Jõulud

 

Tänaseks on tegelikult jõuludest juba õige mitu päeva möödas, kuid siiski panen kirja, kuidas need esimesed jõulud meil läksid.

Meie oma koduloom - pisike koer

Hommikul ärkas Tossukene nagu tavaliselt pool seitse, kuid õnneks oli jõuluvana juba jõudnud oma kingitused nulu alla panna. Tavalised protseduurid tehtud, nagu potil käimine, riietumine ja hammaste pesu oli aeg suunata Tossukene nulu juurde, et vaadata mis siis jõuluvana talle toonud on. No hea küll, sellel aastal oli see kingituste avamine rohkem emme töö, kuid siiski rõõmu pakkusid kingitused pokjukesele siiski. Koju tõi jõulukas uhke auto, millega Tossukene saab mööda tuba ringi kihutada (nüüd sai lõpuks tolmuimeja kappi tagasi panna, muidu oli alati see kapist väljas, et Tossukene saaks mööda tuba ringi liikuda selle najal). Veel tõi jõulukas pojale pisikese haukuva ja liikuva koera. Esialgu kartis Tossukene nii autot kui ka koera, kuid praeguseks on meil juba isiklik koduloom, kes kohe hommikul haukuma pannakse, ning autoga kihutatakse toa ühest otsast teise nii mis hirmus. Paar korda on ka olnud juba kukkumist autoga, kuid õnneks ei midagi hirmsat.

Tossukene kõõlumas lauajala küljes

Jõulukas tõi meile veel igasuguseid asju nagu prääksuvad pardid, Lotte tassi, roboti, liikuva auto, hobuse, angry birdsi uue linnukese, uhke kampsuni ja püksid jne... Ühesõnaga kraami on juba liiga palju, seega tuleb osa vanaema juurde viia, siis on seal ka tore mängida nendega :).

 

 

Viimastel päevadel on Tossukene üha rohkem liikuma hakanud, ehk siis iseseisvalt samme tegema. Enam ei teagi kui palju samme ta korraga teinud on, no üle kümne kindlasti on neid juba. Ise läheb Romet nii ähmi täis ja hakkab hirmsasti naerma kui liigub emme või issi suunas, et tihti kaotab tänu sellele ka tasakaalu. Muidu on Toss aga jube tubli juba, ning õhtused "kõndimise trennid" on meil hästi vahvad.

 

Nüüd on jõudnud kätte ka aeg, kus harjutame Tossukest ilma tissita öösel magama. Tänaseks on olnud kaks ööd juba sellist, kui issi on pojukesega öösel, et poju ei nutaks keset ööd, emmega ta nimelt nutab, ilmselt nõuab oma tissi. Siiski mööda voodit tuiab ta keset ööd ringi, et siis ega mul eriti lootust pole, et Toss hakkaks kenasti iseseisvalt magama, kuid eks teeme proovi ja vaatame mis sellest saab.

Kahjuks sattus see võõrutamine sellisele ajale, kui Tossuke hankis endale nohu ja köha ja ka palavik on kohal, kuid otsustasin, et sellest hoolimata ei hakka ma uuesti rinda andma, et aitab küll.

 

Kätte on jõudnud ka aeg, kui tunnen, et poja on maailma kõige kõige lahedam kutt. Ehk olen seetõttu et seda varem ei tundnud rongaema või midagi sellist, kuid siiski nüüd võin tunnistada, et Romet on nii vahva kutt ning, et iga päevaga on ta üha lahedam ja armsam. Ta ei nuta enam nii palju ega jonni väga ja on üldse täiesti mõistlik mees juba. Tossuke tuleb ja kallistab ja musitab pidevalt, ning see kõik annab nii palju juurde, et uskumatu lausa. Et siis see piiritu, tingimusteta ja üha kasvav emaarmastus on ka minuni jõudnud, kulus kõigest 11 kuud :).

