10 ... 12 jessukene

 

Nii nüüd on juba tükk aega möödunud viimasest postitusest ja pean kohe tõdema, et see on puhtalt minu süü :) et tegelikult on igast huvitavaid asju juhtunud, kuid kuna mul on koolis olnud tohutult kiire, siis ma pole jõudnud postitada ühtegi uut teemat :(. Ütleme nii, et täpselt nagu eelmise semestri kaks viimast kuud on ka selle semestriga samad lood, ehk siis pole aega isegi blogi täita, lihtsalt iga minut vabast ajast on pühendatud koolitöödele - k o h u t a v. Kuid nagu issi ütles, ise ma tahtsin seda ja ärgu ma virisegu :).

 

Igatahes on Tossukene saanud ikka suuremaks, muudkui kasvab ma ütlen. Paar lemmiksärki on taas väikseks jäänud (seda ei aja ma veel pontsiku kõhu süüks) vaid loodan, et no noormees on lihtsalt pikkust visanud ;). Tegelikult ei saa sellest aru, kas ta on pikem või mitte, pisike nunnu noormees on meil ta ikka lihtsalt.

 

Viimase aja tähtsaim sündmus on vist see, et noormees on hakanud hambaid kasvatama jälle. Ehk siis kui kuid ei tulnud ühtegi hammast (isegi vist suisa viis kuud), siis nüüd tuleb neid nagu seeni pärast vihma. Ja äkitsi on saanud kaheksast hambast 12 !!! Alguses tulid alumised purihambad ja siis veidi aega hiljem ülemised. Et vahetult enne uute kikude ilmumist oli ka palavik, samas ülemiste hammaste puhul enam polnud. Oleks ka aeg neid hambaid nii kasvatada, et iga kord laps nii meeletult piinlema ei pea, kuigi jah eks ta mul memmekas küll on, aga sellised need pisikesed poisid pididki olema - emmekad!

 

Uusi sõnu on samuti lisandunud. Joomise kohta püüab härra öelda uua, jott on siis eest kadunud :). Kui härra tahab suurele toolile istuda, siis ütleb isss, ükspäev näitas vanaema talle lepatriinut ja siis muudkui kordas Tossule, lepa lepa ja siis Toss ütleski lepa :) aga samas kui ükspäev taas seda lepatriinut tutvustasin, siis ei soovinud härra midagi öelda ja jalutas lihtsalt minema.

 

Aa jalutamine ongi härra lemmiktegevus. Ehk siis õue minnes on ikka nii, et ta võib pikalt pikalt kõndida. Tavaline on see, et maja juures väljas on tal igav ja ta kihutab kohe autotee suunas ja siis sealt edasi kohe turu tänavale, seal ju on palju huvitavam, autod ja bussid ja traktorid jne.. ühesõnaga igav on tal maja ees ja hea on jalutada seal, kus midagi toimub.

Traktorit ja koppa teab ka noormees, kuigi mulle nüüd ei meenugi kuidas ta traktori kohta ütleb, pott pott vist :) sest kui mina talle seletan, siis ütlen ikka traktor - pott pott pott pott.

 

 

Esimene iseseisev autosõit

Hammaste nühkimine on jätkuvalt väga popp Tossu jaoks, päevas kümme korda hambaid pesta pole probleemi, s.t siis seda, et emme pane hambapastat (hambapesu kohta ütleb "amba") ja siis tema limpsib ruttu pasta pealt ära ja nõuab uue portsu. Tegelikult ma talle sinna tihti ei panegi pastat peale vaid teen lihtsalt tünksi :).

 

Mina ei tea kuidas need pisikesed lapsed ikka nii vahvad on, et siis iga päev on nali ja naer kohal.

Käisime siin ükspäev ka tivolis karusselliga sõitmas. Minu üllatuseks oli Romet nõus isegi mõnele neist peale istuma, s.t lausa nõudis seda, sest kui kaubanduskeskuses need ahvatlused on igal nurgal /karussellid, autod, helikopterid, lennukid/ siis sinna peale istudes ja käima pannes tahab ta KOHE sülle. Igatahes oli ta nõus karusselliga sõitma ja palju :).

