Sunday, December 28, 2014

Jõulud 2015


Minu "päkats"
Nagu ikka igal aastal ei suuda ma teha seda, mida tavaliselt jõulude ajal luban - järgmisel aastal sõidame jõuludeks sõpradega kuhugi minema ja ei ole selle hulluse sees. No taaskord läks teisiti, reisilt tagasi tulles hakkab ikka pihta teema - kus veedame jõulud, kelle juures oleme ja kuidas oleks võimalik saada kogu pere selleks ajaks kokku?!
Mõtlikud
Mina ei saa aru, mis teema mul sellega on, kuid millegipärast on ikka nii, et soovin alati, et kõik õed-vennad oleks oma peredega koos ja et oleks mõnus olla, et ei peaks miskite kingituste pärast muretsema ja et kõik naudiksid lihtsalt head seltskonda.



Kolmandaks advendiks tõi issi meile ka kuuse, mille tarvis olin muidugi juba hulganisti uusi ehteid varunud pojaga. Ja saime siis nüüd seda kahekesi kaunistada. Imeline kuuseke, mille oleksime võinud tuua juba nädala jagu varem, et saaksime seda ilu kauem nautida!

Tossukesele muidugi pakuvad jõulud huvi, kuigi ega ta sellest asjast veel hästi aru ei saa. Igal pool vaatavad jõuluvanad ju vastu (poodides nad magavad või seisavad vaateakendel, igal pool on päkapikud ja isegi Eedeni keskuse katuselt piilub jõuluvana välja).
Tee siis selgeks, et jõuluvana elab Lapimaal ja tuleb alles jõululaupäeval kingitust tooma, eeldusel, et oled ikka hea laps.
Suure pere puhul on ikka see, et kogu pere kokku ei saagi ja nii läks kahjuks ka sellel aastal nii, kuid nagu ikka ei saa sellistel asjadel ennast kurvaks teha lasta.
Panen päkatsid tuttu
Kuna väljas sadas jõululaupäeval lund, siis pidasime õhtul väljas lumesõda ja nautisime seda vähest lumeraasu, mida meile sellel talvel kingiti. Noorem õde Kätlin oli ka oma perega külas ja kui lumesõda peetud saabusid ka Merka perega ja emme.

Kuidagi oli muidugi kuuse alla tekkinud hunnik kingitusi, kokkulepetest pole keegi suurem asi kinnipidaja, ning nende lahtipakkimine võttis hulganisti aega.
Nagu ikka oli lastel LIIGA palju kingitusi ja tuleb taas rääkida jõuluvanaga, et selline rumalus tuleb lõpetada, ühest asjast on lastel palju rohkem rõõmu, kui tervest hunnikust! Siiski suured tänud kõikidele jõuluvanadele, kes poodides, vaateakendel, aianurkades jne piiluvad!

Tagant järele mõeldes on nii, et mulle ei meeldi vist ainult see jõulude juures, kui keegi ei pea kinni kinkide kokkulepetest, sest kõik muu on ju imeline - kaunistused, kuusk ja rõõm/uskumatus lapse näol, kui hommikul on päkapikk talle sussi sisse sibula toonud :).
Meie oma päkapikk
Ühel hommikul juhtus meil just nii, et Tossule oli päkapikk toonud kingituseks sibula! Eks siis tuli ikka seletada, et näed eile olid sõnakuulmatu ja ei kuulanud üldse emmet-issit ja päkapikk nägi seda ja tõigi sulle sibula. Muidugi väike Tossuke jutustas seda uhkusega kõigile, ainult  selle jättis mainimata, et käskis selle sibula mul ise minema visata, kuna tema seda ei söö.

Aga näha seda ootust, ärevust, kui poja esimese asjana hommikul oma sussi kontrollima läks on ikka ülim nauding. See on see, miks tegelikult on jõulud imelised. Pisikesed asjad teevad elu imeliseks ja saada palju kingitusi ei ole see, mida keegi tegelikult ootaks, vaid olulised on südamest tulnud asjad ja hetked, mida saad veeta oma kallitega ja näha oma poega kasvamas on imeline.

Kauneid pühi kõigile!










Wednesday, December 10, 2014

Detsember 2015



Oi oi oi kui uskumatult laisk võin ma ikka olla. Eks ühelt poolt ole siin süü ka sellel, et on olnud meeletult kiired ajad tööl ja kui veel liita siia trenn ja kvaliteetaeg perega, siis ongi tulemus see, et pole olnud jaksu juba pikka aega sissekannet teha.
Kuna aga mäluga mul probleeme pole, siis tagant järgi kirjutada on ju ka mõistlik ja võimalik :).

