Pojukene on siis nüüd juba novembrist alates lastehoius käinud.
Ei saa just öelda, et see algus meeldiv oli. Põhimõtteliselt neli kuud iga hommikul poja nuttis, kui ta sinna maha jätsin. Siis aga ühel päeval enam ei nutnud ja siis teisel päeval ja ka kolmandal mitte. Mina juba rõõmustasin muidugi, kuid kuna poja on tihti nohus-köhas, siis on ta palju ka hoiust eemal olnud. Veebruarist alates pole pojal nohu ära kadunud, voolavat nohu küll pole, kuid kuuled kuidas lapsel sees kõriseb. Aprillis lõi nohu kõrva, sai siis kolm nädalat hoiust eemal oldud ja arste pidi käidud. Kuna kõrvapõhjas aga on vedelik, siis tundub, et midagi on ikkagi rohkem jamasti.
Käisime nädalavahetusel ka silma- kõrvakliinikus Kuperjanovi tänaval ja seal öeldi, et kui paari-kolme päevaga pole nohu alla andnud, siis tuleb hakata hormooni kasutama (mida tavaliselt enne 12-t eluaastat välja ei kirjutata)! No muidugi ei läinud nohu ära ja reedesel arstilkäigul (pojuke käis vanaemaga arstil, kuna minul oli juba kella kaheksast kool) saatis perearst poja spetsialisti juurde, et tehtaks vajalik pilt, millelt loodetavasti saab välja lugeda põhjuse, miks nohu ära ei kao.
Kui mainisin ise, et ehk on adenoidi jama, siis perearst ei tõtanud seda kinnitama, kuna polevat veel piisavalt sümptomeid (mitte, et ma juba siis rääkisin arstile, kui poja veel alla aasta vanune oli, et poja magab suu lahti ja norskab nagu vana mees).
No igatahes pildilt selgus, et ongi adenoid ees ja suisa üüratu, pea 8 cm pikkune! Hingamiseks pojal vaid pisike avaus. Seega ütles perearst, et tarvis minna spetsialisti juurde jutule ja tema otsustab mida teha. Helistasin siis kliinikumi ja ossa suisa septembrisse saab visiidiaja, no "otse loomulikult" on see väga normaalne värk. Siis helistasin Tamme erakliinikusse, kus sama spetsialist (Tartus vaid kaks arsti on nii pädevad, kes laste nina-kõrvahädasid opereerivad) tööl on. Haigekassa aega pakuti augustiks, no mida värki ausalt eks. Siis küsisin, kuna tasulisse saaks tulla ja voalaa, juba kahe nädala pärast!
Helistasin siis kliinikumi, et enne pandud aega tühistada (panin ikka hirmuga ju septembrisse ka aja ära, et see edasi ei lükkuks) ja selgus, et ka neil saab tasulises konsultatsioonis käia ja nende juures on sama spetsialisti juurde aega juba samaks kolmapäevaks!
 |
| Romma mõmmit vaatamas |
Seadsime siis kolmapäeval sammud pojaga arsti poole ja pikka juttu polnud, tarvis on operatsiooni. No selle 7 minutilise konsultatsiooni eest maksta 30€ oli muidugi liiast aga vähemasti sai selgus majja. Ja siis läksime koos arstiga aega panema ja esimene vaba aeg oli MÄRTSIS 2015!!! Küsisin AASTA PÄRAST VÕI ??? Ja vastuseks tuli, et no haigekassa ei eralda rahasid piisavalt, no küll on ikka vahva riik ma ütlen. Iga kuu maksan oma palgast neile raha ära, kuid oma hädasti operatsiooni vajavale lapsele ei võimaldata operatsiooni enne aasta möödumist! Vägisi tuleb tahtmine elukohta vahetada ma ütlen!
Igatahes kui dr. Ristioja seda kuulis hakkas ka tema vabandama, kuigi saan ju aru, et tema süüdi
 |
| Siis kui nohu majas, siis aia asemel chillib poja hea meelega Prisma mängutoas |
selles pole. Tasuline operatsioon maksaks aga 400€ (ausalt öeldes ei julgenud ma küsidagi, kuna saaks siis operatsioonile, sest ilmselt oleksin seal kogemata tseeni korraldanud selle peale). Lisas ka sealsamas, et lapsele oleks operatsiooni ikka väga vaja, et suvel ei ole asi ilmselt hull, kuid sügisel kindlasti hakkavad kõrvapõletikud korduma ja head see aastane ooteaeg ei too.
 |
| Ja sops! |
Aga kui läksin visiidi eest tasuma tuli Dr. Ristioja mulle järgi ja kutsus kõrvale ning pakkus võimalust Tamme erakliinikusse tulemiseks. Ütlesin talle kohe, et mul on sinna ka tema juurde aeg pandud, kuna kahtlustasin sama situatsiooni. Aga doktor andis oma isikliku numbri, et temaga teisipäeval kontakteeruksin ja et läheksin Tamme erakliinikusse teisipäeval nelja-viie paiku.
Teisipäeval sammusin siis Tammesse sisse ja arsti juures selgus, et neil oli just ära öeldud üks operatsiooni aeg, mis on juba 15. juulil 2014 aastal. Jah operatsioon läheb siiski pea 100€ maksma, kuid see saab tehtud ajal, mil olukord pole veel kõige hullem ja lapsel on säilinud kuulmine, mis aasta pärast toimuks, seda ei tea keegi.
Seega Eesti riik on ikka ütlemata vahva riik, kusjuures ma ei ütlegi, et minu poja peaks eelistama teistele lastele, kuid siiski lapsed on meie tulevik ja kui ka neid ei suudeta õigeaegselt ravida, siis mida me ootame tulevikult? Kas kuulmishäirete tekitamine riigi enda süü läbi on normaalne?!
Pidevalt kuuleme, kuidas Eesti riik toetab seda ja teist riiki sadade tuhandete eurodega ja samas ei eraldata haigekassale rahasid, et abistada meie endi kodanikke! Ulmeline riik ma ütlen!
