Pühapäev

Nukid

Nii tore kui külalised saabuvad üpris ootamatult ja eriti neil päevadel, kui jube igav on ja kui Tossul on viril tuju :). Ühel sellisel pühapäeval helistas mulle mu vanem vend Rene, et nad tulevad külla meile, et kas jäätist on meil (seda muidugi pole peres, kus kaks maiasmokka elab), kuid kuna issi oli just meil linnas, siis tõi ta ka jäätist, mida õunakoogiga oli jube hea süüa.

Poosetamine on selge

Joogipaus

Küll on palju nalja

Igatahes vennatütar Birten on Rometist pisut vanem, nii 10 kuud, ning tõeliseks teejuhiks Rometile. Näiteks ütleb ta nii kenasti Rometile, no no no ei tohi, kui Toss pahandust tegema hakkab. Et hoolimata sellest, et tihti kakeldakse sama mänguasja pärast tundub mulle, et tegelikult oleks Rometil palju Birtenilt õppida, nt kuidas suurel potil pissil käia :). Lisaks küündib Birten juba ukselinkideni ja ukselukkudega pole enam mingi probleem hakkama saada. Muidugi nende tegevuste peale on Tossul suu lahti ja nii kui Birten ära läks, kohe järgmisel hommikul hakkas Tossukene vannitoa ukselukku küünitama, ei ulatunud veel igatahes keerama :). Aga kui nad juba meie pisikeses kodus koos on, siis on juba mitmes kord juhtunud nii, et mõlemad on soovinud vanni minna, veeloomad noh. Igatahes seda, mis nägudemaailm seal toimub on raske sõnadega seletada ning isegi raske fotokaga jäädvustada, kuid siiski see on lihtsalt nii lahe.

Meie noormees!

Kes küll ütles, et lapsed sünnivad perre just sellistena nagu nad on, selleks, et kasvatada oma vanemaid. Seetõttu sündis ilmselt meie perre ka pisike viriseja tüüp, et kasvatada oma emmet ja issit :). Emme on ju loomu poolest viriseja, seega ju on Tossuke viriseja just seetõttu, et mina saaksin aru, kui jube see on :). No igatahes iga kord, kui Tossukene otsustab viriseda (enamasti peale lõunaunest tõusmist või siis nendel hommikutel, mil ta on ärganud juba kella seitsme paiku), saan ma aru, et peaksin vähem virisema Endrikuga ja rohkem nautima elu, mida elan.

No kuhu küll teine tennis kadus?!

Tossul on kodus tegelikult ikkagi jube igav juba, et siis emme ei viitsi ju pidevalt taga mängida ja seetõttu on Tossul kohe ärgates tarvis küsida, kas ONMA (onu Marek lühendina) ikka tuleb täna või on tal tööpäev. Jube raske on talle siis selgeks teha, et onu Marekil on tööpäev ja seetõttu ei saa ta kohe kihutada meie juurde. Tavaline on see, et Toss ärgates küsib kohe Onma, iss (issi), va (vanaema), Liipe, enma (tädi Merca) ja siis jälle otsast peale. Siiski on ta õppinud selgeks selle, et suures toas on hea hommikuti lösutada, et siis ta ei luba isegi tekki ära panna, sest tal on seal patjade ja teki all hea mängida ja lösutada (seega ärge üllatuge, kui külla tulles on elamine justkui sassis, see pole tahtlik).

Igatahes on tagasi need päevad, kui Tossuke igal võimalusel tolmuimeja kapist välja tassib. Vahepeal oli see juba unustatud teema ning ilmselt just seetõttu, et mina lohakamaks muutusin otsustas meie imeline pojuke taaskord emmet kasvatada ja mulle selgeks teha, et iga päev peab koristama, parem veel kui kaks korda päevas! No eks ta siis saab oma tahtmise, panen talle (ta ise aitab ja näitab mis osa kuhu täpselt tolmuimeja juures käib) kokku tolmuimeja ja alguses koristab veidi tema (kõndides tolmuimejaga mööda elamist ringi, kusjuures tolmuimeja töötab ikka korralikult) ja siis mina jätkan. No igatahes on see selline üpris tüütu kohustus ja tihti arvan, et ta on tädi Kätu või tädi Merca unistuste laps, kes pidevalt vaid koristab :) nemad on meie pere usinad koristajad.

Kummikud on täielikud lemmikud, kuna neid oskab Toss ise jalga panna

Lisaks on Tossul selline huvitav hobi nagu jalanõudega elamises ringi tatsamine. Nii ta siis käib nii issi, emme kui ka enda jalanõudega pidevalt elamises, samuti ka kõigi külaliste jalanõud proovib jalga. No igatahes kingade riiulit pole mõtet korda teha, sest õhtuks on see taas täiesti segamini! 

Nüüd lähen küll emme eest trenni!

Seenelkäik

Issi, emme - ma leidsin nii palju seeni!

Kuna eelmisel aastal oli minu meelest Tossukesega raske seenele minna (lühiunede tõttu oli Tossuke ju jonnipunn peaaegu pidevalt), siis sellel aastal otsustasime selle vea parandada.

Issi muidugi (vana kanaisa) ei tahtnud varasematel kordadel metsaminemisest koos Tossuga midagi kuulda, oli alati lahkesti nõus, ise Tossukesega koju jääma, kuid onu Mareki sünnipäeval me siiski otsustasime selle nalja järgi proovida.

Puhkepaus

Oo nõu, kukkusin

Esiti oli Tossuke minuga, kuid kuna minul tuli ikkagi jube isu seeni korjata (tekib ju kohe selline vastupandamatu isu, kui näed peale ühe seene korjamist kohe kolme uut eemal paistmas), seega võttis issi Tossukese oma hoole alla. Kusjuures kui ma hiljem nendega liitusin, siis oskas Tossuke kohe näidata, milline on kukeseen ja kui kuskil nägi seda, siis kohe käskis ära korjata ja nagu issi talle õpetanud oli pani Tossuke seene kohe ise ämbrisse.

Täiskäik edasi!

Minu seenelised (NB! kelle käes on ämber?)

Romet oli metsas väga vapper, et olime peaaegu kolm tundi ja mingit virinat küll ei olnud, et eks eelis oli ka selles, et onu Marek (Tossu lemmikonu) oli ka kaasas, kellega siis Toss vahepeal ka seeni korjas ja mustikaid sõi. Kokkuvõttes saime kõik päris palju seeni, arvestades seda, et suvi on olnud mõnusalt soe ja kuiv, mis metsa jaoks pole just kõige ideaalsem variant. 

Seentest tegin nii kastet kui ka piruka :) ning kokkuvõttes võib öelda, et issi peaks küll juba nüüd aru saama, et tegemist pole enam pisikese pojukesega vaid pisikese noormehega, kes on väga vapper ja kellele õues meeldib kordades rohkem olla kui toas :).