Romet "1"

Ja aastaring ongi täis saanud! Ei oskagi seisukohta võtta, kas see aasta on möödunud kiirelt või mitte. Kuna igasuguseid hädasid on ka olnud, siis on tegelikult see aasta möödunud just paraja kiirusega.

Täielik lemmik- onu Marek või nagu issi ütleb, Rometi varuissi!

Sünnipäeva otsustasime pidada siis Kessu mängumaal. Väga tore koht, ruumi on seal hulganisti ja erinevaid atraktsioone samuti.
Hommikul kinkisime Tossukesele raamatu (kus erinevad loomad häält teevad), seda oli tal potil istudes jube hea lugeda :). Mina kimasin kella kümneks kooli, kus mul oli seminar ja siis veel üks eksam ka, seega jube kiire päev oli see Tossukese esimene sünnipäev.
Koju jõudes kokkasin veel veidi empsiga samal ajal kui issi oma pojukesega magas. Hoolimata sellest, et Tossuke magas kenasti ei olnud ta siiski peopaigas kõigi külalistega väga sõbralik :). Igaühele ikka ei naerata ja sülle ei roni ammugi, poiss teeb juba omi valikuid. Sõprade Niklase ja Lukase sülle ronib koheselt. Samuti on Liisbeth talle väga meeldima hakanud, küllap seetõttu, et Liisbeth temaga alati mürgeldab. Ja muidugi on jätkuvateks lemmikuteks onu Marek, vanaema ja tegelikult ka tädi Merily.

Alati täpsed: Katre, Marko ja Sebastian (Marko on peidus)

Vanaema oli esimeste seas, kuna tema aitas emmel sööke lauale panna.

Seejärel saabusid Kiu, Chrislin ja Rika. Rauno peesitas sellel ajal päikese all.

Peale neid tulid issi vend Kristjan ja tema naine Leini



Seejärel saabusid tädi Kätu, Mart ja Marcos

Siis Kristo ja Annabel, kes on meie Põrgupõhja (suvekodu) sõbrad.



Siis tulid Urban, Kadri ja Sonja.



Neile järgnesid Tossukese lemmikud Niklas, Lukas ja Efka

Siis jõudsid Remy ja Birka (Birten oli haige ja issi ja õega kodus)
 

Neile järgnesid "igavesed hilinejad" Merka, Liisbeth ja Vahur

Pisut hiljem jõudsid ka Heddy ja Siisi (meespere oli samal ajal trennis)

 

 

 

Seega külalisi oli omajagu, ning tegelikult oli pidu väga vahva, et oleks tahtnud muidugi, et Romet oleks iseseisvalt rohkem mänginud, kuid kuna rahvast oli palju ja koht oli uus, siis ta seda ei teinud :). Otsustasime, et peame sinna niisama ka mängima minema, sest seal on tõesti tegevust tittedele kuhjaga.

 

Aeg läks peol maru kiiresti ja koogisöömine jõudis hästi ruttu kätte. Koogi nagu ka enamik sööke tegime ise. Koogimeistriteks olid siis peale minu ka issi ja onu Marek. Ilmselgelt onu Marek nautis koogi "tuunimist" (kuju andmist ja järgmisel päeval ka kaunistamist) ja võin ilmselt kõigi eest rääkida, kuid olime saavutatu üle väga uhked. Ehk siis meisterdasime Rometile uhke auto koogi, mis kõigi üllatuseks oli ka väga maitsev. Keegi muidugi ei tahtnud alguses uskuda, et tegime koogi ise, muudkui küsitleti, et kuidas tegite ja mis sisse panite jne... kuid läbisime need testid sajaprotsendiliselt :).

 

Seega oli pidu tegelikult ülimalt vahva, et siis ka issi ütles, et oli väga tore pidu, sai sõpradega koos olla ja niisama jutustaja ja sinna vahele ka maitsvaid sööke süüa.

 

Koju jõudes saime aimu, et ilmselt läheb meil veel kitsamaks elamises, kuna kingituste kuhi oli üüratu. Perekond Krullid (ilmselt Efka idee) tulid väga lahedale mõttele ja kinkisid emmele ja issile hotelliveebi voucheri, sest õnnelikud vanemad pidid oma lapsele kõige paremad olema :).



Seega saame varsti minna koos Krullidega spaasse taas.

 

 

Aga kõigile soovime öelda, et suured tänud kingituste eest (ka nende "õhemate" kingituste eest - ehk siis raha eest). Plaanin osta Tossukesele osa raha eest kindlasti laste muusikaplaate/DVD´sid, sest Tossukesele hirmsasti meeldib kui lapsed laulavad (Põhja Tallinna laul - Meil on aega veel on ta täielik lemmik, sest seal on suur lastekoor, kes refrääni laulavad). Ehk vaatan talle ka väikse kirjutuslaua ja tooli, kuigi ilmselt on ta selle jaoks veel liiga püsimatu, aga no külastame Krulle ja vaatan järgi, kas ta istuks laua taga :).