Talv on nagu ikka, pime - kõle - sompus ja külm, sellel aastal aga otsustas meie issi, et sõidame detsembris taas korraks sooja Egiptusesse  Hurghadasse. No muidugi on tööl minul see aeg just kõige kiirem aeg üldse, kuid kuna mõte oli juba idanema pandud, siis tuli ka see ära teostada.
Minu suurim hirm oli nagu ikka, et kuna detsember on Egiptuses hooaja lõpp juba, siis ilmselt saame seal toas kükitada see nädal ja endale hulganisti lisakilosid kerele süüa. No õnneks läks teistpidi,
sooja oli 28 - 30 C ja tuul oli enamus aega mõõdukas. Aastatega on ära kadunud see soov vedeleda päev otsa rannas ja praadida ennast, seega oli rutiin sama mis ka eelnevatel kordadel. Hommikusöögi järel tuleb kindlasti endale rannas mõnus koht välja otsida ja siis peesitama asuda.  Rannas veetsime enamasti paar-kolm tundi, mina muidugi eriline kala pole (ootan ju ikka 25-28 C "vannivett" merelt), kuid Tossu jaoks on ideaalne istudagi vees ja mängida. Vette minemise hirmust ülesaamiseks muidugi kulus kõva kolm päeva - tõeline jänes see meie Tossuke!
Kuna Tossul on ikka tarvis päeval oma uni ära magada, siis tuleb oma plaanid jätkuvalt tema järgi seada. Ja nii siis oligi, peale lõunasööki mindi tuppa magama ja kui mina oma 15-30 minutit ära magasin (iluund on ikka tarvis teha), siis läksin mina treeningsaali, peale mida oli kas siis aeg jalutamiseks, poodlemiseks või siis taas toitumiseks.

Ikka pole Egiptuses muutunud see, et igal pool püütakse sind tüssata. Taksoga sõitmine kuulub jätkuvalt julgustükkide kilda. Nimelt ühel õhtul otsustasime minna suurde keskusesse, mis on uue lennujaama kõrval. No mis seal ikka 20 minutit sõita ja kohal. Lepid hinnas kokku - 10dollarit ja istud taksosse, jõuad isegi kenasti kohale ja siis taksojuht hakkab ajama, teate ma ei teadnud, kui palju siia maad on. Tuleb juurde maksta samapalju, seega ühe otsa hind 20 dollarit. No kuule mees unusta ära ja astume autost välja. Juht jookseb veel järgi, käsi pikas - dziisas sa hull hirmutad mu lapse ära sellise käitumisega! No ma kohe mitte ei oodanud tagasisõitu, taas tuleb ju hulludega võitlema asuda. Aga tagasi tuli minna. Hinnad tagasi on muidugi topelt ja veel rohkem. Oh issand kuidas need hullud end külge kleebivad ja taga ajavad, seega soovitus kõigile - kasutage neid marsasid, mis keskustest kaubanduskeskustesse sõidavad (bussijuhid ei ahista!).

Kõige selle tsirkuse juures ajas muidugi hulluks see, et me ei saanud ka poodidest mitte muhvigi :) seega täiesti hullumeelne tripp.

Kohalikul "turul" (autotee kõrval maja alumistele korrustele sisse seatud letid) oli aga hulganisti erinevaid puuvilju. Suu hakkab ju vett jooksma, kui detsembris näed maasikaid letil - no tuleb ju osta. Meie Tossuga pugisime seega maasikatest korralikult kõhud punni, kuid meie issi loomulikult kardab nendest igasuguseid kõhuhaigusi saada, seega värske värk jäi kõik meile :).



"pisike" jõuluvana, mis tormiga oli ka uppi kukkunud
Hotell oli meil imeline ja kuna jõulud olid lähenemas, siis oli igal pool erinevaid kaunistusi: jõuluvanad, põhjapõdrad, päkapikud, kaunistatud kuused, ehted jne... minule - jõulude vihkajale - meeldis see isegi väga! Tuba oli keskpärane, kuid vaade rõdult jahisadamale oli super, aed hooldatud ja lilli iga nurga peal. Lastele pidi muidugi olema kõvasti atraktsioone, pildid olid ju nii imelised, tegelikkus aga oli see, et lastekeskus oli vana ja must ja olime seal täpselt minut aega ja siis kupatasin Tossu sealt välja. Mina ei saa aru, kuidas lapsevanemad sinna üldse oma lapsi viisid - jube. Vaade kohvikust oli aga samuti imeline - otse jahisadamale ja merele.

Õhtuti aga oli lastedisko, millest Tossuke iga õhtul kohusetundlikult osa võttis - pealtvaatajana muidugi! Jänes ei julgenud MITTE kordagi tantsima minna, kuigi teadis laulu ja tantsu juba kolmandal korral peast. Lastepeo lõpus anti ka "jäätisekokteili" (siirupi-jäätise segu) ja no seda ju tasus Tossu meelest oodata :). Aga ka suurtele olid erinevad üritused, kuid kuna seekord polnud poja kellegi hoolde jätta, siis ei saanud ka me erinevatel etteastetel käia (Mr Hiltoni valimine, boa show, araabia tantsud jne).

Ilus puhkus lõppes viimasel päeval, mil torm saabus Egiptusesse. Öösel sadas vihma ja puhus nii vinge tuul, et rannas olid enamikud varjualused ümber. Hommikuks aga paistis taas päike, kuid tuul oli nii suur, et sain vaid kookonis päikest nautida - kõik tuleb ju ära kasutada, mida pakutakse :).

Koju saabuda on ju alati tore, eriti kui kaasas on lisakilosid, suisa 2!!!! Seega selline puhkus on ilmselgelt vajalik nendele, kes oskavad süüa mõõdukalt või kes vajavad neid lisakilosid. Minu jõupingutused trenni näol ei kandnud seega vilja ja järgmisel korral tuleb nautida rohkem päikest ja vähem panna rõhku hommiku-lõuna- ja õhtusöögile :). Kui aga toit maitseb, nagu mulle, siis korra-paar aastas võib ehk endale neid lisakilosid lubada.