Mida jätta meelde ühest nelja-aastasest?

Kui mõelda sellele, kui kiiresti on aeg läinud, siis tegelikult on üsna kahju, et Rometist on saanud selline tubli ja hakkaja noormees. Täna käisin vennapojaga (1,3 aastat) ja Rometiga koos mänguplatsil, no nii naljakas oli seal olla, muudkui seletan Brennethile, tule emme juurde :) no ei ole ju emme talle, kuid nii harjunud nii oma pojale ütlema. Romet oli aga mänguplatsi jaoks ilmselgelt liiga suur!

Meie väike nuku Brenneth

Romet: "emme, kas ma tohin üle värava ronida?" Mina: "MIDAAAA??? Ei tohi ronida, kas sa soovid kaagiks hakata või?" Romet: "Okei okei, ma lähen sõidan siis rattaga!" Ja läinud ta oligi.

Lootusetu kutt, jättis mind ja Brennut liivakasti ja ise lippas minema. Siit siis selgub, et nelja-aastasel ei olegi enam emme number üks ja kaks ja kolm ka veel! Päris tore, või kas ikka on?! Ikka ju tahaks, et ta tuleks ja jala küljes ripuks nii nagu ta kõik eelnevad aastad on teinud :). 

Mida siis meie Tossuke kõige paremini oskab? Vastu rääkida, valetada, vaielda ja õnneks ka kõvasti tööd teha! Mina ei tea kust need raudsed närvid küll tulema peaksid, kuid kuskilt tuleb neid hunnikuga juurde hankida, muidu olen varsti täitsa hull valmis. Nimelt on Romet võtnud nüüd eesmärgiks ilmselgelt mind hulluks ajada. Igale minu palvele tuleb vastuseks - EMME EI! Ma teen nii ja siis vehib enda ikka veel veidi pontsiku käega minu suunas. Dziisas täpselt minu copy paste, mida teha, mida teha.... vaidlemise maailmameister on ta küll! 

Emme, ma päriselt ei valeta!

Ja siis see valetamine, issakene küll ma ütlen, kui mulle eelmises lasteaias kasvatajad ütlesid, et praegu on kaklemise iga, kuid oota sa kui valetamise iga kätte jõuab, siis ma muidugi naersin selle peale ja mõtlesin, huvitav küll miks see peaks minu lapsel nii olema, et hakkab siin kõvasti valetama.

No ja nüüd on ta siis juba tubli pool aastat valetanud mis hirmus! Nagu lihtsalt valetab valimatult: nt Romet: "emme Stig lõi mind täna lasteaias, niii valus oli!" 

Mina: "ma homme küsin kasvatajalt ja räägin Stigiga". 

Romet: "ära küsi, ega sa ei küsi?!" 

Mina: "ikka küsin!" 

Romet: "ma valetasin, ära sa küsi eks!"
Mina: "valetajad peavad vanglasse minema"

Romet: "kes valetab, see varastab, see vangikongi armastab!"

Ja mis mul üle jääb muud kui naerda, selle viimase lause ütlesin ma talle ükskord peale unejuttu, et kuidas vanasti öeldi ja sellest ühest korrast ütlemisest jäi see talle meelde. Äitäh mu liiga suur suu :)

Üks hommik hakkas poja ajama söögilauas, et emme issi tutistas mind. Endrikul jäi suu lahti laua taga, et nagu mismõttes! Küsisin siis inglise keeles Enxult, et kuidas oli. Taas tuli välja, et valetab see meie valepaun. Siis ütlesin, et vaata poja, seal on kaamerad (liikumisandurite peale viidates), nüüd vaatan videost järgi ja kui tuleb välja, et valetad, siis peame vitsa tooma. Uskumatu on aga see, et Romet jäi enda jutu juurde. Ise muudkui küsis, et kas vaatasid video ära?! Mina, et pärast vaatan. Õhtul ka küsis, et kas nüüd vaatasin video ära ja siis ütlesin, et vaatasin küll, kuid issi ei tutistanud. Selle peale ei vastanud mees enam muidugi midagi. Aga see oma valele kindlaks jäämine oli lihtsalt ulme. Vitsa muidugi majja ei toodud ka :) mina ei tea küll, kes suudaks lüüa vitsaga oma last, mina peaksin küll kodust ära jooksma vist, kui Endrik peaks vitsa andma hakkama. Liiga ulme asi on see minu jaoks lihtsalt.

