Minu präänik !

Issakene küll kuidas üks pisikene inimene võib muuta maailma.

Kord suudab ta teha sind nii nii õnnelikuks ja järgmisel hetkel kurjaks :) ja seda kogu oma alla 80 cm´ses pikkuses :).

Olen emme-issi präänik-väänik

Ikka imestan ja imestan, et kust on Tossukene saanud kogu oma energia, seda jagub lihtsalt nii nii palju, et lausa uskumatu. No mina olen energiline, kuid Tossukene on ikka hüperenergiline. Diivan on nüüd pojukese lemmik. Peale ja maha, peale ja maha - muud nagu polekski vaja. Nüüd on õnneks ta aru saanud ka sõnast "lösutama". Ehk siis kui ta hakkas diivanile iseseisvalt ronima, siis kippus ikka seal ringi kõndima, kuid muudkui seletasime issiga, et diivan on lösutamiseks ja istumiseks, seega pepu maha :). No muidugi Toss ignoreerib ka seda pepu maha teemat, sest no NII NALJAKAS on ju, kui emme jalad alt ära tõmbab ja tema pepuli kukub. Siis on muidugi nalja nabani ja ajab aga sajaga ennast püsti tagasi (ise vaatab ja piilub, et kas ma ikka hakkan juba teda maha tagasi tõmbama). See on nii naljakas, kuidas Toss tahab mürada. Et siis istun mina diivani ees, Toss on diivanil ja siis tuleb ja piilub mul üle õla. Ja kui ma vaatan seljataha, siis hakkab üks itsitamine ja minema kihutamine pihta. On mürakaru ma ütlen :). Kui Toss aga kõigest hoolimata diivanil ringi kõnnib ja mina ta siis maha tõstan, no siis on kisa kuulda ka neljandale korrusele ma arvan. Et siis ta lausa nügib ja trügib mind, et saaks aga tagasi diivanile. Ja kui ta seal on ja jälle püsti tõuseb ja mina ta taas maha tõstan on taas kisa lahti. Enamasti lõpeb see sellega, et ta siiski ronib diivanile ja jääb lösutama patjadele.

Miski hetk, kui toas valitseb vaikus ja Toss on kahtlaselt kadunud, hiilin mina suurde tuppa ja mida ma näen. Toss lösutab diivanil nagu vana kass, ise vahib telekat! Need hetked on ilusad, kaua need muidugi ei kesta, kuid siiski - imelised! Näitavad, et Toss ei peagi jala küljes rippuma alati, et saab ka ise oldud kui aga tahab. 

Viimastel päevadel koolit tulles polegi olnud vana tuttavat kisa kui uksest sisenen. Tavaliselt Toss pistis kohe röökima kui mind nägi. Täna tulin tuppa, siis Toss kihutas mulle vastu endal nägu naeru täis, ning kamandas mind KOHE tolmuimeja järgi. Seega null nuttu ja sülle nõudmist - nii lahe.

Täna hommikul oli tore. Kuna olin alles kell pool kaks magama läinud, siis Tossu kella seitsmene ülestõusmine ei sobinud mulle kuidagi kohe :). Poole kaheksaks potsatas Toss ennast põrandale (oskab ju meie kõrgest voodist end iseseisvalt alla libistada) ja siis prauhh uks lahti ja läks kiikama kus see issi on. Issi lahkus öösel voodist sõnadega: väike jubin tuli ja kukkus pressima!!! Olime just kuskil tunni magada saanud, kui Toss oma voodis pirisema hakkas - issi köhis tegelikult, et ju ta selle peale üles ärkaski. Seega tõstsin ta meie vahele, et kui magama jääb, siis tõstan oma voodisse tagasi. Tossu une ootamine võttis muidugi aega ja taas kukkuski ta keerlema ja pöörlema meie vahel, et siis issi puksis igatahes suurde tuppa diivanile). Seega kui Toss hommikul issit otsima läks, siis sinna ta jäigi ja MINA sain rahulikult kella üheksani magada. Imeline elu ma ütlen!

Ärgates kui läksin vaatama, et mis toimub, siis tavapärase kisa asemel mis järgneb kui ilmun äkki kuskilt välja, olles tükk aega silmapiirilt eemal olnud, järgnes pikk jutuvada, mis tulenes sellest, et issi arvuti oli diivanil ja Tossul lubati (tegelikult muidugi ei lubatud) paari nuppu arvutil toksata. Oh seda väiksemehe õnne küll ikka, nii väikesed asjad nagu arvuti ja telefon ja muidugi ka toimiv telekapult teevad ta nii õnnelikuks :). Kui vähe on ikka õnneks vaja ma ütlen!