 

 

Kahju, et sünnipäevale ei saanud tulla vanaisad Kalev ja Illar ja vanaema Ene ja issi õed. Kuigi meeles oli Tossuke kõigil vanavanematel ja õdedel.

 

 

Oli tore päev ja meie tore noormees on saanud juba üheseks !

 

Õnneks veel emme muna, kuid ilmselt mitte kauaks :) 

 

 

Tipa-tapa...

Tipa-tapa, nii sammub meie pisike Tossuke. No olgu, samm pole veel nii kindel, et maratoni jooksma minna, kuid liikumiseks ühest toa servast teise sellest piisab küll. Siiski on hetki, kus Tossuke otsustab, et kõndimine on veel liiga aeglane ja liigub käpukil tormates edasi.

Igatahes vaadates Tossukest, kes on juba üpris iseseisev tekib selline uhke tunne, minu oma pojukesest on saanud selline asjalik noormees. Mitte, et ta ise üksinda mängida väga viitsiks, kui siis ainult sellisel juhul, kui hunnik potte-panne on põrandale pandud. Siis võib Tossuke kuskil viis minutit üksi mässata, muul ajal aga oleks kena kui emme-issi ikka ka põrandal istuks, et temal on siis kindel asjatada.

Aga täna käis siis pojukesega mängimas tema tutikas hoidja, et siis harjutamas nö, nimi on tal siis Diana, et iseasi kuidas Romet temaga kahekesi olles lepib, kuid kui kolmekesi olime, siis emmest oli küll üpriski ükskõik tal. Loodetavasti hakkavad nad omavahel klappima, et mina saaksin enda kooliteed jätkata, kuidagi ei sooviks akadeemilist puhkust võtta.

Aga väheke siis ka sellest, et kuidas võõrutamine läinud on. Põhimõtteliselt Tossukene tissist puudust ei tunne, kuid kuna andsime ööseti talle vett juua, siis kuna tops on tilgalukuga, kuhu jääb õhk vahele, siis Toss imes öösiti seda õhku korralikult sisse, kuid siis ei oska ta ju krooksuda ja nii ta siis mööda voodit ringi sibliski. Nüüd aga otsustasime, et aitab sellest jamast, pole mingit öösel joomist ja taas tuli meie vapper issi mängu, kes Tossuga kaks ööd kenasti koos oli, ning kes protestidele ei allu nagu emme :). Issit kuulab Tossukene väga hästi, et see on küll supertore, emmega virisetakse ja jonnitakse, kuid kui issi ikka natukene kõvemat häält teeb lakkab virisemine ka (vähemalt mõneks ajaks).

Aga siis paar toredat näidet Tossukese magamisest.

Head uut aastat !!!

 

Oehh nüüd on siis see käes - uus aasta, aasta mil Tossuke saab juba ühe aastaseks!

Eks ole aeg ikka lipanud. Vaadates Tossukest söögitoolis: jalad ulatumas juba peaaegu jalgade tugedele on liiga selgelt näga, et laps on juba suureks kasvanud. Mõneti väga kurb, teiselt poolt jällegi mitte.

Aastaga on kõik palju muutunud. Pisikesest armsast beebipoisist on saanud ülemeelik tujutsev pisike armas noormees - uudishimulik noormees!

Kuude möödudes on kasvanud nimelt Rometi huvi kõige vastu, no kui tast leiutajat ei saa, siis peab saama tast ilmselt detektiiv või siis politseinik. No igatahes peab Tossukesest saama keegi, kellele jubedalt meeldib kõike uurida!

Meelest on läinud kirjutada, et juba õige tükk aega, kuskil poolteist kuud oskab Tossukene juba oma topsikesi üksteise sisse panna, ning see tegevus on talle täitsa meeltmööda. Samas on tekkinud olukord, kus Tossukene ei taha üksi enam üldse mängida. Kui emme-issi on põrandal, siis nokitseb härra oma asjadega väga asjalikult, jagades mängimise vahele musisid nii emmele kui issile (väga vesiseid musisid nimelt). Samas nii kui emme kööki läheb, et näiteks süüa teha kihutab Tossuke emme jala külge ja pistab sõna otseses mõttes röökima, täna pressis isegi paar pisarat seda tehes välja (enamasti neid ei tule sellise röökimise peale).

Eks see ole ühelt poolt väsitav, samas no kaua ta ikka pisike on eksole, varsti on kolmene ega taha enam sülle ega midagi, juba praegu on vahel nii, et kebitakse issi juurde ja emmest on täitsa suva.