Mitte, et enne poleks olnud seda armastust, kuid nüüd on igapäevaselt hoopis teistsugune tunne ja no näha teda üha iseseisvamaks muutumas on ka väga super, kuigi eks ta ole ikka, et väike igatsus on ikka peal, igatsus selle aja järgi kui ta päris beebi oli, just sündinud ja ei olnud veel muid hädasid kui näljahäda, kuigi ka selle näljahäda pärast pole ta kunagi jonninud.

 

 

Vot ja varsti on juba aastavahetus ning sealt vaid sammuke veel ja saabub Tossukese esimene sünnipäev. Peo paika pole veel lõplikult välja valinud ning hetkel tegelen aktiivselt Tartu mängumaailmade tutvumisega :).

 

Minu mehikesed peale vanni

 

 

 

 

Tossuke - 11 kuud!

 

 

Detsember - lumi, jõulud, aastavahetus ja peagi on käes uus aasta, mis toob meie jaoks meie armsa pojukese esimese sünnipäeva! Sinnani on täpselt üks kuu aega, seega pisut veel... Pisut aega, et õppida öö läbi magama, pisut aega et õppida kõndima, aega mõistmiseks, et tegelikult on naeratus palju suurem trump kui jonnimine :).

 

Täna aga sai Tossukene 11-kuuseks, seega on ta juba suur poiss juba. Täna sõime kooki kolmekesi, sefiirikorvikesi nimelt. Romet pani oma sõrmekese sisse ja nii said lausa pildid, kus Tossukene ei kisagi vaid vaatab isegi peaaegu kaamerasse :). 

 

Tossuke on justkui suur inimene juba, kelle päevad pole vennad. On päevi, kui Tossuke ei teagi mis see nutt on, samas on päevi, mis algavad juba hommikul virinaga, seega justkui suure inimesega on meil juba tegu. Loomulikult kui päev algab virinaga on see seetõttu, et Tossuke on väsinud, et on öösel "naljatanud" ja tunnikese mööda voodit ringi rullinud (emme-issi voodis muidugi).

Jätkuvalt läheb Tossukene magama 8-9 vahel, ning ärkab enamasti kell 7 või siis veidi enne või peale seitset. Kahjuks on möödas need õndsad päevad, kui Tossuke magas emmega vahel suisa poole kümneni - neid päevi on olnud kuskil viis selle 11 kuu jooksul ;) - siiski oskan selliseid hommikuid igatseda.

 

 

Öösiti "tangib" Tossuke ennast jätkuvalt kaks korda, ei ole õnnestunud seda murda, ükskord juba kaks ööd ei andnud süüa ja siis pojuke oli hea mitu tundi öösel üleval, kuid kolmandal päeval võitis uni ja seetõttu võitis ka Tossuke. Issi oli tegelikult need kaks ööd pojukesega, kuid kolmandal ööl ta väsis ja mina olin ka väsinud, seega nii see läks.

Aga Romet ärkab kahjuks ikka poole kaheteist ja kaheteistkümne vahel üles ja ei lase ennast enam oma voodisse panna vaid nõuab suurde voodisse, nii kui sinna saab jääb kenasti magama. Siis magab kuni kella kaheni, siis peatus "tankimiseks" ja siis kuskil viie-kuue vahel on järgmine tanklapeatus. Iseenesest pole enam väsitav öösiti üleval käia, kuna enam ei pea nii hirmsasti mööda tuba peale söötmist ringi kõndima, kuna krooksud tulevad enamasti välja (suuremad neist igatahes).