 

Kui härra carsi autoga sõitma läks, siis tahtis ta hirmsasti ka teiste peale kohe joosta - hoo pealt siis :). Katsu sa seletada 1.3 aastasele, et kohe ei saa.

 

 

 

Kevad

Kevad on lõpuks pärale jõudnud, linnud laulavad, päike sirab ja väljas on juba mõnusalt soe! Eks seda, et kevad kätte on jõudnud näitab ka see, et koolis on läinud tohutult kiireks. Üks tähtaeg ajab teist taga, mis tekitab olukordi, kus öö pean veetma arvuti taga, koduseid töid tehes. Ühel ööl oli taas tarvis õppida ja issi oli oma pojukese juures. Toss ärkab jätkuvalt öösiti üles ja nõuab kaissu. Mõni üksik öö on see kell kuus hommikul kui ta alles ärkab, enamasti on see juba kell üks. Ka see öö kui issi Tossukesega koos oli ärkas ta kell üks, alguses ei saanud ta arugi, et issi ta kaissu võttis, kuid siis puutus ta sõrmekesega issi habet ja taipas kohe mis seis on, seejärel kostus toast vaid emme emme emme emme :). Issi muidugi ütles kuss kuss ja jäigi taas tutt poju. Loomulikut oli issi jaoks see öö suht väsitav, kuna Tossuke ärkab ikka mitmeid kordi, lisaks sipleb ja pöörleb ta voodis kui vurr, seega peab oskama magada ta kõrval.
Mäletan kuidas ma ootasin seda kui Tossuke õpib päeval magama, et panen magama ära ja saan omi asj teha. Tegelikkus on aga ikka veel selline, et enamik päevi ärkab ta juba poole tunni pärast, kui siis ta kõrval pole, siis on nutt majas, samas kui olla kõrval siis jääb khe magama, vaatab korra, kas olen kõrval või paneb käe kõhule ja jääb unne tagasi. Seega lapsed on ikka väga erinevad, kui enamikud õpivad magama, siis Tossuke pole seda oskust veel täielikult omandanud.
Vahepeal sain jälle tädiks, vend Raivo sai pisikese piiga Kendra issiks. No on ikka nukud küll ma ütlen. Mul võiks neid nukke ikka hunnikus olla, et saaksin neid vaadata, kaisutada ja armastada. Issi ei taha meil muidugi sellest midagi kuulda, ju on tal värskelt meeles Rometi gaaside trall, kui päevad läbi kõndisin taga mööda tuba ja kui siis issi töölt koju jõudes mind välja vahetas. Ka öösiti oli issi tihti abis ja kõndis mööda elamist pojaga - olid ajad. Siiski see kõik tundub kauge minevikuna mulle juba ja Romet on Kendra kõrval ikka hiiglane. Vaatas teine Kendrat ja naeris ning näitas näpuga, minu meelest ei saa ta aru, et tegemist on inimesega :).

Oleme hakanud Tossukesega palju õues käima, pikad jalutuskäigud meeldivad talle, niisamuti liumäed mänguplatsidel. Õppis teine koheselt ära kuidas sealt alla lasta on, jalas kummikud ja aeljas kombe pole see just kõige lihtsam. Samas on ikka nii, et ega Toss kaua viitsi kuskil püsida, tarvis on ju edasi kimada.
Naljakas on see, et maja ees väljas ta olla väga ei viitsi, ikka kipub teine kõndima ja teab täpselt kuhu minema peab, et autosid näha. Tal on suurepärane mälu: ükspäev tegi issi nalja ja pani ta luti mahla sisse ja siis talle suhu ja muidugi tegi Toss kohe täpselt sama järgi. Täna pani issi d-vitamini lutile ja hetke pärast matkis Tossuke issi tegevust.
Lobisemist on ka kõvasti juurde tulnud, tavaline on see kui ta varastab emme telefoni, paneb selle kõrva juurde ja hakkab siis lobisema :), endal tähtis nägu peas. Suur poiss on ta meil juba.