 

Aga kuidas meil siis võõrutamine läks - LIHTSALT! Imelihtsalt on vist ka õige öelda :). Nimelt issi oli need neli ööd oma pojukesega ja kui Tossukene ärkas, siis issi võttis ta kaissu ja jäid aga suures voodis jälle tuttu. Eks see lihtsus tulenes suuresti ka sellest, et päevadel polnud Tossuke juba kaua piima joonud ning ööune piimajoomised lõpetasin ka juba kuskil kaks nädalat enne lõpliku võõrutamist ära. Seega võib öelda, et see oli küllaltki lihtne värk. Eks issi oli ikka väsinud, kuna tema jaoks on ju harjumatu, kui Tossukene suures voodis muudkui ringi kihutab (olles ise üleval). Aga no neli päeva ja nii see teema unustusse vajuski. Kahju ka pisut aga samas kuna ööd on muutunud palju toredamaks, siis oli see kindlasti õige tegu. Kui varem ärkas Tossukene juba kell 00 või hiljemalt kell 2.00, siis nüüd ärkab ta esimest korda enamasti kell 4.00 või pisut hiljem, siis võtan suurde voodisse pojukese, kus ta veidi ringi sahmerdab ja siis jälle tuttu jääb.

Täna ärkas Tossukene lausa pool seitse esimest korda. Mina olen igatahes väga rahul ja ka väljapuhanud :), kuigi ega ma saa midagi Tossukese kohta paha öelda, tema jaoks on ööd ikka olnud ööd, et miskit hirmsat kisamist pole olnud, ning tavaliselt on ta öösiti ikkagi maganud (paari-kolme tanklapeatusega muidugi).

 

Kuidagi tundub, et peale võõrutamist on Tossukene muutunud, justkui suuremaks saanud, et siis ei kisa enam nii kõvasti (v.a siis kui emme köögis süüa tahab teha - kahtlustan muidugi, et talle meeldivad issi tehtud söögid palju rohkem kui minu tehtud, ning just seepärast ta nii käitubki :)).

 

Veel paari sõnaga 31.detsembrist. Külastasime siis Merkat&Vahurit&Liisbethi - viisime neile ühe shampuse ja siis läksime vanaema juurde sööma. Vaatasime seal pisut telekat ja siis läksime koju ära. Issi käis veel Krullidel ka külas, kuid kuna eelmine napsutamine oli veel meeles (sellele järgnevad päevad), siis napsutada ta ei tahtnud ja tuli varsti koju. Kella üheteist ajal vajus mul juba silm kinni, lubasin siis ühele silmale kuus minutit ja teisele niisama palju ja siis äratas Endrik mind üles. No eks siis hakkas väljas "sõda" ka pihta. Selline paugutamine, et jube lausa ja seda paarkümmend minutit jutti. Ja mida tegi Tossuke - magas sõja maha!!! Magamistoa akna all ka paugutati ja sealt on palju paremini kõike kuulda, kui elutoast, kuid tema vana Tossukene magas, no ju ta sai ikka oma hüüdnime, Tossukese, põhjusega!

 

Seega uus aasta tuli küll suure pauguga, kuid õnneks meie jaoks rahulikult ja meeldivalt!

 

Tossukene ei soovi ikka veel iseseisvalt kõndida, ainult lühikesi vahemaid, kuid pikemaid mitte, ikka tahab näpust kinni hoida. Kahest käest teda kinni hoida ei tohi, siis pistab kisama, ainult ühest.

 

 

Aa meenus üks kena seik siin aasta esimestelt päevadelt. Läksime vanaema ja tädi Kätu ja Marcosega poodidesse, et vaatame ka allahindlused üle. Läksime siis Taskusse, kus meie käisime Kätu ja Marcosega poodides ja vanaema ja Romet uudistasid aatriumis inimesi. Ja kui mina siis poest väljusin ja oma pojukese juurde läksin pistis tema kisama, ei tema ei taha minu juurde tulla. Ok, veidi aja pärast muutis ta meelt. Hakkasin siis poe poole jalutama, Tossukene näpu otsas lonkimas. Ja vahetult enne poodi pani Tossukene pidurid peale ja pepuli maha ja pistis kisama, tundus lausa kohe, et tema poodi ei taha minna ja jutul lõpp. Ok istus siis seal põrandal, kuni avastas sealt mingi metalse luugi. No Tossukesele omaselt on tarvis ju KÕIKE maitsta, ka seda luuki suundus juba lakkuma, kui mina ta ära rabasin sealt. Oo ja siiiiiiiiis viskas Tossuke ennast selili maha ja pistis