Väike Reilik, meie copy-paste mees!

No mina ei tea kuhu küll aeg on kadunud, päevad lendavad ja nädalad niisamuti. Märkamatult on taas juba tükk aega möödunud sellest, mil viimati sissekande tegin.

Meenutan siis nüüd mis on vahepeal muutunud.

Hmm suurimaks muutuseks on vist see, et meil on kodus nüüd selline tegelane, kes väga paljusid asju kohe ise järgi tegema hakkab. Näiteks: kui ükspäev tolmuimeja jalaga kinni panin, teate küll mugavus, et ei peaks kummardama ja nuppu vajutama, siis järgmisel hetkel läks Toss (kes ju ARMASTAB koristamist)tolmuimeja juurde ja tegi täpselt sama. Ainus vahe on muidugi selles, et kui mina, kes ma küll ei hiilga just pikkusega, teen seda loomuliku liigutusega, siis Tossukesel oli tarvis ümberkukkumise vältimiseks tolmuimejast ka veel kinni hoida ja siis upitas oma jalga sinna peale. No väga koomiline vaatepilt.

Siis kui Romet arvas, et kakaod on ikka vaja koju!

Siis ühel õhtul, kui raamatuid sirvisime (ettelugemine pole veel Tossu jaoks põnev, kuna liiga kaua peab siis ühte pilti ju vaatama), siis lehitsesin omast arust täiesti normaalselt raamatut, teate küll vahepeal paned sõrme suhu, et saaks lehte kenasti pöörata. Enda jaoks ju täiesti loomulik liigutus. Seda muidugi märkas ka Tossuke ja tegi kohe sellesama liigutuse järgi, sõrm suhu ja siis vaatab mulle otsa ja keerab lehte :). On ikka väike muhe sell küll.

Mis, polegi kakaod vaja vä?

Ja kuidas siis mina tal kaks suurt pakki kahe väikse pakikesega asendasin :)

Toss on meil nüüd poe hull, et siis mina ei tea kuidas ta teab, kuid nii kui mõni pood läheneb, siis tema ninake annab ilmselt talle signaali, et pood on tulemas ja nii ta hakkab ütlema, PO PO, see on siis pood. Härrale meeldib oma käruga ringi joosta seal, sest no sinna on ju nii vahva omale igast manti koguda. Kindel on see, et poest ei väljuta ilma joogita :) viimasel ajal on tavaline ka see, et seni ta poes ringi luusib, kuni kommipakikese üles leiab. Üllatusmunade peale on ta ka nüüd maru uudishimulikuks läinud ja alati tahab neid võtta, seni oleme veel kokkuleppele saanud, et seda pole vaja, kuid no nüüd muudkui vaatab iPadist neid videosid, kus lapsed seal neid üllatusmunasid avavad, seega ilmselt kaua mul ei õnnestu enam teda veenda, et seda pole vaja.

Mina käin siis jätkuvalt koolis, mis on kuidagi raskem kui eelmisel aastal, just enda sundimine kooli minema. Samas kui Tossuke on mul vennanaisega, kellega ta saab suurepäraselt läbi. Veel pole olnud kordagi hetke, kui Tossuke oleks nuttes minust maha jäänud, tavaline on see, et lehvitab ja ütleb adaa. No nägemist emme, mida sa passid siin veel :).

Viimasel ajal on Tossuke taas vingatsimaks muutunud, no mina ei tea kas see on see kohutava kahe aastase iga juba, mis varakult meid vallutab, kuid sõdimist on kõvasti. Tossuke on taas näpistama hakanud (vennatütart nt ja õetütart) ja ka käsi tõuseb üpris tihedalt, siiski mitte minu pihta vaid pigem ka pisemate pihta või taas vaese õetütre pihta, kes ükskord tegi hea nalja.

Läksime õeperele külla, Tossuke läks kohe õe sülle ja läksid siis koos vannituppa käsi pesema. Liisbeth (õetütar) läks ka siis vannituppa ja Tossukene hakkas kohe teda käega lööma, selle peale lahkus Liisbeth vannitoast ja sõnas: siin ei jää tunnikesekski ellu :).

Tegelikult on see hirmutav, see tagumine, kuid kui uurisin teistelt jaanuaris sündinud põnnide emalt, siis paraku pole see midagi erakordselt, vaid lapse väljendusoskus on lihtsalt nii minimaalne veel ning seetõttu ta lööb ja näpistabki. Loodan, et see nähtus igatahes ruttu möödub :).