Veel on selline asi, et ta saab absoluutselt kõigest aru mida temaga räägid, käsed tossud kappi panna siis paneb, ütled mine too oma jope, siis läheb, pahandad temaga kui ta pahandust teeb, siis teeb moosinäo pähe ja kukub kallistama ja musitama, teinekord vaatab enne pahanduse tegevust mulle otsa ja justkui ootaks, et pahandan temaga :).

Söömine on jätkuvalt IN, sööb enamasti kõike ja pidevalt peab suu matsuma :). Vanaema on samuti ikka lemmik, nagu ka on Marek ja viimasel ajal on suureks sõbraks ka täditütar Liisbeth, kes taga pidevalt mürab.
Täna olemegi Tallinnas ning ööbime sõprade pesas, kus siin on Tossu jaoks palju huvitavaid mänguasju, kõik on ju uus ja huvitav. Käisime ka Raivo, Reelika ja Kendra juures, ning lemmikuks seal oli muidugi trepp. Seega istus issi kott tooliga trepi ees ja keelas Tossul üles minna, mille peale Toss muidugi muudkui minu juurde kitule jokksis, emme emme emme emme... See emme emme n pidev kaaslane tal, muudkui hòigub mind, nii kui korrakski silmapiirilt kaon on emmmmmmeeee, ja seda täiest kõrist muidugi :).
Homme plaanime minna lennumuuseumisse, eks näis kuis see plaan teostub, sest Tossuke on Tossuke ja paljud head mõtted meie pisikesele ei sobi :), kuigi maamessil pidas ta ennast küll väga hästi üleval, väljas vaid kippus endal jopet seljast kiskuma ning sealt sai endale vist nohu külge taas, alles sai sellest lahti, nüüd uus nohu platsis.
Muidu on tegemist ikka väga nunnu noormehega, kes ikka ja jälle mulle naeratuse suule toob ja paneb mind tundma end maailma õnnelikumana!

Juubel, 10!

Juhuuuu ja lõpuks ometi on saabunud Tossukese suhu kaks uut kikut - uhiuued tagumised ülemised hambad. Et siis kogu see palaviku ja nohu teema on end lõpuks ära tasunud, et ju ikkagi piinasid pisikest pojukest need uued hambad ja kuna nad nüüd kenasti kohal on, siis on ööd veidi rahulikumad, mis muidugi ei tähenda seda, et pojuke öö läbi magaks :).
Nüüd laseb väike härra ka omal kenasti taas hambaid pesta, muidugi nuiab ta ikka ka omale hambapastat limpsimiseks, uskumatu on see, et ükspäev panin talle veidi suurte hambapastat, mis on ju kibe, kuid tema limpsis selle ära ja nõudis juurde :). Kange mees ma ütlen.

Aega veel...

 

 

Eelmisest postitusest on nüüd pisut aega jälle möödas. Siis oli olukord selline, et Tossul oli kõrge palavik ja meie hirmsasti ootasime hambaid! No mida pole on ikka hambad :), seega on meie arvamus järgmine: hambad tulevad Tossul 30-selt, mida hiljem tulevad, seda hiljem lähevad eksole. Kuigi jah, kui need kaheksa mis juba pikka aega suus on varakult minekut teevad, siis on Tossul suu muidugi hammastest põhimõtteliselt puhas :), sest kes ikka neid tagumisi hambaid näeb.

Küll oleme uurinud ja puurinud Tossule suhu, et no EHK ikka midagigi paistab, kuid mida pole, seda pole. Miski hetk justkui midagi tundus uut olevat, kuid praeguseks hetkeks oli see vaid minu enda lootus, et vast ikka midagi on :).

