis mull mull teeb ja veel iseujuva kalakese. No ühesõnaga liiga palju kingitusi, sest varsti tuleb meil välja kolima hakata vist, sest me ei mahu enam oma pisikesse elamisse lihtsalt ära.

Oma suurte sõpradega - Liisbeth, vanaema ja iPad

25.12 oli meil siis minu perekonnaga jõuluõhtu pidamine, mis oli taaskord kärarikas, kuid samas väga tore, sest ka mu vanem vend Raivo oli oma perega Tallinnast tulnud.

Põhimõtteliselt olid väga toredad jõulud, kuid nagu ikka on liiga palju üritusi järjest ja sagimist palju, mis iseenesest on ikka päris väsitav :).

Ettevalmistused jõuludeks

Selle aastaga on väga palju muutunud ikka, memmepojukesest on saanud veel suurem memmepojuke, kes samas jutustab nagu vana mees juba ja oskab hinnata igasuguseid vahvaid asju.

Kuigi on juba detsembri keskpaik on lund nähtud vaid kirmena ja see tegelikult kurvastab mind, sest Romet ootab väga lund. Nii kui esimene lumi maha tuli, sõitsime vanaema juurde kelgu järgi, et proovime siis need kelgurõõmud ka ära. See aasta tundub, et Tossule meeldib kelgutamine juba rohkem, sest peale seda esimest korda on pidevalt kelk kelk (kelp kelp). Ja nii kui lumi maha on sadanud, kasvõi minimaalselt oleme ka kelku kribima läinud, sest no kribimiseks seda saabki vaid nimetada, kuna lund pole sentimeetritki veel maas olnud :). 

Kelp kelp... :)

See aasta hakkasid käima meil ka päkapikud, keda Romet ikka väga ootab. Loomulikult oleks ideaalne, kui päkapikk vaid kommi sussi sisse tooks, kuid kuna see päkapikk on vana suli, siis ta toob ikka ka igasuguseid muid asju (mudelautosid, erinevaid jogurtijooke, palle jne). 

Lisaks tõid issi ja onu Rauno meile metsast kuuse. No küll see kuusk on ikka okkaline ja torgib, kuid see ei pannud Rometit sellest eemale hoidma, kui ehtimise aeg käes on. Palli palli.. tegemist ju ikkagi pallidega, mis tuleb kuuse külge riputada, seega loomulikult oli pojukene esimesena platsis :). Ja iga hommikul kui laps üles tõuseb, süütab ta ka elektriküünlad kuusel, samuti peab põlema inglike aknal :).

Sellist "kaunist" ja loomulikku naeratust teeb nüüd Romet poldistamisel

Jõuluvana on ta kohanud juba mitmel korral. Esiti põrkas ta ühe sellisega kokku Eedeni keskuses, kus oli tegemist vaid jõuluvana kujuga, mida siis Romet jõuluvana majakese uksevahelt piilus ja kui uks kinni oli, siis piilus aknast edasi - silmad suured peas ja suu lahti.

Järgmisel korral nägi ta Jõuluvana lasteaia jõulupeol, kus tuli ka pakike vastu võtta. Muidugi ei julgenud härra argpüksike paki järgi ise minna vaid emme pidi kaasa minema. Pai ta teha jõuluvanale ka ei julgenud :). 

Kuna lasteaias oli Jõuluvanal kaasas ka Jõulumemm, siis linnas sõites nägi Romet taas Jõulumemme :). Aa Jõuluvana ei oska Romet öelda, või siis ei taha, seega kutsub ta teda VaVaks :). 

Samas muid sõnu oskab pojukene ikka väga hästi järgi öelda, ütlen ühe sõna ees ja Romet ütleb kohe järgi. 

Eile käisime teatris vaatamas Lotte jõulupidu, kus oli ka Jõuluvana kohal. Teatrisse sõites muidugi Romet suisa ehmus, kui me Merca töö juurde hoopis jõudsime ja hakkas kohe pärima, Marcos, Mart, tädi, Lotte :) Et kui varem ütles ta vaid analoogseid sõnu, siis eile ütles ta kenasti kohe Macos ja Mart. Imeline mehike ikka on see meie poja.

Lastehoid

Tundub, et mina olen küll ikka hull rongaema. Kuna Birgit ei saa enam Rometit hoida, siis tuli kiirelt tegutseda, et saaksin jätkuvalt koolis käia ja seetõttu tuli leida ruttu Rometile uus koht, kus olla. Lapsehoidja variandi seekord välistasime, kuna stabiilsus on tegelikult ikkagi väga oluline, nii meie kui ka lapse jaoks, seega otsustasime lastehoiu kasuks. Minu suureks üllatuseks on Tartus vabu hoiukohti ikkagi väga palju, põhimõtteliselt igasse hoidu kuhu helistasin oli vaba koht olemas, et hakka kasvõi homsest käima. Siiski tegin mõned visiidid ka erinevatesse hoidudesse, kokku siis kolme, mille tulemusena sai välja valitud Bibikonna lastehoid. 

Ruumid on seal hästi avarad ja ilusad, kuid hoidjatest tundus esiti ainult üks supertore! 

Esimesed päevad oli tegelikult suhteliselt lihtsad, laps justkui ei teadnud kuhu ta viiakse ja ei osanud midagi oodata. Kuid mida päevad edasi, seda rohkem Romet protestis hoiu peale, loomulikult on lausa kohutav vaadata seda, kuidas lapsel juba kodus pisarad silma tulevad, samas millised on valikuvariandid? Alla anda ja olla veel pojaga aastake kodus? Otsida uus hoidja, kes siis taas vaid mõned kuus lapsega on? Seega lahendus on ikka üks ja sama, et tuleb olla kindlameelne. Nüüd kolm nädalat hiljem pole paraku ikka midagi muutunud, poja ei soovi lastehoidu minna ja läheb alati sinna nutuga, samas kui talle järgi minna on ta rõõmus ja kasvatajad ütlevad, et laps suhtleb ja naerab juba ja sööb ka kenasti (alguses ta väga hästi ei söönud). Kodus on märgata seda, et poja tahab pidevalt ise süüa ja sööb veel paremini kui varem, seega progress on märgatav. Samas on märgatav ka see, et laps lausa klammerdub minu külge, emme ei tohi isegi trenni enam minna, kuhu varem poja saatis mind lehvitades ja suu naerul. 

Kõige kohutavam hetk oli see, kui Romet soovis enda jutu järgi vanaema juurde ööseks jääda ja siis vähem kui poole tunni pärast tuli kõne, et laps lihtsalt ei jäta nuuksumist järgi ja siis ei tulnud teha muud, kui taas autosse ja lapsele järgi sõita. Seega hirm veebruari puhkuse pärast aina kasvab, sest sinna Romet kaasa ei tule ja ei taha lausa mõeldagi, mis see aeg ilma emme-issita teeb poja psüühikale. 

Kuna jõuludest kuni uue aastani on hoid kinni, siis kaalun võimalust käia veel mõnda hoidu vaatamas, kuna tundub, et nad ei tegele lastega piisavalt seal hoius (just käelise tegevuse arendamise suhtes, samuti ei suvatse üle ühe korra lauluõpetaja kohale ilmuda). Selline asi on muidugi minu jaoks arusaamatu.Samas kas selline keskkonna taaskordne vahetus on ikka õige lapse seisukohast? 

Valikud valikud, need on ikka lapsevanemana elu raskeimad, sest asi pole ju sinus endas vaid hoopis sinu kõige kallimas/kallimates.