Seenelkäik

Issi, emme - ma leidsin nii palju seeni!

Kuna eelmisel aastal oli minu meelest Tossukesega raske seenele minna (lühiunede tõttu oli Tossuke ju jonnipunn peaaegu pidevalt), siis sellel aastal otsustasime selle vea parandada.

Issi muidugi (vana kanaisa) ei tahtnud varasematel kordadel metsaminemisest koos Tossuga midagi kuulda, oli alati lahkesti nõus, ise Tossukesega koju jääma, kuid onu Mareki sünnipäeval me siiski otsustasime selle nalja järgi proovida.

Puhkepaus

Oo nõu, kukkusin

Esiti oli Tossuke minuga, kuid kuna minul tuli ikkagi jube isu seeni korjata (tekib ju kohe selline vastupandamatu isu, kui näed peale ühe seene korjamist kohe kolme uut eemal paistmas), seega võttis issi Tossukese oma hoole alla. Kusjuures kui ma hiljem nendega liitusin, siis oskas Tossuke kohe näidata, milline on kukeseen ja kui kuskil nägi seda, siis kohe käskis ära korjata ja nagu issi talle õpetanud oli pani Tossuke seene kohe ise ämbrisse.

Täiskäik edasi!

Minu seenelised (NB! kelle käes on ämber?)

Romet oli metsas väga vapper, et olime peaaegu kolm tundi ja mingit virinat küll ei olnud, et eks eelis oli ka selles, et onu Marek (Tossu lemmikonu) oli ka kaasas, kellega siis Toss vahepeal ka seeni korjas ja mustikaid sõi. Kokkuvõttes saime kõik päris palju seeni, arvestades seda, et suvi on olnud mõnusalt soe ja kuiv, mis metsa jaoks pole just kõige ideaalsem variant. 

Seentest tegin nii kastet kui ka piruka :) ning kokkuvõttes võib öelda, et issi peaks küll juba nüüd aru saama, et tegemist pole enam pisikese pojukesega vaid pisikese noormehega, kes on väga vapper ja kellele õues meeldib kordades rohkem olla kui toas :).