 

Tossuke sööb praeguseks kõike, et siis eriti maitseb talle issi tehtud supp. Ühel päeval, kui mina koolipinki nühkisin (tegelikult oli tegemist kell kuus algava loenguga) tegid kutid kodus süüa ja issi otsustas selle söömise filmida. Filmilõik siis allpool (tegemist on lühifilmiga).

http://www.youtube.com/watch?v=NTuLip5ykp4

 

Tossukene on hakanud korralikult sööma, kohe nii korralikult, et kogu aeg ta nõuab midagi. Muudkui matsutab ja matsutab, et siis see on ikka nii naljakas, kuidas ta oma suukesega teeb. Aga jah, muudkui vehib oma sõrmega, et too seda ja too toda ja kui ma voodil istun, siis kangutab ta mind sealt lahti, et ma talle ikka süüa tooks (klounike).

 

Eile käisime Mercosel ja tädi Kätul külas, et oi kui vahva juba poistel on koos. Marcos istus oma auto peale ja Toss muidugi ei lasknud ennast Marcosest häirida ja kihutas koos Marcose ja autoga minema ja otse vastu kappi muidugi. Tädi Kätu juuksed tõusid selle peale peas muidugi püsti ja ta kihutas prügikasti välja viima :). Njah ta on unustanud selle, kuidas Tossukene kõndimist harjutas, vennatütar Rika istus autol peal ja Tossukene muudkui lükkas (eeliseks on see, et siis ei kihuta auto ise minema vaid peab teda lükkama ja on väiksem oht kukkuda).

Igatahes seal vana ablas Tossukene (ablas nagu emmegi, kes kunagi ühelegi heale söögile ei suuda ei öelda) sõi jälle kõike mis kätte anti ning jõi kaks actimeli hetkega tühjaks! Kõhuke on juba päris pirakas muidugi! Aga peale päevast und oli Tossukesel juba kehvem olla ja kella viie paiku hakkas ta oksendama. Ja nii õhtu jooksul neli korda :(. Et mitte midagi ei püsinud sees, mis tekitas mul muidugi juba pisikese paanika ja helistasin perearstikeskusesse 1220 (vajalik number igale emale). Sealt anti nõu kummeliteed anda lusikaga, et ehk see jääb sisse, kui ei, siis laps kaenlasse ja haigla poole.

Kella kaheksa ajal andsin siis teed, et see õnneks jäi ka püsima sisse (muidugi olgem ausad, sealt polnud enam midagi välja tulla, sest need kogused, mis ta välja oksendas olid ikka meeletud). Aga öö oli muidugi rahutu tal, muudkui pirises ja pirises. Nohu oli ka kohe kohal, "imeline" ma ütlen!

 

Naljakas on see, et ALATI kui mul on mõni kontrolltöö või eksam koolis otsustab Toss haigeks jääda! Ka seekord oli nii, seega õppimisest ei tulnud miskit välja seekord :(, et siis eks saab uuesti teha selle töö.

 

Tossuke on jube linnuhuviline (tulevane orinitoloog vist), nii kui lindu näeb on jube hea meel ja tegemist küllaga, seega õues on temaga juba jube kihvt käia. Tatsab ringi nagu väike munake.

 

 

Uute sõnadena on lisandunud ipaaa (iPad) :), koera kohta ütleb auh auh ja noogutamisest on ta ka peaaegu aru saanud (vähemalt issile ta noogutab jubedalt nagu videost näha oli).

 

Üldiselt on noormees kasvanud suureks meheks juba, et on asjalik ja väga väga armas :).

 

 

Lause: "oma laps on ikka kõige kõige armsam" peab ikka sajaga paika. Ikka leian end mõtlemast, kui palju rõõmu on sellest väikemehest mulle. Jah on ka ikka hetki, kus saan pahaseks, kuna jonn on tihe külaline, ning iseloomu näitamine on igapäevane, kuid selline see elu kord on. Aasta pärast tunnen sellestki ilmselt puudust :).

 

Aeg lendab, kuigi praegu tahaks küll aja seisma panna, lihtsalt nii imelises eas on mu pisike mehike!