 

Rometi oskustest võiks esile tuua imelise nõudmisoskuse, kohutava jonnimisoskuse ja suurepärase võidunaeratuse. Nõuda oskab ta kõike, alates võileivast mida emme just parasjagu sööb (võileivad on Tossukese lemmikuteks), kuni Tossu jaoks ebatarvilike vidinateni, näiteks kreemitopsid, hambapasta karbid jne... Jonnida oskab pojuke ka, visates seejuures näiteks silda või trampides sirgeid jalgu vastu põrandat. Võidunaeratust võib aga kohata hetkel, kui Tossuke on avastanud näiteks voodi pealt puldi, kihutanud selleni nii, et keegi ei märka mistõttu hoog nii suur tal sees on, saanud puldi kätte ning jõudnud ka kanalit vahetada! Vot siis on Tossu näol selline naeratus, et uskumatu lausa. Sama asi on ka siis, kui Tossuke näeb kuskil telefoni ja saab selle enda valdusesse. Korra sai vanaema telefoni kätte ja kimas siis ruttu seda padja alla ära peitma - no mida oskused juba eksole (kuigi eks ta on seda emmelt, issilt, vanaemalt ja onu Marekilt õppinud).

 

Tossu oma mängunurgas (mis on siis suures toas voodi kõrval) liigub Tossuke vaid püsti olles, toeks voodi. Kapi ja seinte najal liigub samuti Toss püsti, ehk siis toetades kätega seinale või kapile. Täna käisime minu vennaperel külas (Raunol, Kristiinal, Chrislinil ja Rikal). Tossukene mängis seal Rika asjadega ja tõusis siis minu najale toetades püsti ja tegi viis sammu täiesti iseseisvalt. Seni on ta teinud kaks-kolm sammu üksinda ja siis maha potsatanud, kuid täna jäi ta veel peale neid samme seisma ja siis potsatas pepuli. Nii armas oli seda vaadata, seega loodetavasti pojukene ikkagi aastaseks saades kõnnib. Mu õeraasukese - Kätliniga, tegime pakkumisi, et kunaseks Romet kõnnib, tema ütles, et kümne kuuselt kõnnib - see siis ei läinud täide. Kuid minu pakkumine oli, et kõnnib 11,5 kuuselt, seega kaks nädalat veel on Tossukesel aega õppida sammumist :).

 

 

Eile käisime Endrikuga tema kasuema Linda sünnipäeval Valgas. Sõitsime öösel Tartusse tagasi, kuid senikaua hoidis Rometit vanaema Helle. Arvata oli, et Tossukene lepib kenasti oma vanaemaga. Siiski ei suutnud ta murda oma rutiini kella poole kaheteistkümne ajal üles ärgata ja loomulikult ei lasknud ta ka vanaemal ennast enam enda voodisse tagasi panna vaid jäi magama ainult suures voodis. Nagu Kätlin ütles on Tossukene tegelikult vanaema laps, s.t ta lepib alati suurepäraselt vanaemaga, naeratab talle oma võlunaeratust ja alati soovib vanaema sülle (eks see ole ka selle nii, et vanaema alati näitab talle kõike, mida Tossuke soovib, temal piisab ju vaid oma pisikest sõrmekest vibutada ja juba vanaema liigub Tossuga näidatud suunas). Nii tore, et oled olemas minu emme, Tossukese vanaema!!

 

Vahepeal suutis Romet endale hankida ka suu ümber punetava naha. Ei teagi kas see on millegist tingitud allergia, mille see kohutav külm välja lõi või on see tingitud sellest, et viimasel ajal oleme autos Rometile luti suhu pannud, kuid kuna ikka on jahe autos, ning Tossul ila jätkuvalt jookseb kõvasti, siis ehk seetõttu tekkis ka punetav nahk. Igatahes nüüd kaks päeva pole me enam lutti päeval kasutanud üldse, ka autoga sõites mitte, ning ei tea kas mulle tundub vaid nii, kuid minu meelest on see punetus juba palju parem - eks näis.

