Päiksepaiste, mäed, päike, ookean - AAFRIKA!
On mida mäletada ja on mida igatseda, kuid kuna seal olles igatsesin ka enda pojukest, siis ilma temata sinna tagasi minna ei tahaks :).
Ah eks ma üks paras kanaema tegelikult ikka olen, et kui Rometiga püüdsime skype kõnet teha seal olles, siis hakkas pojukene nuuksuma ja mina teiselpool. Seega sai viga tehtud, sest kui kolmandaks päevaks oli poja juba enam-vähem magama hakanud, siis peale seda kõnet oli taas hullumaja.
Ehk siis öösiti poja ei maganud vaid nuuksus ja oli üleval ja kutsus mind ja issit, päeval samuti küsis meie järgi, kuid kuna ta oli enamus aega lastehoius, siis kindlasti vähem.
Põhimõtteliselt oli minul õigus, et Rometi jaoks on see eemal olek päris raske (kuna ta ikka paras käekott mul on), ning kui ise ei tundnud seda igatsust nii palju (kuna tegemist ja käimist oli ju tohutult palju), siis poja küll igatses. Onu Marek ja tädi Kairit muidugi tegid elu pojal põnevaks ja käisid külas hästi palju teistel, et pojal sellist emmetuska peale ei tuleks.
 |
| Laenatud kullatükiga (Enksu õetütre Isabella Aleksandraga) pulmas |
Kui me muidugi tagasi jõudsime, siis Marek oli pojale rääkinud, et üllatus tuleb. Ja kui me siis uksest sisse astusime, siis Toss muudkui seletab üllatus tule ja käis akna peal kiikamas ja otsimas seda üllatust. Üllatust ei ole (õlakehitus)! No ja siis kui Marek püüdis seletada, et üllatuseks olidki emme-issi, siis muidugi Toss nõudis ehedat üllatust :) andsime talle siis üllatusmuna, millega härra rahul oli. Tunni pärast aga jõudis pojale kohale, et nüüd on vanemad tagasi ja hakkas siis ümber meid jooksma ja musutama ja kallistama. Vot see oli õige värk ikka, mitte
see esmakohtumine, kus poja otsis üllatust.
Aa tädi Merka oli õpetanud Rometile selgeks ka, et 1, 2, 3, 4, 5 - emme tuleb jne .. ehk siis poja oskas öelda üks kaks kolm emmeee :)
Seega märtsi lõpus Dubaisse pojata lendamine pole väga mõeldav, kuna peale meie tagasitulekut kulus ikka tubli nädal, et Romet meid nii palju usaldaks, et kohe oma voodisse magama läheks (nädal peale tagasitulemist oli ta nõus ainult minu peal magades tuttu jääma, kust ma ta siis ära tõstsin ja pea iga öö ronis ta ikka meie voodisse, kuna lihtsalt ilmselt kartis, et me lähme taas ära). Kui mina olen sellega harjunud, et ta togib öösiti, siis issi muidugi pole ja seetõttu oli tema uneke küll häiritud mõnda aega.
Siiski puhkus oli puhkus ja patareisid laadis päike ikka, kuigi jah paraku tuleb tõdeda, et ookeanisse ujuma ei tahtnud minna, kuna vesi oli minu jaoks ikka liiga külm ja kui varbaid vette kastma hakkasin, siis anti hai häire ja kõik tormasid veest välja. Ei jäänud ka mina siis enda varbaid leotama, mine tea paneb veel pärast hai mu pärlitest varbad pihta!