Rometi lemmikonu Mareki poja, Brenneth

Tööd aga meeldib meie pojale VÄGA teha. Muidugi on see omadus tal minust :). Ainult rügaks väljas ja toimetaks! Istumine diivanil ja lihtsalt lösutamine pole meil lihtsalt veres ma arvan. Ta võib nii käruga mulda, multsi kui ka kive vedada. Siis hüppab oma traktorile ja paneb järelkäru taha ja veab sellega ka naaberkrundilt rämpsu minema (nagu päriselt, tühjalt krundilt läks mees ja tassis kõik suured suured penoplasti tükid ja vanad kiled mis sinna lennanud kuskilt olid meie koju). Terve suure kilekotitäie asju tassis ära, et aga saaks rassida. Jube hirmus isu on ta suvel ajalehti vedama saata. Arvutamine küll selge pole, kuid numbreid tunneb küll. 

Siinkohal võiks keegi Rometile muidugi ka sajalised selgeks teha, sest Toss jäi nädalavahetusel ATV´st ilma, mille issi talle osta lubas, kui ta kohe ütleb kui palju see maksab (suur kollane silt märkis hinnaks 299€). Romet ütles selle hinnaks aga PALJU :) no oli ju palju! Masinat aga seekord ei saanud. Pean talle vist ikka ruttu need sajalised ka selgeks tegema, mine tea kuna taas selline hea pakkumine võib elus tulla. Aa üsna populaarne number on ka kümmeteist :). Põhiline küsimus poes on, kas see on SOODNE või kallis :) oma ema laps ma ütlen.

Trennipoiss

Sportlased

Kuna lasteaias on kõik toredad tegevused lõppenud, k a jalgpallitrenn, siis nüüd tuleb spordiga tegeleda lasteaiavälisel ajal. No eriti meeldib Rometile sõita rattaga, kuid kuna mina olen paras spordihull, siis tassin Rometit kaasa ka siis kui ise jooksma lähen. No kahjuks on õnnestunud see vaid mõned korrad, kuid samas asi seegi ja siis on ka ta sõitnud ääretult tublilt suisa 8 kilomeetrit on ta vastu pidanud. Seda muidugi jooksurattaga, kus ma vahepeal olen teda ise lükanud ja tema on saanud enda jalakesi puhata. 

Kuna aga suvi on spordiks ideaalne aeg ja kuna suusatamisest ei tulnud Rometil midagi välja sellel aastal (lihtsalt sada korda kukkus pikali ja siis sai kaks sammu edasi tehtud), siis otsustasin, et läheb aga pojuke ka sellel aastal Tartu Maratoni lasteürituste raames jooksma.

 

 Eriline jooksumees ta mul küll pole, kuid samas mis tal ikka üle jääb eksole, kui loobuda ei lubata (allaandmine on ju nõrkadele). 

Võtsime seltsiks kaasa onu Mareki, kes on jätkuvalt Rometi jaoks justkui Leopold, ehk siis KÕIGE suurem sõber, kellega saab mürada, jalkat mängida ja kes vajadusel ka pahandab ja paneb nurka. 

Stigiga stardis

Tehtud!

Distantsiks oli siis 400 meetrit (järgmisel aastal on distants 800 meetrit) ja lapsi oli stardis hirmus palju. Kuna aga Tossul oli ka palju lasteaiakaaslasi jooksmas, siis oli ta väga hea meelega nõus jooksma. Lisaks oli kaasas vennatütar Birten, kes ka jooksma tulnud (tema distants oli 800 meetrit, mis 5 aastase kohta on ikka päris palju). 

Kohe stardikoridoris kohtas poja oma suurt sõpra lasteaiast, Stigi. Kallistamise ja rumaluste saatel veetsid nad viimaseid minuteid enne stardipauku ja siis läks jooks ka lahti. Rometil toeks onu Marek, Stigil isa (minu auks oli muidugi raja kõrval jooksmine ja pildistamine :) - tähtis töö ikkagi).

Tulevikulootus!

Nagu ikka ei pidanud ma oma pojas pettuma ja ta läbis selle jooksu kenasti käsikäes onu Marekiga (kes hiljem oli rohkem väsinud kui Romet). Kuna aga järgmisel aastal on distants palju pikem, siis harjutama hakkan ma temaga seda jooksmist juba ilmselt varakevadel, sest ilmselt on 800 meetrit onu Mareki jaoks juba liig :)