 

Nüüd on ees pikemad pühad, ning mul on koolivaba periood. Ei teagi mis saab uuest aastast, kuna Triinul endal hakkab lapsehoidja kursus, mis kestab kolm kuud. Uut hoidjat justkui ei taha, kuigi paar inimest on tundunud kuulutusele vastanutest täitsa toredad, samas pole ma nendega veel kokku saanud, seega see tunne võib olla petlik. Eks näis mis elu toob, kuid imeline on igatahes see, et lubatud maailma lõppu jälle ei tulnud!!!

 

 

 

Tossuke 10,5 kuud

Nii nüüd sai ka arstil käidud ja uued numbrid olemas.
Pikkus 74 cm.
Kaal:
Pea üm: 50 cm.
Lôge oli jätkuvalt 2*2, seega siin paranemismärke polnud paraku.
Kuna olen juba veidi mures selle lôge pärast, siis sai arstiga konsulteeritud ja otsustasime teha vereanalüüsi.
Tegemist siis veenivereanalüüsiga. Oo nôu oli esimene môte, taas nuttu kuhjaga.
Läksime siis kolmekesi issi, Tossuke ja mina teise kabinetti, kus meid juba ootasid tuttavad näod. Kolm tädi olid ümber ja usutlesid mind, et ega mul ikka paha ei hakka, et kui on kartus, et hakkab, siis mingu ma välja ja nad hoiavad ise last kinni. No ei, pole ma mingi nôrguke ja Tossuke on mul ikka ka valiv, igaühe sülle kohe ei lähe. Tavaliselt ta vaatab algul mis inimesega tegu on ja siis otsustab kas minna sülle vói mitte. Ka oma inimestega on nii tavaliselt, erandina on onu Marek ja vanaema (nende sülle minnes lehvitab mulle, et mingu ma nüüd ära).
Igatahes hoidsin siis ise oma pojukest ja nagu arvata vóis hakkas kisa kohe pihta kui tädid Tossukese kätt kinni hoidma hakkasid. Mina usutlesin seal algul, et kas ikka on veeni näha jne... Selle peale üks vanem tädi ütles, et eks me vaatame. Kurjam ega mu poeg nóelapadi pole, et surgin siit ja surgin sealt. No ja läkski nii, et esimesel korral randme pealt ei leitud veeni üles ja alles küünarvarre seest saadi veen kätte - Tossu nutu saatel. Oi kui kahju mul oli lapsest ikka, jube kurb on móelda neile pisikestele, kes haiglates on. Aga nii kui tädid Tossu näppimise ja kinnihoidmise lópetasid rahunes laps maha. Tuleb vist Tossule särk teha kirjaga: Ära puutu mind, pistan kohe kisama!
Igatahes analüüside vastused olid ónneks korras, seega Tossuke omastab d-vitamini kenasti, seega küll see lóge varsti kokku kasvab.
Täna vaatasin taas Tossukest kui ta ööunes oli, no on ikka nunnu küll, oma laps on ikka kóige armsam! Aga sellele vastupidine on see kui Toss peale teist uinakut ärkas ja toimetama vannituppa läks. Mina tegin köögis süüa samal ajal. No vannitoas oli vaikus, kuid kuna olin kóik ebasobilikud asjad ära pannud Tossu haardeulatusest, siis arvasin, et ju sorteerib pesu laiali lihtsalt. No veidi aja pärast tuleb Toss vannitoast välja vóidukas nägu ees. Siis ajas oma sôrmevahelt miskit maha, vaatasin kaugelt, et ajalehe tükk. Hakkas suhu toppima ja jooksin seda ära vótma. Selgus, et polnudki ajalehetükk vaid hoopis tema pissipoti küljest vidin, mistóttu pott laulis kui sinna sisse soristada. No seda oli Tossuke juba pikalt nillinud ja nüüd sai siis katki tehtud. Seega meie potike enam ei laula :). Ehk ónnestub issil korda teha veel pott muidugi (tinutada on vaja veidi). Meie issi ilmselt läheb hoopis prismasse uue poti järgi enne kui tinutamisega tegelema hakkab.